Droon on odav kasutada, kuid selle eest kaitsmine on kallis
Sel kevadel tuli paljudele eestlastele kindlasti meelde üks Eesti klassikalise punkroki surematu pala, kui sadadest ründedroonidest, mida ukrainlased saatsid välja Loode-Venemaal asuvate sõjaliste ja infrastruktuuri sihtmärkide pihta, sattus kümmekond üle riigipiiri Baltimaadesse ja Soome.
Artikli kirjutamise hetkeks on avastatud kaheksa drooni, millest pooled, pärit ilmselt Venemaa Soome lahes asuvate sadamate ründelainest, kukkusid Soome ja kaks Eestisse. Lätti ja Leetu sattus mõlemasse üks. Soome piirivalve ja õhukaitse ütlesid avalikult, et droonide avastamine on keeruline ja ei saa välistada, et neid leitakse rohkemgi, kui inimesed ilmade soojenedes vähem käidavail radadel liikuma hakkavad. Nimelt on Kagu-Soome suhteliselt kõrvaline ja väheste püsielanikega piirkond, kus suuremate linnade vahele jääb hulgaliselt paiku, millest pimedas läbi sõites ühtki tuld ei paista. Sestap võib droonirususid metsas vabalt veel olla.
Venemaa suudab Ukraina droone segada
Briti ajaleht The Telegraph kirjeldas 22. mail, kuidas Venemaa suudab tehniliselt segada ja suunata Ukraina droone Baltimaade ja Soome suunas, kus need kütuse lõppemisel maha kukuvad või õhutõrjetulega alla lastakse. Meetod on töökindel, odav ja lihtne ning kindlasti kasutatakse seda edaspidigi.
Leedu ja Poola vahel asuvas Kaliningradi piirkonnas tegutseb juba aastaid venelaste elektroonilise võitluse üksuse võimas segaja. Segaja takistab droonide sidepidamist õigete GPS-satelliitidega, muutes droonid „pimedaks“, nii et need ei saa oma asukohast enam aru. Sellises olukorras asub droon aktiivselt navigatsioonisatelliite otsima. Venemaa saatja saadab välja õigetest GPS-satelliitidest märksa tugevama asukohamääramise signaali ja droon jätkab teekonda valesignaali andmete põhjal. Valesignaali tõttu tundub drooni juhtimissüsteemile, et lennumasin asub tegelikkusest palju sügavamal Venemaal, mistõttu lennumasin muudab suunda läände ehk Balti riikide ja Soome suunas. Venemaa suudab segada ja muuta ka lendava drooni juhtimisarvuti ajakoodi, näiteks kümme aastat tulevikku. See ajab arvuti segadusse ja droon hakkab lennu ajal juhtimisarvutit uuesti käivitama või jookseb arvuti kinni, droon aga eksib teelt või kukub lõpptulemusena alla.
Probleemid on ukrainlastele teada ja neid püütakse ennetada. Näiteks lühimaadrooni on võimalik juhtida ülipeenikese valguskaabli kaudu, mis rullub lennu ajal drooni järel lahti, nii et seda ei ole võimalik elektrooniliselt segada. Teine võimalus on kasutada juhtimiseks tehisintellekti ja droon ei vaja sihtmärgini lendamiseks üldse sidepidamist GPS-satelliitidega. Telegraphi viidatud Suurbritannia rahvusvaheliste suhete instituudi Chatham House Venemaa-asjatundja Keir Gilles on kindel, et Venemaa jätkab GPS-side segamist, sest Venemaale on see praktiliselt tasuta ja väga tõhus meetod kaitsta oma sihtmärke rünnakute eest.
Õnneks ei ole Eesti ega Soome hetkel droonisõja sihtmärgid, kuid on täiesti võimalik, et Venemaa hakkab tulevikus ründedroone teadlikult siiapoole saatma. Droonidega ründamine on suhteliselt odav ja lihtne viis vaenlast survestada, kurnates inimesi nii vaimselt kui kehaliselt pideva ohutunde ja negatiivse stressiga. Samuti saab sellega sundida riigieelarve ressursse droonikaitsele ümber suunama isegi ilma konkreetseid kahjustusi tekitamata. Põhineb ju kogu riigikaitse rahvuslikul konsensusel, et hea sõda on ära hoitud sõda ja selle nimel on mõistlik kulutada iga päev palju raha, mille eest muidu saaks osta kodanikele lilli ja jäätist. Lisaks on droonirünnakute toel lihtne korraldada vaenulikke infooperatsioone ning üritada mõjutada kolmandate riikide sise- ja välispoliitikat.
