Vääritu filmitegemise ministeerium ehk Rohkem selliseid valesid

Kui vastane otsustab poole kabemängu pealt, et tema mängib hoopistükkis nipsu, on see kindlasti kole frustreeriv. Kabelaua taga on kaks võimalust: kas lüüa mängulaud segamini ja lahkuda või hakata ka ise nipsu mängima. Kui mängulaua asemel on terve maailm ja kabe asemel teine maailmasõda, ei ole minematatsamine sõnadega „Mina nii ei mängi“ tõsiseltvõetav optsioon. Ei jää üle muud, kui liituda nipsumänguga. Midagi sellist kajastab Guy Ritchie „Vääritu sõjapidamise ministeerium“ (2024). Seda kõike Ritchiele omases huumorivõtmes.

Teine maailmasõda. Sakslased mängivad sõda inglaste arvates täiesti ebaausalt. Uputavad allveelaevadega kaubalaevu ja üleüldse. Ei lase rahulikult sõdida. Iseäranis rahutu on toimuva suhtes peaminister Winston, kes otsustab, et kui vastane käitub nagu igavene tõhk, siis käitub tema ka. Tulemuseks moodustub inimgrupp, kes hakkab allveelaevade vastast sõda pidama hoopis teistmoodi. Üldsegi mitte vee all, rohkem ikka vee peal ja enamjaolt suisa kuival maal.

Vaat see on film, mis film on! Siin on ikka kõvasti möllu ja mitte ainult. Ka tekstiosa on saanud sihuke, mis ei pane kõrvu mingit ollust välja ajama. Loo jutustamine on sujuv, tempot on nii, et võib teistelegi jagada. Pluss veel enamjaolt täiesti sirge näoga ja vägagi tõsistes olukordades loobitav huumor. Midagi samalaadset, aga väga nõrkades kogustes leidub ka Disney produtseeritud „Monumendimeestes“, aga siin on mitu aga. Esiteks on Disney film tehtud ikkagi väga teisest puust, et mitte öelda saepuruplaatidest. Liiatigi on see mõeldud keskpäevasele auditooriumile. „Ministeerium“ on seevastu õhtuse vööndi film, kus kõigil peale peategelaste läheb valdavalt kehvasti. Minimaalselt kehvasti. Ja kui on vaja, siis lendab verd. Palju. Igale poole. Ning tulistatakse enamasti ikka pihta. Suva, kuhu püss on sihitud, pihta läheb ikkagi.

Film ise põhineb taas kord „ainetel“. Aineks on võetud Damien Lewise vastava sisuga raamat. Ja tänu sellele, et inimestel on nendestsamustest ainetest erinev arusaam, on veebis üksjagu nördinud pobinat. Ikka sellepärast, et „päriselt niimoodi ei olnud“ ja „kõik on valesti“. Söör Christopher Leelt (Saruman!), kes oli päriselus kõnealuse vääritu sõjapidamise ministeeriumi liige, ei küsitud üldse nõu. Söör Lee oli filmi tegemise ajaks küll juba jupp aega surnud, aga mis siis. See ei loe.

Põneval kombel ei ole filmil kinodes väga hästi läinud. Kui uskuda ImdB-d, on film rahaliselt päris räiges miinuses. Eks siin ole ka põhjusi. Filmi väljatulekul hõigati ju reklaammaterjalides maha, millest film räägib. Vääritu sõjapidamise ministeeriumist. Ja publik istutas ennast seisukohale, et tuleb midagi kangesti tõsist ja ajaloolist ja üldse. Saab pingsalt ekraani põrnitseda, mehise häälega pealelugeja räägib midagi tarka ja tekib ärev tunne. Aga piltlikult öeldes saabus Muhammad Ali asemel Ali G. Loomulikult tuleb sihukese tsirkuse peale soov kangesti solvuda. Eriti kui veel unustada Guy Ritchie käekiri. Kui seda viimast mitte meelest lasta, pole ka solvumiseks eriti alust. Pigem tuleks lugeda üldsegi mitte peenikest kirja, mis tootega kaasas käib. Aga no kesse viitsib.

Tegemist on ikkagi naljafilmiga. Verise ja tulistamisest paksu, aga siiski naljafilmiga. Hakata siinjuures puhkima ajaloolisest tõetruudusest on huumor omaette. Sama hästi võiks halada, et kaheksakümnendatel naljavõtmes tehtud „Kolm musketäri“ pole ikka ajalooliselt paigas ja raamatus on ka kõik täitsa teistmoodi. Ongi teistmoodi ja nii ongi. Naljafilmist ajaloolise tõe otsimine on sama vaevarikas kui paekivist sealiha tootmine. Naljafilmi eesmärk ei ole mu meelest ajaloolise tõe kuulutamine, see jäägu ikka dokfilmide pärisosaks. „Vääritu sõjapidamise ministeerium“ on vägagi meelelahutus. Eks mõelge ise. Näiteks pahade natside tööstuslikus koguses tapmine päriselus kohe väga kindlasti nii lihtsalt ei õnnestu. Need uksest välja tormates jala pealt kukkuvad tegelased on vaat et sama vana võte kui filmikunst ise. Või siis summutiga püssid, mis on ikka väga hästi summutatud. Jääb mulje, et pastakaklõpski on valjem. Päriselus ei saa nii häid summuteid väidetavalt ei leti alt ega leti pealt. Seega naerukohti on. Iselugu muidugi, kes mille peale naerab.

