Eesti mees ja eesti jonn, kes neid suudaks lahuta

Kaitseväe juhataja peab võitlustahet üheks lahinguväljal vajalikuks omaduseks. Millised iseloomuomadused võiksid veel sõjapidamises kasuks tulla?

Peaaegu igaüks meist on kuulnud midagi soomlaste sisu’st. Mõni väidab suisa, et tänu soome sisu’le soomlased kunagi Talvesõja võitsidki. Aga ka meid, eestlasi, on ju iseloomustatud kui jonnakaid, tuimalt järjekindlaid, visasid. Olgu siis jutuks muistne vabadusvõitlus, mõisnike iseloomustus eestlasest kui põikpäisest tuimast tööloomast või see, kuidas me nüri igapäevase tööga ostsime vabaks talud, ootasime ära vabakssaamise, sõdisime ülekaaluka vastasega nii Vabadussõjas kui Teises maailmasõjas, keeldusime jonnakalt veel pärast sõdagi metsast välja tulemast ning jätkasime relvastatud võitlust. Aastakümneid. Kuni taas vabaks saime. See paene pinnas on loonud meistki üsna sitked ja jonnakad tegelased. 

Soome sisu ja Eesti jonn

Mis siis ikkagi peitub Soome sisu ja Eesti jonni taga? Kas seda meelekindlust, põikpäisust, kindlameelsust, sihikindlust saab miskit moodi mõõta, arendada, riigikaitses rakendada või suisa enda kasuks tööle panna?

Tundub, et saab.

Alljärgnevas kirjatükis toetun Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tiina Jõgeda artiklile soomlaste sisu’st ning Angela Duckworthi raamatule „Grit. The Power of Passion and Perseverance“ („Meelekindlus. Kire ja meelekindluse jõud“)

Wikipedia andmetel on „sisu“ soomlaste kontseptsioon ja kultuuriline konstrukt, mida saaks kirjeldada kui kombinatsiooni stoilise otsustavuse, kindlameelse eesmärgipärasuse, südikuse, vapruse ja vastupidavuse vahel. Soomlased ise peavad seda rahvusliku iseloomu väljenduseks. See on seesmiselt kramplik südikus, mida tavaliselt esitatakse olukordades, kus edu saavutamine on vastuoluline. See võib väljenduda soomlaste resoluutses tegevuses teadvustatud ebaõnne(-stumise) vastu. See on võrreldav nii-öelda külma närvi säilitamisega, allaandmatusega, mis juhindub stressi karmist taltsutamisest, et saavutada pikaajalist eesmärki.

Tiina Jõgeda kirjutab: Soomlaste sisu on rahvuse identiteedi alusena arvatavasti väga vana. Vähe sellest, et sisu on oluline ning kõnekas soomlastele endile, on see muutumas üha populaarsemaks mõisteks ka rahvusvaheliselt. Sisu on alistamatus ka äärmiselt ebasoodsates tingimustes.

Soomlastele omasest sisu’st hakati rääkima juba enne sõda, kuid veel suurema tähenduse omandas see mõiste talvesõjas. Soomlastel endil polnud muidugi mahti Karjala kannasel venelaste vastu võideldes rahvusvahelise imago peale mõelda, küll aga tegid seda sõjakorrespondendid New York Timesist. Uskumatult rasketes oludes suure vaenlase vastu võidelda ja võita – selleks pidi neil mingi salarelv olema, arutlesid Ameerika rindereporterid ning avaldasid „saladuse“: see on see nende sisu! Mingi rahvuspsüühiline kokteil jäärapäisusest, optimismist, visadusest ja meelerahust, jonnist, stressitaluvusest. Aga ka külmast talvest, sammaldunud kaljudest ja veel millestki, millel võõraste jaoks pole nime, loetlesid ameeriklased.

Sisu on alistamatus ka äärmiselt ebasoodsates tingimustes. Ja see nüri ja tuim edasirühkimine on midagi enamat kui iseloomujoon – see on filosoofia ja elamise viis.

