Silm silma, hammas hamba vastu – 80 aasta tagune verine kevad Võrumaal

ENSV siseministeeriumi eriteade 1946. aasta 21. märtsist: „Bandiitide tunnuste ja nende tegutsemise meetodite järgi võib väita, et bandiitide tegutsemise kõikidel juhtudel Võrumaal ning Tartumaa ja Valgamaaga piirnevates valdades tegutsevad ühed ja needsamad bandiidid, mis annab alust arvata, et bandiitide grupid, mille eesotsas on Tikerpuu, Täpsi ja Leis jt., on vastastikku seotud, tegutsevad ühiselt ja ühtse juhtimise all.“

Kuna Eesti elanike hulgas oli laialt levinud seisukoht, et Nõukogude okupatsioon kestab ainult sõja lõpuni, orienteeruti alguses ka Võrumaal üksnes lühiajalisele varjamisele ning usuti lääneriikidelt peatselt saabuvasse sõjalisse abisse. Võrumaal tegutsenud Tikerpuude salga elusalt tabatud liige on hilisemal ülekuulamisel tunnistanud: 

Bandiidigrupp, mille koosseisus ma end varjasin, pidas oma ülesandeks varjata end kuni võimu vahetumiseni Eestis, lootes välismaa sõjalisele abile, muuhulgas Inglismaa ja Rootsi poolt. Partei ja nõukogude aktivistide terroriseerimise teel püüdsime nõrgendada kohalikke võimuorganeid, aga Nõukogude Liidu sõja korral, millele me samuti lootsime, pidime haarama võimu enda kätte 1941. aasta metsavendade eeskujul. 

1945. aasta arhiivimaterjalide hulgast võib leida mitmeid lendlehtede koopiaid ja tõlkeid, mis „valge laeva“ ootust kinnitavad. 1945. aasta märtsis levisid näiteks Võrumaal lendlehed:

/…/ Meie kohus on igati abistada ja toetada neid esimesi Ameerika ja Inglise sõdureid, kes õhuteed kaudu on juba siia jõudnud. Varjake neid oma kodudes! Teatage neile, mis meil sünnib, et seda teaks kogu maailm.

Võrumaa metsavendlusest

1945. aasta kevadel ja suvekuudel olid Kagu-Eestis „kõige rohkem banditsimist kahjustatud“ Orava-Veriora, Mäe, Meremäe, Vastseliina, Leevi ja Laheda vallad. Alates sügisest pilt muutus. Mõneks järgmiseks aastaks kandus metsavendluse raskuspunkt Võrumaa põhja- ja loodeossa. 1945. aasta septembris viidi seal läbi ka esimene tõsisem operatsioon, mille käigus metsavennad ründasid edukalt Kooraste valla täitevkomiteed, lastes maha selle aseesimehe ja ühe hävituspataljonlase. Mõne päeva pärast hukati juba varem kinni peetud täitevkomitee esimees ja miilitsa piirkonnavolinik, samuti kohaliku hobulaenutuspunkti juhataja.

Rindejoonteta sõda

Metsavendade sooritatud rünnakud ja hukkamised olid vastuseks Nõukogude Liidu repressiivpoliitika järjest jõhkramaks muutuvatele võtetele. Ajavahemikus 1944–1953 sooritasid metsavennad Nõukogude julgeoleku andmeil ühtekokku 887 tapmist, haavates 195 inimest. Võib arvata, et hukatute arv oli neil aastail isegi mõnevõrra suurem, sest selles arvus ei sisaldu kõik teadmata kadunud isikud, kelle metsavennad „kaasa võtsid“ või „ära viisid“.

25. jaanuaril 1946 kell 17.30 algas Urvaste külanõukogu hoones NSV Liidu ülemnõukogu valimiste läbiviimisega seotud nõupidamine (nn agitaatorite koosolek), millest võtsid lisaks 13 kohalikule elanikule osa ka viis hävituspataljoni liiget. Arutluse all oli küsimus, kuhu saata neid kahte sõjaväelast keda oli 24.01.46. a. saadetud Võrust EK(b)P Võrumaa komitee poolt sinna valimiseelsete selgitustööde läbiviimise abistamiseks. Koosolek oli kestnud umbes tund aega, kui ruumi sisenesid  metsavennad, kellest üks kandis Vene sõjaväe vanemleitnandi vormiriietust. Ilma pikema jututa võeti hävituspataljonlastel relvad käest ning toimetati nad ruumist välja mahalaskmisele. Lisaks kolmele hävituspataljoni liikmele ja ühe abikaasale hukati ka 22. kaardiväe laskurdiviisi vanemleitnant Ivan Poluektov, kes lähenes parajasti pahaaimamatult külanõukogu hoonele. Õnnekombel pääses eluga hävituspataljoni komandöri ajutine kohusetäitja, kes pööranud mahalaskmise ajal pead, mistõttu kuul seda vaid riivas ning teeskles seejärel surnut. 

