Kriisiks valmisolek ei tähenda ainult varusid ja plaane ehk Mida on meil õppida Ukraina kogemusest?

Lõppenud aasta teises pooles külastasime koos Päästeameti kolleegidega Ukrainat, et õppida ukrainlaste kogemusest valmisoleku ja ühtsustunde suurendamise kohta.

Pühapäeva, 24. augusti varahommikul Tallinna lennujaamas kohtudes ei teadnud enamik meist, mis täpselt Ukrainas ees ootab. Ühelt poolt oli teadmine, et rindejoone lähedale me ei lähe, teiselt poolt hakkasid üha enam silma uudised rünnakutest Kiievile ja teistele rindejoonest kaugele jäävatele linnadele ning see tegi veidi ärevaks. Ilmselt kõige enam ärevust tekitabki teadmatus.

Esmalt lendasime Varssavisse ja seal ootasid meid kaks väikebussi, kuhu end sisse mahutasime. Liiga palju seal just ruumi polnud, aga selle „õlatundega“ harjusime iga päevaga üha enam – istusime kenasti õlg õla vastas. Esimene sihtpunkt oli Lviv, mis tervitas meid oma iseseisvuspäeva õhtul. Linn oli pidulik, kuid mitte rõõmus – kõiges oli tunda sõjaväsimust. Tänavatel oli näha, et kriisivalmidus on saanud igapäevaelu osaks. Paljude hoonete keldriaknad olid kaetud liivakottide või kiledega ning tänavatel seisid generaatorid. Inimesed olid ootamatute häirete ja varjumisvajadusega harjunud, kuigi suur osa kohalikest enam iga häirega varjendisse ei lähe – pidev valmisolek väsitab.

Ukraina päästeteenistus SESU (State Emergency Service of Ukraine) töötab sõja ajal uskumatult keerulistes tingimustes. Päästekomandod on potentsiaalsed sihtmärgid, varjumine ja tehnika hajutamine on nende igapäevaelu osa. Lisaks on tavapärased topeltrünnakud ehk rünnatakse päästetöid tegevaid esmareageerijaid. Rünnakutest ei jää puutumata ka psühholoogid ja demineerijad, nemadki kannavad päästetöödel killuvesti.

Kuidas toimib Ukraina elanikkonnakaitse

Kohtumistel SESU esindajate ja kohalike omavalitsustega jäi kõlama mitu olulist mõtet.

Ukraina ei olnud sõjaks valmis. Tasub märkida, et nende jaoks algas sõda 2014. aastal. Inimeste teadlikkus ja valmisolek olid 2014. aastal peaaegu olematud. Täiemahulise sõja algus muutis kriisivalmiduse veel olulisemaks – nüüd on igal kohalikul omavalitsusel kriisiplaanid, varjumiskohad, evakuatsioonisüsteem ning regulaarsed ja koordineeritud elanikkonnakaitse koolitused.

• Varjendid. Näiteks Lvivi oblastis on umbes 6000 varjendit, mida võivad kasutada kõik elanikud olenemata varjendi omandivormist. Varjendi avamata jätmine õhuhäire korral on kriminaalkorras karistatav.
• Ohuteavitussüsteem põhineb nutirakendusel, mis näitab nii hoiatusi kui ka lähimaid varjumiskohti. Lisaks kasutatakse sireene ja vahel ka ruuporitega sõidukeid.
• Kerksuskeskused ehk kriisikindluse keskused (points of invincibility) pakuvad elektrit, vett, toitu, arstiabi, lasteala ja ajutist peavarju.
• Evakuatsioon toimub erivarustusega soomustatud bussidega, kaasa võetakse ka lemmikloomad. Igas meeskonnas on psühholoog.
• Koolitused. Elanikkonnakaitse, tuleohutuse ja esmaabi õpetamine algab koolidest. Täiskasvanuid koolitavad omavalitsuse, avaliku ja erasektori asutused. Koolitatakse asutuste juhte ja nemad omakorda oma töötajaid. Koolitused on kohustuslikud ja neid peab läbima iga 3–5 aasta järel.

Community Rescue Officer ehk kogukonna päästeohvitser, kes on saanud SESU väljaõppe, koordineerib kohalikus omavalitsuses kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitsega seotud tegevust ning teeb koostööd kohalike ametkondadega.

Muljetavaldav oli Lutskis nähtud ennetusklass lastele, kus tuleohutuse ja kriisi teemasid õpetatakse mängu ja kogemuse kaudu – suitsu välja ajav pliit, virtuaalne päästeauto ja miinide maketid olid osa praktilisest õppest. Viimaste kohta on siiski vaja mainida, et lastel ei lubata kätega puudutada isegi mitte maketti, see võib tekitada valesid seoseid ja laps ei saa ehtsat lõhkekeha leides aru, et see on ohtlik. Õppetund, mida siit kaasa võtta, on kindlasti see, et kriisivalmiduse ja ohutuse teadmisi ning oskusi tuleb õpetada varakult ja regulaarselt.