2013. aastal selgitas sisu positiivse psühholoogia 3. maailmakongressil Los Angeleses Soome päritolu psühholoog Emilia Lahti. Tegelikult sisu alles algab seal, kus jonn ja visadus lõpevad, ütleb ta, sest psühholoogiline reserv lastakse käiku siis, kui enam pole võimalik kannatlikult sepitseda pikaajalisi plaane, kui on vaja tegutseda. Sisu võimaldab omaenda piire ületada.

Angela Duckworthi raamat „Grit: The Power of Passion and Perseverance“ räägib meelekindlusest ja miks see on oluline, annab testi enda meelekindluse mõõtmiseks ning soovitusi, kuidas visadust suurendada, samuti selgitab, mismoodi see elule kaasa aitab või kuidas sellest on abi igapäevaelus, kasvõi laste kasvatamisel.

Oma kodulehel kirjeldab Duckworth grit’i (meelekindlust) järgmiselt: Meelekindlus on kirg ja visadus pikaajaliste eesmärkide täitmise nimel. Üks võimalus kirjeldada meelekindlust on defineerida, mida ta kindlasti pole: meelekindlus pole talent, meelekindlus pole õnn ja vedamine, meelekindlus pole see, kui te hetkel lihtsalt midagi intensiivselt soovite.

Meelekindlus hoiab eesmärgi poole püüdlemise kindlalt paigas. Isegi siis, kui pikali kukud, isegi siis, kui miskit untsu läheb, isegi siis, kui selle eesmärgi poole liikumine peatub või on aeglane.

Jah, anded ja õnn aitavad edule kaasa, kuid andekus ja õnn ei ole meelekindluse garantii. Ja arvan, et väga pikas perspektiivis on meelekindlus edu saavutamisel vähemalt sama tähtis, kui mitte tähtsamgi.

Angela Duckworth alustab oma raamatut üsnagi militaarselt sellest, kuidas ta hakkas uurima, kas on võimalik mingite testidega kindlaks teha, kes jätavad tõenäolisemalt pooleli õpingud USA West Pointi sõjaväeakadeemias. Ükskõik kui edukad kadetid varasemas elus ka ei olnud – mõni suisa riigi olümpiakoondise sportlane, mõnel kõrgharidus juba selja taga – ja kuigi nende väljalangemist mitte miski ei ennustanud, kukkusid paljud siiski välja ja katkestasid õpingud. Seevastu mitmed, kes algul ei paistnud silma millegagi, olid visad ja lõpetasid akadeemia heade tulemustega. Kas oleks võimalik võtta vastu ainult neid, kes õpingud ka lõpetavad? Selgub, et teatud testide tulemuste põhjal on võimalik üsna täpselt ennustada, kel on soodumus „hambad ristis“ edasi rühkida ja kes annab üsna kergekäeliselt alla.

Mis üldiselt eristas lõpetajaid loobujatest?

Meelekindlus.

Edasi kirjeldab ta USA maaväe üksuse nn roheliste barettide vastuvõtukatseid, mille kõrval West Pointi sisseelamiskursus näis suvepuhkusena. 42 protsenti katsetele tulnutest loobus. Mis eristas jääjaid loobujatest?

Meelekindlus.

Vahemärkusena, ka Kaitseväe-Kaitseliidu tegemistele mõeldes on igaühel mõni meenutus rasketest õppustest või rännakutest, kus mõned tigedalt enda ette nohisedes lõpu poole rühivad, tassides seljas oma kamraadide varustust, või sõjalis-sportlikust võistlusest, kus mõni võistleja katkestab üsna ruttu üsna tühistel põhjustel ja teine, kelle piinu kõrvalseisja pelgalt peale vaadates tunnetab ning kes võiks juba ammu olla katkestanud, oma võistluse siiski edukalt lõpetab.

Mis eristab lõpunirühkijaid teistest?

Meelekindlus (või siis eesti jonn).