EK(b)P Võrumaa komitee kiri Keskkomitee sekretärile, 26.01.1946:

Bandiitide poolt võeti ära nimetatud ruumist ka kaks kerget kuulipildujat, kaks automaati ja üks püstol. Sellelt vanemleitnandilt, keda nad mõrvasid, võtsid bandiidid ära ka neli ordenit … Umbes kahe tunni pärast saabus sündmuskohale abi Koorastest, mis koosnes sõjaväelastest ning Linnamäe ja Antsla vallas kohapeal tegutsenud hävituspataljoni gruppidest, kuid nimetatud abijõudude kohale jõudmisel olid bandiidid kadunud…

Metsavend Johannes Heeska mälestused:

Urvastes oli valimisjaoskonna kaitseks toodud üks väike sõjaväeüksus, need olid päris röövlid kohe, käisid metsameeste pähe röövimas ja tapsid mul veel kooliõe ära. Eks siis metsamehed võtnud otsuseks see bande ja kogu valimiste kamp ära hävitada … Ja siis algas metsameeste kohus. Loeti ette kuriteod, et oled lasknud metsamehe pähe talutütre maha, et oled röövinud ja metsamehi taga ajanud, selle eest sulle otsus: surmanuhtlus ... 

Urvaste sündmused, mis paistsid silma selles osalenud metsavendade julge ja kiire tegutsemise poolest, muutusid kohalike rahva seas legendiks.

Läksin pärast tunde sidesse. Vallamajja meid ei lastud, vahtisime seal ees. Tuli magasiaida tagant kolm hobust, pikad reed taga, ühel reel oli põlvili võõras mees vene sõjaväe vormis. Tõusis püsti, automaat rinnal, püstol puusa peal. Sidus hobused ilusti lasipuu külge, nii palju kui heinu rees oli, pani hobustele ette, laotas tekiräbalad turjale. Siis astus ta vallamajja. Kahel pool ust seisid püssimehed, nood lõid kulpi. Käis tiiru sees, kaua ta seal ei olnud; julgeolekut oli kogu ruum täis. Tuli välja ja hakkas minema P. R. maja poole. Kui ta oli metsa veere jõudnud, oli hirmus harapp. Jooksid sõdurid metsa poole … Kõneldi, et too pidi olema Koovik Haljand, tuli oma veretööd üle kaema.

„Eesti vabaduse eest“

Lisaks Urvastes 25. jaanuaril 1946 toimunud NSVL ülemnõukogu valimistega seotud koosolekule, mis kujunes hävituspataljonlaste hukkamiseks kohalesaabunud metsavendade käe läbi, leidis samal päeval ja ööl üht-teist olulist aset ka Võru linnas.

25. jaanuari õhtul 1946 peeti ühel Võru linna tänaval kinni kaks sealse keskkooli 8. klassi tüdrukut, kes olid parasjagu ametis valimisplakatite mahakiskumisega. Samas piirkonnas satuti peale veel kahele poisile, kes harrastasid sama tegevust. Viimastel õnnestus siiski põgenema pääseda (vene k скрылись в темноте). Sellega asi aga ei piirdunud. Järgmisel ööl kisti Võru linnas maha veel umbes 40 kandidaatide portreed ja valimisplakatit. Okupatsioonivõimud suutsid 31. jaanuariks tabada kuus aktsiooniga seotud 9–10. klassi õpilast, kes kuulusid organisatsiooni „Eesti vabaduse eest“. Teiste seas mainitakse Lehte-Kai Ojamäe nime, kellest sai hiljem „tänu“ märtsiküüditamisele metsavend. Ta hukkus koos seitsme saatusekaaslasega 29. märtsil 1953 toimunud Puutlipalo punkrilahingus.

Nii Urvaste kui Võru sündmused olid esmajoones suunatud NSV Liidu ülemnõukogu valimiste läbiviimise vastu. Osaliselt võis tegemist olla ka reaktsiooniga vähem kui kuu aega varem (28. detsembril 1945) toimunud Lükka punkrilahingule, mille käigus kaotas oma elu üheksa metsavenda ning juba järgmiseks õhtuks oli arreteeritud ka enamik 10. Rohelise Partisanide Pataljoni metsavendi abistanud Võru koolinoortest. Kuigi juba mõned päevad pärast Lükka punkri hävitamist hukkasid metsavennad Loode-Võrumaal lisaks kahele vene sõjaväelasele veel kaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud kollaboranti, toimus nende esimene organiseeritum vastuaktsioon just 25. jaanuaril 1946 Urvastes.

