Quo vadis, Kaitseliidu droonindus? III osa – Droonirühma väljaõpe ja struktuur
Kaitse Kodus! nr 4/26 ja 6/26 kirjeldasin meie kaitsevõime vajakajäämisi droonide vallas ja pakkusin välja, kuidas pöörata see eduks lokaalsete droonikompetentsi keskuste rajamise ning uute liikmete värbamisega.
Reaalsusele otsa vaadates tuleb uue liikmena kujutleda keskealist Eesti naist või meest, kelle parim sportlik vorm on jäänud minevikku (pean silmas ka iseennast) ja kes suudab väljaõppesse panustada ca 6–8 nädalavahetust aastas.
Soovid droonimeeskonna liikme oskustele on algusest alustades alljärgnevad.
● Ta peab oskama kasutada sõduri individuaalvarustust. Üksikvõitleja oskustest peab ta heal tasemel tundma moondamist, maskeerimist, julgestamist, varjumist, aga ka erinevaid rutiine ja välihügieeni; ta peab suutma toitu valmistada, Eesti talves hakkama saada ja enesekaitse tasemel tulirelva kasutada. Ukraina kogemus näitab, et positsioonidel viibimine ja roteerimine võib venida pikaks, toetus ja varustamine on raskendatud.
● Eelmisest punktist järeldub, et tal peavad olema SERE oskused.
● Tal peavad olema head teadmised topograafiast ja tulejuhtimisvõime. Siia juurde muidugi vastase tundmine ning raportite edastamine.
● Droonikasutaja ei saa üle ega ümber sideoskustest, lisaks peab info jõudma üles ja seda kõike elektroonilise sõjapidamise (EW) ning üleküllastunud raadioeetri tingimustes. Dünaamilisel lahinguväljal saavutab edu see, kes suudab infot kiiremini töödelda. Vaja on teadmisi alates raadiosignaali levimisest kuni äppide kasutamiseni.
● Vaja läheb pioneerioskusi nii enda kaitseks kui ka loomulikult vastase hävitamiseks. Droon, kui see ei tee vaatlust või logistikat, on kaugjuhitav lõhkekeha.
● Samuti on tarvis meditsiiniteadmisi. Ei ole optimismi arvata, et meditsiinitoega saab meil olema paremini kui Ukrainas, pigem vastupidi. Ideaalis peaksid igal võitlejal olema meediku oskused, kuid piire seab väljaõppeks kasutatav aeg.
● Tundma peab kõike droonidega seonduvat: piloteerimine, komplekteerimine, remont, arendamine, tuvastamine, tõrje jne.
● Toime peab tulema ülesande planeerimisega, sh koordineerimisega nii õhuruumis kui teiste üksustega.
Kui lähtume eeldusest, et maastikul toimetav meeskond peab olema minimaalse suurusega, maksimaalselt neljaliikmeline, siis peaksid samad oskused olema sisuliselt kõigil meeskonna liikmetel. Ent teisest küljest tahaksime tulemuse saavutada kahe aasta jooksul. Kiiremini ei ole reaalne, kui kasutada on heal juhul kuni 1 kuu (16 nädalavahetust) – ja sellegagi saavutame vaid baastaseme, täitmaks ülesannet ja jäämaks ellu.
Omandada heal tasemel sellises mahus materjali ja teisest küljest pidada seda kahe aasta pikkuse programmi ajal meeles on väljakutse nii õppurile kui instruktorile. Näen ainukese efektiivse viisina luua üks pikk kursus, mis integreeriks kõik nimetatud teemad, võimaldaks varajases etapis koostada meeskonnad (sest ka sotsiaalne sobivus on tähtis, hiljem tuleb võib-olla kuude kaupa istuda ühes punk(t/r)is) ja annaks õpet meetodil teooria-praktika-kordamine. Igal juhul on vaja ise juurde õppida ning lahendada koduseid ülesandeid, nagu droonisimulaatoris harjutamine, varustuse kasutuse praktiseerimine, kaardiharjutused jne.
Olen olukorras, kus minu loodud droonirühm kasvab, ja saan oma mõtteid pilootida.
Teemad jagunevad virtuaalselt:
● baasõpe – 2 nädalavahetust,
● SERE – 1 nädalavahetus,
● kaardiõpe – 1 nädalavahetus,
● tulejuhtimine ja vastane – 1 nädalavahetus,
● side – 1 nädalavahetus,
● pioneeri- ja relvaõpe – 1 nädalavahetus,
● meditsiin – 2 nädalavahetust,
● droonisimulaator – 2 nädalavahetust,
● inseneriõpe – 2 nädalavahetust,
● lennutamine – 2 nädalavahetust,
● planeerimine – 1 nädalavahetus.
Lisaks nädalane lõppharjutus reservõppekogunemise raames mõnel suuremal õppusel. Õppeprotsess liigub kergemalt keerulisemale, kombineerides teooriaõpet ja praktikat. Näiteks simulaatori- ja meditsiiniharjutusi on mõistlik korrata igal nädalavahetusel.
Väljaõppe „tooteks“ olev meeskond on väikeüksus, kes peab saama iseseisvalt maastikul hakkama, kes erinevalt n-ö tavapärasest väikeüksusest sõltub rohkem logistikast (mis tõenäoliselt toimub samuti droonidega) ja ülesannete täitmisel sidest koordinaatoriga. Struktuur ei pruugi enam olla hierarhiline, vaid maatriks, kus meeskonnad võivad teha „teenust“ kõrgemale üksusele või üksteisele (nt logistika).
Omaette küsimus on, kas maakaitseringkonnad on täna võimelised selliseid meeskondi efektiivselt rakendama. Küll aga võiksid (ja peaksid!) sellega hakkama saama võitlusgrupid, seda enam, et maastikul toimetamine ja koordineerimine on kriitilise tähtsusega sõbraliku tule vältimiseks.
Kokkuvõtteks näitavad arvud, et Kaitseliidu droonivõime kasvatamine (loomine) võtab aega aastaid ja kahe aasta pärast ei saa teha mitte linnukest „olemas“, vaid pigem on meil inimesed, kes hakkavad aru saama, mida nad veel ei tea. Hinde „rahuldav“ saavutamiseks on vaja mitu korda mahukamat väljaõpet.
Kas Kaitseliit on selleks pingutuseks valmis?