Quo vadis, Kaitseliidu droonindus?

Neli aastat! Inimene õpib selle ajaga kõndima ja rääkima, lähedalt näinule on Ukraina teinud läbi tohutu arengu. Kahjuks Eesti kaitsevõime seisukohast on olnud tegu seisakuperioodiga.

Meie tänane (ülimalt tagasihoidlik) tase on DIJ Mavicu termodroonilt õppegranaatide pillamine. Siin-seal malevates on vabatahtlike baasil väikesed seltskonnad FPV-huvilisi. Aga et see progressiks mõelda, peab olema väga palju tahtmist (loe: fantaasiat).

Mis on läinud valesti? 

Rohujuure tasandilt pilvepiiri poole piiludes on tajuda, et droone ei ole võetud arvestatava vahendina – 155 mm über alles! Ja peale selle, meil on mets ja USAFi tugi. Ei saa unustada, et ka Kiievil olid Budapesti memorandumiga justkui julgeolekutagatised, mis paraku hiljem ei maksnud rohkem kui paber, millel need signeeriti. Lõpuni saab kindel olla ainult endas ja kui Ukraina põhjustab täna erinevatel hinnangutel 60 kuni 90 protsenti kahjudest vastase tehnikale ja elavjõule droonidega – ning ka Venemaa, kellel ju ometigi justkui peaks ressursse olema, sõdib droonisõda –, siis on keeruline mõista, miks ja kuidas saab neid fakte eirata.

Manööver, soomus! Kas venelased ka teavad ja arvestavad, et oleks fair play? Või tulevad siiski oma droonioperaatoritega? Või kas üldse tulevad, piisab, kui järgmisel talvel paarteist alajaama ära lasta ja rahvarahutused pole kaugel.

Termodroone on soetatud ja usun, et väljas käiv koosseis omab arusaamist, mida termovaatlus tähendab. Paraku naerdi omal ajal välja ettepanek soetada juurde tunduvalt odavamaid droone, et suurendada pilootide arvu ja võimaldada väljaõpet rohkematele. 

Nüüd olemegi olukorras, kus kallid termod seisavad katkistena laos, sest remondiks pole raha. Letaalse heidutusega on lugu veelgi hullem – FPV-droone me ei osta ja komponente ei varu, sest tehnika vananeb ja polevat mõtet ladu täis osta. Esmapilgul usutav jutt, aga paraku suurte aukudega:

• Pole mingit kindlust ega teadmist, kas ja kust sõja ajal osta õnnestub. Eesti tootjad kiratsevad ega saa jalgu alla, sest tellimusi pole – kodumaise tootmise puudumine maksab hiljem kibedalt kätte.
• Laoseis on alles ülesande lihtsaim osa. Palju otsustavam on oskusteave, kogemus ja praktika. Kui konteineritäis droonikomponente võibki jõuda nädalatega, siis teadmisi ja kogemusi hangitakse aastatega. Ja selles osas on meie mahajäämus eriti suur. Võhikule võib FPV kokkupanek tunduda lihtne ja eks ta ongi, aga kui me räägime ekstra kilomeetri saavutamisest ja igast komponendist 110 protsendi välja pigistamisest, siis siin on vaja suurte teadmiste ja kogemustega insenere. Ja neid meil ei ole. Vabandused Jüri ja Kalle ees, kes Kapa-Kohila malevas on droone aastaid hobi korras putitanud, hetkel pean ma silmas süsteemi ja kogust.
• Teadaolevalt täiesti tühi koht on droonilaengud ja initsieerimine. Ukraina on maksnud leiutamise eest kallist hinda vigastatutena ja „sarved“ on ammu ajalugu. Initsieerimislahendused on elektroonilised ja programmeeritavad, arenevad täpselt sama moodi iga kuu edasi ja pakuvad mitmeid lisavõimalusi. Igas droonimeeskonnas on pioneer – kui palju on meie pioneerid saanud droonispetsiifilist täiendõpet?

Mis on Ukraina edu võti? 

