Unenägu või … tõsine tankifilm?

Saksa tankifilmi „Der Tiger“ ei tasu vaadata nagu lihtsalt tankifilmi, sest kui vaatajal on võtta kogemus Nolani filmidest, ta on näinud „Hukkunud alpinisti hotelli“ või saanud „Klaasikillumängu“ tõttu lapsepõlvetrauma, siis on juba pool sisseelamistööd tehtud.

See film on veidike selle moodi, mida minu lapsepõlves nimetati „hobuse unenäoks“. Hobustega on igasugune puude muidugi täiesti olematu. Pigem osutab fraas olukorrale, mis ei ole just kõige selgem. Ka filmis „Der Tiger“ süveneb järjest ja järjest tunne, et midagi on ses filmis kapitaalselt mäda. Ja täpselt nii ongi. Dennis Gansel on 2025. aastal valmis saanud filmi, mille vaatamisel tekib nii palju küsimärke, et kannatab puhta muidu naabrilegi kinkida.

1943. Saksa väed on taandunud Stalingradist ja nüüd on käimas taganemine Dnepri-äärsel rindejoonel. Viimasel minutil üle õhkimisootel silla sõitnud tanki Tiger meeskond saab vägagi salajase ülesande. Sõita uhkes üksinduses tankiga kusagile vaenlase tagalasse ning tuua sealt tagasi omade hulka üks ütlemata vajalik ja oluline ohvitser. Viieliikmeline meeskond sätib tanki lahingukorda ja algab miski, mis on kirjade järgi justkui päästeoperatsioon. Ent mida aeg edasi, mida rohkem kilomeetreid tundmatusse, seda kummalisemaks muutuvad nii olustik, vastane kui ka ülesanne ise.

Ühest küljest on „Der Tiger“ sulaselge stiilipuhas tankifilm. Võrdluseks Vene „T-34“ või Ameerika „Fury“. Sobib samasse katlasse küll, eks. Ajastu on sama, sõjamasinale keskendumine ka sama. Ometi on „Der Tiger“ otsapidi selline film, mis pole otsast lõpuni tankifilm. Võtsin „Der Tigeri“ ette just nimelt kaht eelmainitud filmi silmas pidades, saamaks selgust, millele siis seekord pühendutakse. „T-34“ rõhus selgelt patriotismile. Näita ainult vastasele tankipilti ja ta alistub. Näete, kui ägeda tanki me ikka valmis ehitasime. „Fury“ seevastu oli parajalt toores tampimine, kus fookus nihkus tankilt juba kõrvale. Peale tanki eksponeeriti sõja jõledamat, räpasemat ja verist nägu. „Der Tigeri“ puhul tasub meeles hoida paari momenti. Esmalt on tegu ikkagi kaotajapoole filmiga. Teisalt on sakslastele peale sõjapidamise kangesti meeldinud ka filosofeerida. Tulemuseks on hoopis teistmoodi tankifilm, kui on välja kukkunud ameeriklastel või venelastel. Tulemuseks on miski, mis sõidab küll tankil, kuid samal ajal urgitseb hoogsalt inimhinge sisemuses. Ennekõike tasub vaadates valmis olla selleks, et mida kaugemale film jõuab, seda segasemaks ja arusaamatumaks kõik läheb.

Esiotsa arvasin, et film põhineb „ainetel“, Teise maailmasõja ainetel. Kuivõrd neidsamu aineid, täpsemalt pervitiini, kaadris suurelt ka demonstreeriti. Ent ootus oli nii vale, kui veel olla saab. Need ained ei puhu selles filmis pilli. Sama hästi võinuks mainitud episoodi ka välja lõigata, kuid režissöör Dennis Ganseli üks eesmärk on vaataja juhtme kokkuajamine. Ganseli põhimine idee on ikkagi küsida, mis on vastutus, mida me teeme, miks me teeme ning nõnda veel pikalt edasi. Ikka kapaga filosoofiat ja psühholoogiat sisaldav film. Mis muidugi ei välista lihtsalt pingeliste aktsioonikaadrite nautimist. Kogupere mõõtu loomulikult välja ei vea, aga enam või vähem kõigile midagi.

„Der Tiger“ algab nagu üks tõsine tankifilm ikka. Tulistatakse vastase tanke, nood tulistavad vastu. Loobitakse granaate, lastakse püssi – kõik nagu sõjas. Esimestel minutitel ei ennusta justkui miski, et ühel hetkel tuleb vaatajal küsida endalt: „Mida mulle praegu näidatakse?“ Ei, see ei ole sedasorti film, kus küsimused jääksid vastuseta. Nii palju Nolani mõjusid siin ikkagi pole. Vastused on täiesti olemas, tuleb vaid järjest unenäolisemaks muutuv vaatepilt lõpuni vaadata.