Filmi valmimise heaks on küllaltki priske summa värsket raha (60 miljoni ühiku tuuri) alla pandud. Selle raha eest on asi saanud piisavalt hea. Väikesi möödapanekuid ja vahetult enne lõunat kiiruga filmitud episoode muidugi on. Teravsilmad on täheldanud näiteks üht teatavat särki, mis muutub verisest puhtaks ja vastupidi. Nende veriste ja mitteveriste särkide teema paistab sõjafilmides igikorduv. Ju siis läheb grimmi- ja rekvisiidiosakonnal suure rahmeldamisega meelest stsenaariumist lugeda, keda ja kui palju parasjagu tapetakse. Sõjafilmi tegemisel võib muidugi juhtuda ka see, et punane värv saab lihtlabaselt otsa, on õhtune aeg, pood kinni ja kõik tahaksid võimalikult ruttu tööpäevaga ühele poole saada. Aga monteerimise ajal läheb kogu aur tagaplaanil burksi matsutava tegelase väljalõikamiseks ja mingisugune särk ei pälvi enam kellegi tähelepanu.

Näitlejate seltskond on saanud igati pädev ja kokkumäng väärib äramärkimist. Kindlasti tasub tähele panna Eiza Gonzalezi tegevust, kelle kanda on sõjafilmides kohustusliku ainsa ja ilusa naistegelase koorem. Eiza teeb muidugi oluliselt rohkem kui sellistes rollides tavapärane. Peale hea välja nägemise laseb tema kehastatud Marjorie Stewart püssi, tapab pahasid, intrigeerib, spioneerib. Niisiis, Eiza Gonzalez otse loomulikult ja väga muidugi näitleb! Suurepäraselt kirjutatud roll, veelgi suurepärasem teostus. Tekitatagu sõjafilmidesse selliseid rolle ja näitlejaid rohkem ja näete, kuidas vaatajaskond tormab ekraanide ette, nagu oleks käimas allahindlusega müük.

Kõige peamisemas peaosas Gus March-Phillipsina tegutseb Henry Cavill (Superman, Geralt), kes on siin teoses näost nii karvane, et esimese hooga ei tundnud äragi. Väidetavalt on nähtavad üledimensioneeritult edevad vuntsid näitleja enese panus. Et lavastaja lubas ja tema tegi, mis tundus äge olevat. Ekstsentriliselt mõjub igal juhul. Muus jaos suudab Cavill rolli hästi välja kanda. Karvakasvanud näole ja kummalistele vuntsidele lisandub üüberviisakas kõnemaneer ja eneseteadlik käitumine. Gus March-Phillips kogu oma elusuuruses. Aga kogu aupaistet näitlemise eest ei saa Cavill üksnes endale, jätkub teistelegi.

Loominguline kollektiiv on Ritchiel igati hea. Teisedki näitlejad väärivad nimetamist, sest kokku on saanud väga hästi toimiv kombo. Niisiis tasub silm peale panna, kui tiitrites on mainitud Alan Ritchson, Alex Pettyfer, Babs Olusanmokun, Cary Elwes või Hero Fiennes Tiffin. Ja muidugi filmipaha number üks – Til Schweiger. Kokkuvõtvalt: võib ära mainida, sest on teinud ja saavutanud ning enamgi veel, kui kasutada klassik Tsäbovõitra kõnepruuki.

Film on hea ja vääriks rohkem tähelepanu, kui seni saanud on. Meelelahutuse kategoorias on tegu igati kobeda tootega, mida ei pea miskitpidi häbenema. Guy Ritchiel on õnnestunud luua vääritu filmitegemise ministeerium, kus vaatajal valetatakse suud ja silmad täis. Ja seda kõike on kena vaadata. Väheinformeeritud vaataja jääb pahameeles mõmisema, kuid teadlikel kodanikel on rahuloluks põhjust küll ja veel. Ja mina isiklikult olen vägagi nõus, et mulle sel kombel valetatakse. Rohkem selliseid valesid, palun.

„The Ministry of Ungentlemanly Warfare“

Osades: Alan Ritchson, Alex Pettyfer, Til Schweiger

Lavastanud: Guy Ritchie

2 tundi ja 2 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9. Vähemalt minu jaoks jälle uus vaatenurk.

Teostus: 9. Väga sujuv ja nauditav.

Näitlejatööd kokku: 9. Näitlejatel hea koostöö.

Lavastajale: 8. Hästi tehtud.