Lohisev allmaasõda

Üldiselt peetakse sõdu ikka maa peal. Enamalt jaolt. On piisavalt ruumi, näeb kaugemale ja saab korraga ühte ruumipunkti suunata suure karja inimesi. Õhus sõditakse samuti, aga see eeldab juba vahendeid, mis suudavad õhus püsida. Ent õhusõdagi on saanud pigem tavaliseks. Aga vaat maa-alune sõda juba nii tavaline ei ole. Nagu selgub ka filmist „The War Below“ (2021).

On sõjafilme, kus näeb hunnikute viisi rauda. Lennukid lendavad, plahvatavad ja kukuvad alla. Tankid ja autod sõidavad, plahvatavad ja põlevad ära. On sõjafilme, kus on karjade kaupa mehi. Üksteist tulistatakse, loobitakse granaatide ja kividega. Mõlemais on hea ära kasutada massiefekti. Saab filmida võimsaid panoraame, kamandada statiste sinna ja tänna ning režissöör tunneb ennast nagu kindralist väejuht. Aga on veel kolmaski sort filme. Sellised, kus nii tehnikat kui inimesi on kaadris pigem napilt. Ning režissöör saab end tunda maksimaalselt jaoülemana. Ometi on minimalismil oma potentsiaal. Näiteks saab tegelaskujule hinge pugeda. Või hoopis vaadelda sõda ootamatust vaatepunktist. Kõnealuses filmis siis maa alt.

Esimese maailmasõja ajal juhtus nii, et edenemine maakaardil muutus problemaatiliseks. Mõlemad pooled kaevasid kaevikud, ehitasid punkrid ja laskepesad. Ehitiste laialilammutamine vastasele pomme kaela loopides osutus pigem vaevaliseks. Tulemuseks oli vaid see, et osapool, kellele tuli pähe jalaväerünnakut korraldada, jäi oma jalaväest ilma. Briti ohvitser Hellfire Jack aga leiab, et kui ei saa maa pealt, tuleb minna maa seest. Ja värbab eesliinile seltskonna elukutselisi kaevureid. Eesmärgiga uuristada tunnel Saksa poole kindlustuste alla ning lasta närvidele käivad ehitised koos nende sees peituva vastasega lihtsalt õhku. Aeganõudev, aga tõhus.

Filmi algul tekkis mõningane segadus, kes on filmi peategelane. Kas see võiks olla korduvalt väeteenistusse kandideerinud, kuid koju saadetud kaevur? Või entusiastlikult rindele kippuv noor mees? Või hoopis uuelaadseid sõjapidamismooduseid propageeriv Hellfire Jack? Või koguni kõik kolm? Loo edenedes saab selgeks, et pigem on kõige peamisem peategelane kaevur William Hackett, kes omas peas leiab, et kannataks rindele sõdima minna küll. Sõjaväelased, iseäranis arstid, ei soovi tema vaimustust aga sugugi jagada. Nii võngubki mees komisjonist komisjoni, kuni kaevandusettevõttese astub sisse Hellfire Jack. Ning William saab koos kaastöölistega võimaluse teenistusse asuda.

Stsenaariumi on sisse kirjutatud küllalt palju riigikaitsesse positiivselt suhtuvaid tegelasi. Selliseid „ma jooksen parem metsa, minge ja sõdige õige ise“ kodanikke pigem ei ole. Võimalik, et üldine meelestus oligi tol hetkel selline, aga siin on ikkagi tegu filmiga, mis teadupoolest on alati suurem ja värvilisem kui elu ise. Kui päriselus seisab keegi tänaval ja näeb mõnd totakat kodanikku, siis ütleb ta tõenäoliselt: „Lollakas!“ ja läheb edasi. Filmis nii lihtsalt ei saa. Kohe tekib kahe isiku vahel konflikt, mõõduvõtt. Parimal juhul minnakse omavahel taplema. Eriti suurepärasel juhul lammutatakse taplemise käigus pool linna maatasa. Nii tehakse filmi! Ajalooga vähegi seotud filmides märgitakse tihtilugu ka lõputiitrites, et see põhineb „ainetel“. Siit edasi ka soov pooleteise tunni jooksul ära näha nii palju konflikte ja vastasseise, kui vähegi kannatab. Kui sellises filmis ikka kellelegi kohvi sisse ei sülitata, on tegu selle jagu kehvema teosega. Kui on selline puhk, soovitaksin ma stsenaristil ikka südamerahus pedaali vajutada. Niikaua, kuni kahekümnenda sajandi alguse tegevusse mobiiliga helistamist või droone sisse ei kirjuta, pole hullu midagi.