Droonide mudeleid on palju, neid täpselt identifitseerida on raske, sest ka sama droonimudeli tehnilised osad vahelduvad eri partiidel ja modifikatsioonidel. Tehniliselt ei ole keeruline ehitada vastase drooniga sarnanev koopia või saata tervelt kätte saadud Ukraina droon koos pommiga Tallinna või Helsingisse ning hiljem tuimalt väita, et tegemist oli Ukraina rünnakuga, mida tõestavad plahvatusest järele jäänud detailid. Soome kaitsepolitseiamet on ka välja öelnud, et hulgaliselt siiakanti sattuvad Ukraina droonid lisavad sõjaväsimust ja võivad vähendada kodanike toetust ukrainlastele. Moskvast vaadates on need kõik ainult positiivsed võimalused, Ukraina ja liitlaste vaatest aga probleemid.
Esimeseks poliitiliseks drooniohvriks sattus Läti kaitseminister, kelle peaminister õhukaitse halva olukorra tõttu vallandas. Sellele järgnenud sisepoliitiliste nägeluste tulemusena astus 14. mail tagasi kogu Läti valitsus eesotsas peaminister Evika Silinaga. Kindlasti oli droonioht ainult põhjendus ja pikema poliitilise võimumängu kulminatsioon. Poliitikutele on tavapärane pidada kõiki õnnestumisi enda teeneks ja enda vigades süüdistada vastaseid. Selles artiklis püüan vältida sopaloopimist, sest ei ole olemas riiki, mille sõjaväelased ja valitsus oleksid kaitsevõimega täiesti rahul. Kõikides riikides on peastaabis ja ministeeriumis nimekirjad, mida kõike veel peaks ostma. Paraku ostetakse seda, mida eelarve võimaldab. Mõni miljard ja mõnd sõjatehnikat kasutav pataljon või brigaad on alati puudu. Nutt, hala ja ilmastiku ning rahvusvahelise imperialismi süüdistamine, nagu kommunistidel tavaks oli, ei aita. Ei aidanud ka kommuniste. Tehnikat ja tulejõudu on täpselt nii palju, kui on, ja sellega tuleb hakkama saada.
Droonid jäävad probleemiks vähemalt kuni sõja lõpuni
Õnneks ei ole selle artikli kirjutamise ajaks peale Läti valitsuse rohkem ohvreid ega märgatavat majanduskahju tekkinud, kuid segadust uue olukorraga kohanemisel on päris palju ja kohanemine kestab kindlasti pikka aega.
Praktiliselt on lääneriikide õhuruumi jälgimine ja õhukaitse üles ehitatud lennukite ja vähemal määral helikopterite ning taktikaliste ballistiliste rakettide õigeaegseks avastamiseks ja tõrjumiseks. Kaitsejõudude käsutuses on hulgaliselt kuni viiesaja kilomeetri kaugusele „nägevaid“ paikseid ja liikuvaid passiivseid ja aktiivseid sensoreid, nimetagem neid kõiki siin kontekstis üldistavalt radariteks. Kõikidel riikidel on suuri raskusi madalal ja aeglaselt lendavate „võrride ja muruniidukite” ehk ründedroonide tuvastamisega, sest süsteem on üles ehitatud kiiresti või väga kiiresti ja kõrgelt lendavate lennukite vastu. Lahingulennuk, näiteks Võrtsjärve kohal Venemaalt Eestisse kaldunud Ukraina drooni õhutõrjeraketiga alla lasknud Rumeenia F-16 hävitaja, on veoauto suurune, kaalub kuni kuusteist tonni ning selle lennutunni hind ületab eestlase keskmise aastapalga, olles üle paarikümne tuhande euro. Õhutõrjeraketid maksavad üle saja tuhande euro. Neid numbreid on vaja teada.
Taktikaline ballistiline rakett MGM-140 ATACMS (ja selle analoogid) on neli meetrit pikk, kaalub keskmise sõiduauto jagu, lendab kuni viiekümne kilomeetri kõrguse lennukaarega kuni kolmekordse helikiirusega ehk kilomeeter sekundis ja kannab kuni kahesaja viiekümne kilost lõhkepead kuni kolmesaja kilomeetri kaugusele. Suur rakett maksab suurusjärgus poolteist miljonit eurot ja väikese riigi arsenalis on neid heal juhul mõnikümmend, isegi Venemaal ei ole neid ukrainlaste õnneks virnades. Seetõttu lastakse neid ka harva.