Edasi tsiteerib autor raamatus Will Smithi. „Grammy auhinna võitnud muusik ja Oscari pälvinud näitleja Will Smith on palju mõelnud andekuse, pingutuste, vilumuse ja saavutuste üle. Ma pole ennast kunagi eriti andekaks pidanud, täheldas ta kord. Millega ma silma paistan, on naeruväärne ja haiglane tööeetika. Ainus selge erinevus, mida ma enda juures märkan, on see, et ma ei karda jooksulindil surra … Teil võib olla rohkem andeid kui minul, võite olla targemad kui mina, võite olla seksikamad kui mina, ent kui me koos jooksurajale asume, on kaks võimalust: teie astute esimesena rajalt maha või ma suren. Nii lihtne see ongi!“

Will Smithi juurest liigub autor edasi 1940. aasta Harvardi ülikooli, kus viidi läbi nn jooksulindi test, mis seisnes selles, et katsealustel paluti joosta kõrge kaldega jooksulindil, millel keskmine tudeng pidas vastu vaevalt 4 minutit. Paljud loobusid, kuid osad tulid nädala pärast tagasi ja tahtsid vabatahtlikult oma tulemust parandada. Aastaid hiljem võeti testiläbijatega ühendust. Selgus, et neist, kes jooksulindist „hammastega“ kinni hoidsid, olid saanud edukad firmajuhid või nad olid teinud karjääri riigiasutuses, seega leiti väga suur kokkulangevus järjekindla pingutamise (siinkohal siis jooksulindil jooksmise) ja hilisema edu vahel.

Ilma pingutuseta pole andekus midagi muud kui täitmata potentsiaal.

Ilma pingutuseta pole ükski oskus midagi muud kui see, mida oleksite võinud teha, kuid ei teinud.

Pingutades saab talent oskuseks ja samal ajal muudab pingutus oskuse produktiivseks.

Duckworth läheb vee kaugemale ja viitab Catherine Coxi 1926. aastal läbi viidud uurimusele, mis proovis mõõta ajaloos elanud geeniuste IQd. Üks järeldusi, oli see, et kõrge, kuid mitte kõrgeim intelligentsus koos kõrgeima püsivusega saavutab suurema edu kui kõrgeim intelligentsuse tase, millel on pisut vähem püsivust.

Pikemalt raamatut ümber jutustamata toon esile neli omadust, mis autori väljatoodud uuringute põhjal iseloomustavad meelekindlust.

• Huvi asja vastu.
• Võime ja tahe järjekindlalt, päevast päeva nüri järjekindlusega midagi teha.
• Suurem eesmärk, teadmine, et see mida te teete, on oluline.
• Lootus, usk iseendasse, et ollakse võimeline eesmärki saavutama.

No ja mis siis?

Voldemar Panso on öelnud: Näitleja, see on üks protsent annet ja 99 protsenti tööd!. Erkki Noole kohta liigub legend, et tema tulemustes oli 10 protsenti annet ja 90 protsenti tööd.

Need ja paljud teised edukate inimeste väited justnagu kummutaksid levinud arusaama, et edukad on ainult need, kes on andekad. Kuigi annet ei saa alahinnata, on iga edu taga pikk töö, järjekindlus, kindlameelsus eesmärkide saavutamiseks. Keegi ei sünni ühel ilusal päikselisel päeval lihtsalt niisama olümpiavõitjaks, edukaks kindraliks, heaks lauljaks. Vaja on ainult kübekest enesedistsipliini. Väga lihtne on lüüa käega ning istuda päeval sotsiaalmeedias ja õhtul teleri taga või lüüa aastast aastasse niisama aega surnuks.