Põneval kombel koosneb film kuskil kahe kolmandiku osas sissejuhatusest. Ühtki korralikku konflikti ega tõerääkimise episoodi ei ole. Midagi nagu vaikselt ärgitatakse, aga tulemuseni ei jõuta. Kuni viimase kolmandikuni ikka üsna tasapaks film. Edasi liigub hästi, aga intriigid ja konfliktikesed ei vea pinget üles. Kasvõi seda pinget, mida mõned esinejad väidetavalt praktiseerivad. Noh, jätavad näiteks vetsu minemata. Et oleks ikka mingi pinge kõik aeg sees. Konflikte muidugi filmi sisse pandud on. Kolonel Fielding suhtub Hellfire Jacki tegevusse pehmelt öeldes kriitiliselt. Kaasvõitlejad, kes asjatavad maa peal, ei saa maa-aluste sõdalaste funktsioonist sugugi aru. Midagi nagu on, aga kõik see väärt võimaluste pagas jääb suuresti kasutamata.

Ei puudu ka kohustuslik patriotismi osa. Ei ole idanaabri filmidele omast hurraatamist, on väljapeetud, inglaslik. Stseenid värbamispunktist, kus arstid kontrollivad, et kutsealustel oleks õige arv käsi-jalgu küljes, stseenid tänavalt. Kõik selline leebelt positiivne. Ei ühtegi solvunud kuju, kes valjult lõugaks: „Mina põgenen ära! Ujun hommepäev Islandile!“ Ei, ikka „Don’t worry, be happy!“.

Kui peaksin nüüd osatäitjaid arvustama-karvustama, siis pisut tahaks karvustada kolonel Fieldingit mänginud Andrew Scarborough’d. Kolonel Fielding ei olnud lihtsalt piisavalt kuri! Ega ma mõtlegi, et vaja olnuks täiesti seestunud koloneli. Sellist, kes kõnnib silmad jõllis ja juuksed harali mööda kaevikuid ning pomiseb arusaamatuid manasõnu. Väga kenasid kurje tegelasi oskab mängida näiteks Willem Dafoe. Vaadaku mõnd tema filmi ja tehku järeldusi. Grimassid ja pahurad ilmed on siin olemas küll. Samas jääb kogu aeg kuskile kuklasse hiilima selline ettevaatlik tunne, et nüüd kohe ütleb kolonelihärra midagi totakat. Hüüab näiteks koosolekul: „Teeme kaenlapuukse!“ Ja siis teebki. Midagi jäi kolonelis vajaka.

Niisamuti olen õige pisut rahulolematu Hellfire Jackiga. Tom Goodman-Hill mängib kahtlemata suurepäraselt, kuid rollilahendus tekitab pisut küsimärke. Õigupoolest ei teagi, mis siin segas, kas nimemaagia (Hellfire, eesti k ’Põrgutuli’) või miski muu. Lugupeetud stsenarist-režissöör J. P. Watts võinuks variandina panna enda loodud tegelasele mõne vähem pretensioonika nime, aga kuna tegemist oli päriselulise tegelasega, siis seda ilmselgelt ei saanud.

Tegelikult puudutabki peamine nurin filmi kaht esimest kolmandikku, mis hinnanguliselt kippusid tükati lohisema. Viimane ots on aga igati aktsioonist punnis. Lastakse maa-alustes käikudes püssi, sõneldakse, tegeldakse tõerääkimise ja ülemustelt karistada saamisega. Siis on juba päris asi, mitte niisama muigutamine. Ning selle eest kannatab aeglase käimavedamise andestada. Dramaatiline lõpulahendus on samuti olemas. Vaadatagu.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et film on huvitav. Selline keskmiselt huvitav. Ning ka üsna igas teises mõõdus keskmine film. Mitte maailma parim, aga käkk ka mitte. Aeglane käimatõmbamine annab veel eraldi eestluse punkti. Teate ju küll, kuidas meil käib. Alul ei saa vedama ja pärast… Eks ole. Tegelikult on siin filmis natuke kõike. On kangelaslikkust, on suhteid, on konflikte, on võite, on kaotusi. On nalja. Nii vähe helgemat kui kohati süsimusta. Ja mõistagi on kõige peale kuhjaga sõda. Nii rinnet kui tagalat ja vahepealsetki. Võib soovitada. Mulle meeldis.

„The War Below“

Osades: Sam Hazeldine, Tom Goodman-Hill, Kris Hitchen

Lavastanud: P. J. Watts

1 tund ja 36 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Huvitav vaatenurk.

Teostus: 5. Keskpärane tulemus.

Näitlejatööd kokku: 5. Samuti ei midagi säravat.

Lavastajale: 5. Stsenaarium võinuks olla pisut teine.