Reisi üks meeldejäävamaid hetki oli öö Kiievis, mil saime esimest korda kuulda õhuhäiret ja varjusime hotelli keldris olevas varjendis. Seal tutvusime sloveeniga, kes, kuuldes, et oleme Eestist, hakkas puhtas eesti keeles laulma „Mu isamaa on minu arm“. Tõsi, sellega tema eesti keele oskus piirdus. Selgus, et laulev sloveen on tuntud koomiksikunstnik Dr. Horowitz, kes demonstreeris oma annet, joonistades öö jooksul meist kõigist karikatuurid. Mehi joonistades saatis ta oma tegevust humoorikate kommentaaride ja märkustega, aitas meil pinget maandada ja öö möödus kiiresti. Magamisest ei tulnud enamikul meist siiski midagi välja.

Hommikul selgus, et see oli mahult teine rünnak sõja algusaegadest saadik. Ukraina poole saadeti üle 600 drooni ja erineva raketi, millest enamiku suutis õhutõrje kahjutuks teha, kuid Kiievile tekitati siiski suurt kahju ja inimesi hukkus. Kõige suuremate kahjudega sündmuskohta viidi meid hommikul ka päästetöid vaatama. Elurajoonis asuval viiekordsel elumajal oli raketitabamusest keskel suur auk. Oli palju kannatanuid ja ka hukkunuid, hommikul ei olnud nende täpne arv veel selge ning päästetööd alles käisid. Kohal oli kümneid erinevaid päästeautosid ja rasketehnikat, sealhulgas tõstukid, kraanad, robotid ja kopad. Robotid vedasid kannatada saanud sõiduautod eemale, et päästjad oma tehnikaga ligi pääseksid. Nööripäästjad turnisid üleval varemetel ning aitasid eemaldada paneele ja muid seinatükke, koerad ootasid võimalust otsinguid alustada ja loomulikult kestsid ikka veel kustutustööd.

Kohapeale olid üles pandud SESU staap, Punase Risti telk, n-ö kerksuskeskus puhkealaga, passiameti (meie mõistes PPA) telk ja linnavalitsuse telk, kohale olid tulnud psühholoogid ning veel paljude ametite esindajad, nagu autoregister. Need on kõik vajalikud osapooled selleks, et inimesed saaksid kohe vajalikku abi, taastada oma dokumendid, infot lähedaste kohta, sooja, süüa, juua ja muud vajalikku. Vaatepilt oli karm ja sööbib kindlasti meile kõigile kauaks ajaks mällu.

Mida saab Eesti Ukrainalt õppida?

Ukrainlased on pidanud kiiresti õppima ja kohanema – nende kogemus on hindamatu. Ka Eestis tuleb mõelda, mida saame oma valmisoleku tugevdamiseks üle võtta.

Reisi järel jäi kõlama mitu konkreetset soovitust.

1. Tugev kogukondlik valmisolek.
2. Kogukonnad vajavad oma „päästeohvitsere“, kes tunnevad piirkonda ja inimesi ning koordineerivad kriisivalmiduse tegevusi oma piirkonnas.
3. Kogukondlik koostöö peab olema osa elanikkonnakaitsest, mitte kõrvaltegevus.

2. Regulaarne elanikkonnakaitse koolitus.
3. Mitte ainult ametnikele, vaid ka elanikele, koolidele ja ettevõtetele.
4. Õppused peavad olema praktilised: varjumine, esmaabi, evakuatsioon, kodused varud.
5. Selged juhised ja teavitamine.
6. Ohuteavitussüsteem peab jõudma igasse telefoni ja kodusse.
7. Inimestele tuleb anda teadmised, kuidas kriisiolukorras käituda – süsteemselt ja ilma paanikata.
8. Varjumiskohtade süsteem ja kontroll.
9. Ka Eestis tuleb teada, kuhu saab varjuda, ning kuidas luua sobivaid varjumiskohti.
10. KOVid saavad koos Päästeametiga koostada varjendite registri ja vajadusel ka teavituse.
11. Psühholoogiline tugi kriisi ajal.
12. Ukraina kogemus näitab, et psühholoogiline esmaabi on sama oluline kui füüsiline.
13. Tuge vajavad ka päästjad ja vabatahtlikud.
14. Inimlik ja väärikas suhtumine.
15. Ukrainlased on ka keset sõda soojad ja külalislahked. Nad olid väga tänulikud eestlastele nii humanitaarabina toodud päästeautode eest kui ka selle eest, et julgesime praeguses keerulises olukorras minna nende juurde külla.

Reis Ukrainasse näitas, et igapäevaelu jätkub ka sõja ajal – lapsed käivad koolis ja mängivad mänguväljakutel, täiskasvanud teevad oma igapäevast tööd ning vajadusel veedavad ööd varjendites. Ukrainlased elavad teadmisega, et sõda võib kesta veel kaua, kuid nad ei loobu oma riigi teenimisest.

Eestil on praegu võimalus õppida Ukraina kogemusest just valmisoleku ja ühtsustunde suurendamiseks. Kriisideks valmis olemine ei tähenda ainult varusid ja plaane, vaid ka tugevat kogukonda, teadlikke inimesi ja usku, et igaühe panus loeb.