Quo vadis, Kaitseliidu droonindus? 2. Droonipesa rajamine
Jõgeva maleva Vaiga üksikkompanii on parasjagu loomas oma droonipesa. Artiklis vaatamegi näitlikult, kuidas see võiks välja näha ning mis on selle eesmärgid.
Droonipesa on allüksuse drooniarenduse kompetentsikeskus, millel on võime opereerida erinevate droonidega (UAV, UGV, UMV jne); neid remontida, tuunida ja ehitada; koolitada droonimeeskondi, uut personali ning iseennast; mõelda välja ja pilootida uusi tehnilisi lahendusi ning koos tehniliste võimete kasvuga välja töötada droonide uuenduslikke kasutusviise ja taktikaid. Droonipesa eestvedaja on palgaline piloot-insener. See, et Kaitsevägi peab tegelema keeleõppega ja Kaitseliit inseneride koolitamisega, on meie haridussüsteemi läbikukkumise tragöödia, kuid paraku ainus tõhus viis edu saavutamiseks.
Mis asi on droonipesa?
Vaiga ÜKo on praegu oma droonipesa loomas. Vaatamegi näitlikult, kuidas see võiks välja näha ning mis on selle eesmärgid. Hankisime omadest vahenditest juba mitu aastat tagasi DJI Mini ja Air seeria droone, hiljem oleme kodumalevalt ja liidult juurde saanud Mavicu termodroone.
Drooniõppe oleme valdavalt ise korraldanud, aja jooksul on tekkinud Kaitseliidu kursused MÕS I, MÕS II jne, kus oleme osalenud. Kõik soovijad on alati saanud lennata ja meie enda droonid ongi huviliste käes – lennake, palju jaksate, ja omandage kogemust! Tulemusena on meil umbes jao jagu DJI piloote ja rahuldav vaatlusvõime DJI droonide baasil. Muidugi on seda vähe! Ise näen, et ideaalis võiks kolmandik meie üksikkompaniist tegeleda droonidega.
Seega on loogiline luua droonirühm, mis esmases nägemuses jaguneb omakorda kolmeks: vaatlusvõime, ründevõime (FPV – vabandust, aga DJI-lt droppimine ei ole ründevõime, vaid hädatapp. Edaspidi keskendumegi artiklis vaid FPV-dele) ja insenertehniline baas + instruktorid + erilahendused. Viimase kahe võime loomist alustame droonipesa rajamisega, kuna need võimed on tihedalt põimunud. Tõtt-öelda on meil oma kodus FPV-simulaatori kasutamise võimalus juba ammu olemas, kuid sisuline tegevus on puudunud.
Esmalt loome n-ö minitöökoja 6 töökohaga, võimalusega kasvatada nende arv 12ni. Suuremat hulka ei pea ma mõistlikuks – instruktor ei jõua praktilisi tegevusi juhendada ja lõpuks pole ka inimesi. Sõjaolukorras saame jagada sisustuse mitmeks ja tekitada oma vastutusalas hajutatud meeskonnalaborid – põhimõtteliselt sobib selleks ühetoaline korter, mõni kelder või kasvõi merekonteiner. Droonipesa näidiseelarve kokku 18 990.- eurot.
Mõistagi ei ole see eelarve ammendav – oleme on pika tee alguses. FPV-komplekte on kohe juurde vaja, distantside suurenedes kasvab kallima tehnika osakaal, rääkimata maa- või veedroonidest. Seega peab arengu tagamiseks arvestama sarnases suurusjärgus eelarvega igal järgneval aastal.
Mida selle raha eest saab?
Esiteks 6 piloodi väljaõppekeskkonna, pean silmas simulaatoreid ning droone.
Järgmiseks võime droone koostada, remontida ja tuunida. FPV puhul ei tasu mõelda valmislahendustest, piloot peab hästi tundma iga komponendi hingeelu – valesti koostatud või seadistatud droon ei tee oma tööd ära. Ukrainast on väga palju tagasisidet praaktoodangu kohta ja harvad pole juhud, kus tehasest tulnud droon võetakse algosadeks ning „ehitatakse“ sellest uus droon – seda enam, et droonis olev tarkvara võib täieneda iga päev ning tarkvarauuendus ja tuunimine nullpäeval on hädavajalik. Ligikaudselt hinnates on meil täna SA koosseisust FPV piloote alla 0,x protsendi. Inseneride protsent on kardetavasti veel suurusjärgu võrra kehvem. Ja mäletate, kuni 90 protsenti kahjudest? Paralleelina võib mõelda autojuhtidele ja autopargile, eriti kui me tahame Tänaku mehaanikuid, kes võtavad Passatist välja rohkem, kui võimalik.
Lisaks saame kompetentsi- ja arenduskeskuse, kes saab ja peab testima uusi lahendusi ja ideid, mõtlema välja tulevikusõja vahendeid. Ja seda praktilises võtmes ning hajutatult, st igas malevas. Alusmaterjal on olemas – vahendid seadmete kaugjuhtimiseks, videopildi edastamiseks, programmeerimiseks, servomootorid jne. See võime on üks kriitilisemaid ja äärmiselt oluline on leida ja hoida selles tiimis motiveeritud inimesi.
Ja viimaks tootmisüksuse – kasvõi 3D-prinditavate lõhkekehade korpuste, lihtsamate elektroonikaplaatide tootmine (nt initsieerimisskeem) jne.
Mõistagi tekib küsimus mehitamise kohta – niigi käib üks pidev teki enda poole rebimine. Paratamatult peab arvestama, et mingi osa n-ö parimast koosseisust tahab tegeleda droonidega ja siin ei ole mõtet kätt ette panna. Siiski näen, et uus võime ja väljakutse annab perspektiivi kaasata erinevatel põhjustel passiivseteks jäänud liikmeid või siis värvata uusi. Seda viimast teed plaanime ka meie minna. Väljaõppest ja struktuurist järgmises artiklis.