Vastus on innovatsioon ja pidev kohandamine, hajutatult palju droonilaboreid ja arenduskeskusi üle riigi. Pädev personal insener-tehniliste teadmiste ja oskustega. Raske on ette kujutada selle sobitamist meie riigihankemudelisse – üks massihange odavaima lahenduse saamiseks tapab lahenduste paljususe juba eos. Püüdurdroonid ei ole mingi keskmaa õhutõrje hankimine, et kulutame sajad miljonid, tehasekoolitus ja valmis ta ongi. See on kohapeal arendatud droonide loomulik evolutsioon ja Ukraina droonikeskustes, võin omast kogemusest kinnitada, käib uute asjade väljamõtlemine igapäevaselt. Tänased droonid on uueks sõjaks loomulikult vananenud, kuid klassikutele viidates ei ole meie Arno koolimajja veel jõudnudki …

Mitu keerulist väljakutset

Personali andmebaasi andmete analüüsi vastused on karmid. Sisuliselt on liikmete arvu kasv peatunud ja teisest küljest on lisandunud väljakutseid, nagu needsamad droonid. Olemasolevatele tegijatele seljakoti kaalu ega koormust lisada ei saa ja aus on tunnistada, et tänane mudel ei vea enam välja ning tuleb teha karme valikuid. Eelistatuim võiks olla värbamine just nimelt drooniüksustesse, vastasel juhul tuleb kärpida aktiivi muid tegevusi. Sellelaadset tsentraalset mõtestatud tegevust pole paraku tajunud.

Lahendus

Lisaks sihtvärbamisele tuleb iga maleva juurde luua n-ö droonipesad, millel on eelarvelised vahendid ning võimalus paindlikult soetada (olemata raamlepinguga lukustatud) erinevaid vahendeid ning ise droone ehitada. Just nimelt erinevaid, mitte kõigile ühe odavhankega üks tööriistakomplekt ja sama tootja droonikomponendid. Vaid nii hakkavad arenema erinevad ideed ning saavad testitud mitmesugused lahendused ja komponendid.

Sisuliselt on vaja asutada pisikesed lihtsamat tüüpi elekroonikatöötoad, mis sõja korral võivad koos oma 3D-printerite, generaatorite jms vahenditega kolida kasvõi merekonteinerisse ja seal tööd jätkata. Kui me tahame tulemust, tuleb iga sellise „pesa“ juurde luua palgaline instruktori koht, kes on sisuliselt piloot/insener ning suudab oma teadmisi-oskusi edasi anda. Kui vaid mõelda, kui palju töökohti on vaja nt IRISe käitamiseks, panna siia kõrvale 15 maleva drooniinsenerid ning edasi mõelda, mis efektiivsusega ja millistes kogustes täidavad droonid õhutõrje rolli Ukrainas, siis ei tohiks palgafondi sisustamine mitte ühtegi küsimust tekitada. Milline võiks üks „droonipesa“ välja näha ja milliseid tööriistu selleks vaja on, sellest järgmises loos.

Kommentaar

Materiaalne baas luuakse kiiresti

Tekst: Kalle Teras, küberkaitseüksuse Kaitseliidu MÕS valdkonna juht

Koos uue RKAKga lisandub ainuüksi maakaitse struktuuridesse üle tuhande droonidega seotud ametikoha. Nende ametikohtade täitmiseks on ilmselt igal jalaväeüksuse ülemal vaja endalt küsida, kummal on lahinguväljal suurem lisandväärtus, kas automaaturil või FPV-piloodil. Kuidas tagada oma üksuse manööver, kui selle struktuuris on üks jalaväejagu vähem, aga selle asemel on droonijagu. Sest suure tõenäosusega saab kogu puuduv materiaalne baas loodud kiiremini kui sellele inimesed juurde leitakse.

Hankekavas on 2027. aastaks lühimaa luuredroonidele plaanitud mitu miljonit, lisaks hangitakse FPV-droone, millega tagatakse kogu struktuuri vähemalt kahe aasta väljaõppevajadus.

Kui enne ei olnud maakaitsekompaniidele ette nähtud ühtegi drooni ja iga lahingukompanii kohta oli üks lühimaa luuredroon, siis koos uute struktuuridega suurenevad kogused üle kümne kompanii kohta. Lisaks ründedroonid igas kompaniis.

Selle kõige saabumiseks käib juba täna vajalik väljaõpe. Kogu vähene ressurss, mis olemas, tuleb ära kasutada maksimaalselt. Kõikides malevates korraldatakse tulevastele pilootidele kaitselennunduse mehitamata õhusõidukite teise kategooria kursusi, mis on eelduseks, et piloot võib lennata väljaspool visuaalse nähtavuse piire ehk osaleda väljaõppes. Samal ajal käib Kaitseliidu koolis mehitamata õhusõidukite instruktorite kursus, mille lõpetajad on peamised malevate spetsialistid, kes hakkavad malevates korraldama droonipilootide taktikalist väljaõpet.