Ei ole olemas valdkonda, ametit, eriala, kus ei saa ennast lõpmatuseni arendada. Iga tegevväelane, ajateenija, reservväelane, kaitseliitlane saab üha parandada oma laskeoskust, füüsilist vormi, värskendada teadmisi, õppida midagi uut. Imepisikesed väikesed muutused annavad suure efekti pikas perspektiivis – olgugi selleks vaja leida iga päev vaid mõni minut enese vaimseks ja füüsiliseks arendamiseks (kui aega pole, siis soovitab USA endine SEALi kolonelleitnant (r) Jock Willink ärgata varahommikuti kell 4.30). Minutitest saavad kiiresti tunnid, tundidest päevad, päevadest aastad.

Teemat edasi arendades on Eesti riigikaitsesse rohkem vaja pigem tuimalt edasirühkijaid, mitte neid, kes suudavad teha eeskujulikult lühiajalisi füüsilisi pingutusi (näiteks Kaitseväe üldfüüsiline test), kuid keda eesti jonn pikemaajalise koormuse korral maha jätab.

Lisaks sellele, et soomlased peavad sauna oma leiutiseks, on neid iseloomustav sõna sisu ka maailmas laialt levinud. On aeg teha ka Eesti kuulsaks. Eesti jonn peab viima meid maailmakaardile! Eestlaste põikpäiselt jonnakas võitlustahe olgu see, mida meie vastane kartma peab!

Ent siiski, kuidas leida üles „jonnakamad“ kaitseliitlased, ajateenijad, tegevväelased? Kuidas arendada endas ja oma üksuses meelekindlust? Angela Duckworthi arvates on võimalik need inimesed üles leida ja seda iseloomuomadust järjekindlalt, päevast päeva arendada. Need proovikivid jäägu aga igaühe enda ja iga üksuse ülema kodusteks ülesanneteks.

Lisateave:

Mõned näpunäited meelekindluse kasvatamiseks

1. Tekita huvi

Me teame üsna vähe sellest, miks mõnel tekib huvi relvade või kokkamise vastu, teisel aiatöö vastu, aga kui sa pole leidnud oma kirge, siis ära muretse. Tsiteerides Anton Hansen-Tammsaaret: tee tööd ja siis tuleb ka armastus (töö vastu)! Esmapilgul igavas valdkonnas süvitsi minnes võid avastada endas valdkonna tõelise fänni.

2. Tee sellest harjumus.

HARJUTA, HARJUTA ja veel kord HARJUTA! Tahtejõulisemad inimesed harjutavad teadlikumalt ja tunnetavad, kuidas aeg lendab käes. Mõni harjutab klaverimängu päevad läbi, aastast aastasse, mõni teeb sama visalt sporti.

Üsna tihti on kuldmedali omanikult küsitud, mis tõi teda võidule. Vastus on lihtsam, kui arvata oskame: trenni tuleb teha! Ultramaratoonar Rait Ratassepp tegi läbi kümnekordse ultratriatloni, kus kõik distantsid järgnesid üksteisele – 38 km ujumist, 1800 km ratast ning 422 km jooksu. Katkematus formaadis ultratriatloni läbimiseks kulus 234 tundi, 31 minutit ja 15 sekundit (sellest 29 tundi ja 41 minutit magamisele). Sellele eelnes aga tuhandeid kilomeetreid rattasõitu ja jooksu, sadu kilomeetreid ujumist.

3. Leia oma harjumusele ja tegevusele suurem tähendus! 

On üks mõistujutt müürseppadest. Kolmele müürsepale esitatakse küsimus: „Mida sa teed?“ Esimene vastab: „Ma laon telliseid.“ Teine vastab: „Ma ehitan kirikut.“ Kolmas aga lausub: „Ma ehitan Jumalale kodu.“ Esimesel müürsepal on töökoht. Teisel on karjäär. Kolmandal on kutsumus.

Sõnastage enda jaoks, miks te midagi teete, milline suurem ja sügavam mõte sel on. See annab jõudu rajal püsida.

4. Pea silmas lõppeesmärki ja usu endasse. 

Jaapani vanasõna ütleb: „Kuku seitse korda, tõuse kaheksandal!“ Lõpp läheneb kiiremini, kui sa arvata oskad!