Sõmerpalu sündmused

1946. aasta 13. märtsil korraldasid 32 metsavenda Sõmerpalu vallas ühe suurema mõjuga vastupanuaktsiooni okupatsioonivõimule, mille käigus hukati 13 nõukogude aktivisti ja nende pereliiget. 12 tunni jooksul punavõim Osulas ja Sulbis ei kehtinud. Tollastele sündmustele Võrumaal reageeris Eesti NSV siseministeerium 24. märtsil määrusega nr. 0058. Lisaks siseministeeriumi maakonnaosakondade koosseisu suurendamisele ja välioperatsioonide läbiviimisele nõuti määruses konkreetsete süüdlaste väljaselgitamist, kelle tõttu banditismivastane võitlus oli takerdunud. Ainuüksi 15. märtsist 15. aprillini 1946 teostas siseministeerium 72 välioperatsiooni (peamiselt Võrumaal, Tartumaal ja Virumaal), mille tulemusena likvideeriti 25 metsavendade salka ehk „bandiitlikku, terroristlikku, röövellikku ja illegaalset gruppi“.

Pärast metsavendade kallaletungi Osula ja Sulbi asulale (13. märtsil 1946) komandeeriti Võrumaale banditismi vastu võitlemise osakonna operatiivtöötajate grupp eesotsas selle osakonna ülemaga, kes rajas kohapeal kuus operatiiv- ja sõjaväelist gruppi ning organiseeris metsavendade tagaotsimist üheaegselt nii Võru, Tartu kui ka Valga maakonnas.

Punane põrgu

1946. aasta kevade suurim lahing toimus 1. aprillil Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus. Ligi kaheksa tundi kestnud piiramise järel õnnestus 120mehelisel siseministeeriumi üksusel ja 15 hävituspataljoni võitlejal talu süüdata. Kaks metsavenda olid juba varem tapetud tulevahetuse käigus, kaheksa salgaliiget valisid aga tulesurma, jätkates oma võitlust viimse võimaluseni. Alistumise asemel heisati taluhoonele sinimustvalge lipp.

Määritsa talus aset leidnud verised sündmused ei olnud kaugeltki mitte ainus lahing, mis seostus otseselt varemalt Osulas ja Sulbis toimunuga. Pärast rünnakut Sõmerpalu valla keskusele suundusid neis osalenud metsavendade grupid tagasi oma alalistesse varjumiskohtadesse. Kui enamik tegi seda vaikselt, siis Tartumaalt pärit 12–15meheline rühm märgistas oma lahkumisteed uute rünnakutega mitmesugustele objektidele, juhtides sellega Nõukogude julgeolekujõud oma jälgedele. Nii näiteks tungiti 15. märtsil kell 1 öösel Kiidjärve valla Vastse-Kuuste külanõukogu ruumidesse, hävitati dokumente, rikuti telefonisidet ja peksti puruks Nõukogude Liidu riigijuhtide pildid. Lõpuks jäädi peatuma Tartumaal Melliste küla Nisu talus, mille sõjaväeline üksus 20. märtsil 1946 sisse piiras.

Väljavõte ENSV siseministri käskkirjast nr. 0063, 08.04.1946: 

Alustanud kell 23 operatsiooni läbiuurimata olukorras, tungis rünnakgrupp ja kogu operatiivkoosseis talu sisetubadesse pärast panipaiga aknasse tehtud 2 lasku, ning sattus peagi olukorda, et oli väljas asuvate bandiitide poolt ümber piiratud, kes avasid automaatidest tule ja tapsid kohe esimestel minutitel rünnakgrupi võitlejad Gafarovi, Raspopini ja Namitovi, kes olid paigutatud talu ümber, ning hakkasid siis läbi akende tulistama talu tubades asuvaid töötajaid…Juurdlus on teinud kindlaks, et bandiidid liikusid tubadest majaga kokkuehitatud kuuri ja tulid seejärel välja õue, et talu blokeerida…omamata võimalust tulla ruumist välja, olid rünnakgrupi liikmed 1,5 tunni jooksul erakordselt rasketes ja ohtlikes tingimustes õuelt tuleva bandiitide automaattule all. Katsel ruumist väljuda haavasid bandiidid nelja sõdurit. Neist sai raske haava kõhtu ja rinda ülem kapten Gavrilevitš.

Metsavendadel õnnestus kolme hobusereega ära sõita. Surma sai taandumisel üksnes Punaarmee vanemleitnandi mundrit kandnud metsavend Alfred Lehes (hüüdnimi: „Alfa“) koos hobusega. Tapeti ka Nisu talu peremees ja operatsiooni käigus kaotas elu naaber, kes oli haarangu algusfaasis kodust vägisi kaasa võetud.

Punaküla nime kandnud lahing (26.-27. aprillil 1946), mille toimumiskoht jäi eelpool tutvustatud Määritsa talu omast vaid mõne kilomeetri kaugusele, oli üldjoontes samasugune. 