Ukraina ründedroon AN-196 kaalub kuni kolmsada kilo ja on samuti sõiduauto suurune – neli meetrit pikk ja kuuemeetrise tiivaulatusega. Kusjuures kere, mille sees paiknevad kõik kriitilised osad, kaasa arvatud mootor, juhtimisseadmed ning mitukümmend kilo lõhkeainet, on umbes paar meetrit pikk ja pool meetrit lai. Sellise ründedrooni hind on võrdne ühe või kahe õhutõrjeraketi hinnaga ja reeglina ründab korraga hulgaliselt droone. Oma sihtmärgi suunas võib droon lennata terve päeva kiirusega kuni sada viiskümmend kilomeetrit tunnis, sisuliselt sama kiiresti kui janused tallinlased sirgematel maanteelõikudel jaanitulele. Maa peal hullumeelne kiirus on õhus vaikse tiksumise tasemel. Helikopter või transpordilennuk lendab topelt nii kiiresti, hävitaja kuni kakskümmend korda kiiremini.
Droonirünnakute puhul on tavaline sihtmärgi piirkonna ehk nii õhuvaatluse kui -kaitse üleküllastamine lainetena ja eri suundadest lähenevate droonidega, millest osa võivad olla ilma lõhkelaenguta peibutised, sest õhukaitse peab neid kõiki tuvastama ja kohtlema ohtlikena ning püüdma kõiki alla lasta. Droonirünnaku puhul arvestataksegi, et isegi kui lainest tabab vaid mõni droon, on nende tekitatud kahju piisav. Samuti kulutatakse droonitõrjeks suures koguses õhutõrjerakette ja -kahurite mürske, mille hind võib märgatavalt ületada droonide hinna. Totaalses sõjas ja suures plaanis on see oluline argument, sest rakette ei ole lõputult. Eestis on mõnisada kerget õhutõrjeraketi laskeseadet, igal mõned raketid. Nii et kui need on ära lastud, hakatakse lõpuks droonide tõrjeks piltlikult öeldes kive taevasse loopima.
Oluline on säilitada rahu ja terve mõistus
Soomes alla kukkunud droonide puhul ollakse päris kindlad, et vähemalt üks plahvatas maha kukkudes ja teine demineeriti, sest tõenäoliselt oli seal lõhkeainet. Meenutame, et sellise suurusega droonid võivad sisaldada mitukümmend kilo lõhkeainet. See on sama kogus, mida sisaldab lahingukomplekt ehk sadakond miinipilduja miini. Olenevalt ehitusest tekitab droon plahvatades lööklaine ja kildudega suuri purustusi kuni kolmekümne ja märgatavaid kahjustusi ka saja meetri kaugusele. Seni alla kukkunud või lastud droonid pole sattunud kahju tekitamiseks piisavalt lähedale elumajadele ja inimestele. Loodetavasti jääb Läti valitsus ka ainukeseks, kes droonide pärast pidi tagasi astuma, ning pole kahtlust, et kõikides Venemaaga piirnevates riikides tegeldakse lähikuudel ja ka aastatel palju nii eelhoiatuse kui ka tsiviilkaitse ja tõrjevahendite arendamisega.
Oluline on ka elanikkonna teadlikkuse tõstmine, et lollusega segatud uudishimust iseendale häda ja hukatust kaela ei tõmmata. Näiteks palutakse lendavat või maandunud drooni nähes minna siseruumidesse või väljas võimaliku plahvatuse eest peitu ja teatada nähtust hädaabitelefonil 112. Kindlasti ei tohi drooni ise torkida ega selle kohta sotsiaalmeediasse põnevaid materjale postitades teisi uudishimulikke kohale meelitada. Samuti ei tohi filmida ega jagada õhuvaatluse ja -kaitse relvasüsteemide ning nende meeskondade asukohti.
Kagu-Soomes tuli hädaabitelefonile palju drooniteateid, mis kontrollimisel osutusid valeinfoks: kas drooni polnudki või see küll lendas, aga täiesti seaduslikult ja ohutult. Kuid see on täiesti loomulik reaktsioon. Järgmises Kaitse Kodus! kirjutame lähemalt ohuteavitusest, tsiviilkaitsest ja droonitõrjest ning sellest, kui palju see maksab ja mida õpetatakse Soome sõjaväelastele Ukraina kogemuse põhjal luure- ja ründedroonide kohta lootuses, et seda teadmist kunagi päriselt vaja ei lähe.