Internetis on filmi kohta arvatud nii- ja naapidi. On neid, kes filmist vaimustuvad, aga on ka grupp solvunuid. Solvunud mõistagi leiavad, et režissöör on neid alatult petnud ja ilusa tankifilmi lootusetult ära vussinud. Positiivse leeri esindajad väidavad, et tanki ja sõjapsühholoogia kombo on midagi väga ägedat. Seega: on, mida vaadata, on, mida hiljem arvata. Ja see film tekitab arvamuse. Igal juhul.

Film on hea minekuga. Tegevuses hoogu on ning kui saabub mõtisklemise või sisekaemuse moment, ei teki tunnet, et vaataja on astunud jalgupidi kiiresti kuivava betooni sisse. Ses mõttes mulle filmi dünaamika meeldis. Parajalt aktsiooni, siis jälle mõni episood, kus tankimeeskonna liikmed omavahel diskuteerisid. Või tuli komandör Philip Gerkensile mõni minevikuheiastus peale. Aga kohe pärast rahulikumat kohta saab jälle närvipinget, tulistamist ja muud kaasnevat.

Näitlejad on režissöör Gansel kokku korjanud kogemustega tegijate seast. Ning ega midagi halba öelda saagi. Leitnant Philip Gerkensit, kelle ümber film suuresti käib, mängib David Schütter. Leitnant Philip ei ole üle mängitud ega halvasti tehtud, kuid miski on ikkagi puudu. Jah, see on see koht, kus tuleb teha kätega arusaamatuid liigutusi ning lausuda sinna juurde ebamääraselt: „Midagi on puudu.“ Aga mis täpselt puudu on, ei mõista isegi öelda.

Toon nimeliselt ära teisedki tankistid. Christian Wellerit mängib Laurence Rupp, Helmutit Leonard Kunz, Keiligit Sebastian Urzendowsky, Michelit Yoran Leicher. Kokkumäng on igati hea. Kõik tankistideks valitud on kogemustega näitlejad, kõigil hulk filme portfoolios. Mina tänan, kui tsiteerida kadunud Olaf Suuderit. Tankimeeskond mõjus ikka meeskonnana, mitte küla pealt kokku otsitud turuvarblastena.

Režissöör Gansel pole samuti algaja. On teinud filme nii omamaisele vaatajale kui kaugemalegi. Kui Jason Statham mängis vahepeal järjepanu erinevaid töömehi, kes inimesi käte-jalgadega tagusid või püssist tulistasid, siis üks sihuke film on olnud ka Ganseli dirigeerida: „Mehaanik 2“. Niisiis on Hollywoodi märuli kogemus olemas. Näinud ei ole, headuse või halbuse üle kommenteerida ei mõista. „Der Tigeri“ järgi otsustades ei ole tegu kehva lavastajaga.

Tänase päeva võimalustele vastavalt on pildi genereerimisel kasutatud kõvasti arvutite abi. Ikka puhas kokkuhoid võtteplatsil, mis muud. Majandusele on see muidugi kõva põnts, kui raha ei liigu. Filmitegijatel aga lubab vähe suuremalt unistusi visuaalideks vormida. Kui joonistama on pandud piisavalt võimekas arvuti, siis petab ära ka. „Der Tigeri“ loojad on saanud näpud ligi üsna võimekale arvutile. Päris hästi petab ära. Ehk siis kõik asjad, mis filmis lendavad või maad mööda asju ajavad, ei ole päris. Peategelasest tank on siiski täiesti päris ja rauast. Replika, aga siiski rauast. Spetsiaalselt filmi jaoks ehitatud. Aluseks olla võetud Nõukogudemaal valmistatud T-55, mis ehitati ümber nii Saksa Tigeri sarnaseks, kui vähegi sai. Väidetavalt saab filmistaari näha ja võimalik, et ka näpuga katsuda Tšehhis, Rokycany Demarkatsioonijoone muuseumis.

Hoolimata mainitud hobusest ja tema unenäost, mis filmis kummitab, kogu kupatus siiski meeldis. Olgugi, et suuresti ootasin täiesti selget tankifilmi, mitte inimhinges ja -olemuses leiduva sorteerimist. Filmi lõpp suutis üllatada ja üldjoontes saavad kõik üllatust sisaldavad filmid suure plussi. Mõistan neid, kes väidavad, et filmi lõpus on vint nii üle keeratud, et keere maas. Ometi leian „Der Tigeri“ olevat mõningasest kipakusest hoolimata vaatamist väärt filmi.

„Der Tiger“

Osades: David Schütter, Laurence Rupp, Leonard Kunz

Lavastanud: Dennis Gansel

1 tund ja 56 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Uus ja omamoodi lähenemine.

Teostus: 7. Veidi lonkav, aga huvitav.

Näitlejatööd kokku: 8. Kokkumängu eest kiitus.

Lavastajale: 7. Soovinuks pisut-pisut enamat, kuid siiski hea.