27. aprilli õhtul kell 8 NKVD operatiivgrupp koos 138. laskurpolgu väeosaga vanemleitnant Ossokini juhtimisel piiras sisse Sõmerpalu vallas Koidu talus 5-liikmelise bandiidigrupi. 4-tunnilise lahingu tulemusel tapeti talus 4 bandiiti…

Üks Koidu talust imekombel põgenema pääsenud haavatud metsavend tabati alles 16. juulil 1947. Punaküla lahingule järgnenud haarangus Harandi talule (5. mail 1946) tapeti veel kaks sama salga metsavenda, surma sai ka neid abistanud taluperemehe 14. aastane poeg jne.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et Võrumaal läks pärast Sõmerpalu sündmusi põrgu lahti. Haarangud ning metsa- ja talulahingud, mille käigus piirati sisse ja hävitati üks salk teise järel, puudutasid ka Lõuna-Tartumaad ning isegi Läti NSV piirialasid. Tollal avastatud ja sissepiiratud metsavendade võitlus oli sageli kompromissitu, kestes n-ö viimase padrunini. Näiteks Lätis, 160 m kaugusel piirist, asus Ruusmäe valla elanike hästi kindlustatud punker, mille juht Voldemar Teas oli Eesti poolel tapetud (29. märtsil 1946) vaid loetud päevad enne selle ründamist. Seal 4. aprillil 1946 toimunud punkrilahingu kohta leiab informatsiooni Nõukogude julgeolekuarhiivist:

Punkri, milles bandiidid varjusid, sissepääsud olid mineeritud 4 tankitõrjemiiniga. Bandiidid osutasid relvastatud vastupanu, heites operatiivgrupi suunas kuni 50 granaati. Lahing bandiitidega kestis üle 5 tunni. Punkrist võeti ära üks kergekuulipilduja, 3 automaati, 3 vintpüssi, 1 püstol, 2 püssi, 2000 padrunit ja 1 raadiovastuvõtja.

Enne langemist suutsid kolm punkris viibinud metsavenda tappa neid rünnanud sisevägede üksuse jaokomandöri ning ühe sõduri ja haavata veel kahte punaarmeelast.

(Matis, kui see lisateave mingil põhjusel ei mahu, siis jäta välja)

Lisateave

10. Roheline Partisanide Pataljon

Haukka luuregrupi liikmed Harald Keem ja Viktor Lukk hakkasid 1945. aastal looma  vastupanuliikumise juhtimiskeskust, mis oleks koordineerinud metsavendade tegevust kogu tollasel Võrumaal ning kogunud luureandmeid ja informatsiooni Punaarmee väeosade ning okupatsioonivõimu asutuste kohta. Mehed olid saanud Soomes vastava luurekoolituse ning saadetud 1944. aastal vastupanuliikumise sidemeestena Eestisse. Suurteks abilisteks nende eesmärkide täitmisel said Võrus tegutsenud koolinoorte vastupanugrupid. Keskusele pandi nimeks 10. Roheline Partisanide Pataljon (10. RPP), sest Võrumaa oli Eesti maakondade nimistus tähestiku järgi 10. kohal.

1945. aasta 28. detsembril ründas Võrus paiknev NKVD sisevägede 4. laskurrood aga 10. RPP punkrit Lükka Luhasoos. Punkris viibinud 12 metsavennast õnnestus eluga pääseda vaid kolmel. Kuna 10. RPP oli selleks ajaks suutnud luua sidemed juba õige mitme olulise Kagu-Eesti metsavennasalgaga, otsustasid Võru- ja Lõuna-Tartumaa metsavennad sellele kurvale sündmusele organiseeritult vastata. Kui tugineda hilisematele ülekuulamisprotokollidele, hakkasid metsavennad kavandama märtsikuist kättemaksuaktsiooni Sõmerpalus juba millalgi jaanuaris 1946.

Siinkirjutaja on seisukohal, et nn reametsavendade eest kuni viimase hetkeni saladuses hoitud sihtkohad ja -märgid valiti välja eelkõige taktikalistel kaalutlustel. Said ju metsavennad Sõmerpalu keskuses terve päeva vabalt tegutseda, ilma et neil oleks tulnud astuda tulevahetusse või lahingusse. Nimelt polnud Osulas ja Sulbis, vastupidi näiteks Urvastele ja Koorastele, sees Vene sõjaväelasi. Kohavaliku võis muidugi mõjutada avaldada ka isikliku kättemaksu motiiv. 

Metsavendade abistaja meenutus: „Sõmerpalu verevalamised võis põhjustada Võru komsomolijuht Feliks Pärtelpoeg, kes nõudis oma kambameestelt, et nad talunike metsast väljameelitamiseks nende naisi vägistaks ja peksaks.“