Kui kauboid kannavad kaabude asemel kiivreid

Igal sõjaväljalt vaikselt minema imbuval Saksa ohvitseril on kusagil peidus … ei, mitte marssalile vajalik atribuutika, vaid midagi muud.

Näiteks vähemalt veoautotäis kulda. Kui mitte kaks veoautotäit. Või kolm. Või terve kolonn. Igal Saksa ohvitseril. Eranditult. Nii, nagu iga Eesti laugas või järv sisaldab minimaalselt ühte Tiger-tanki. Kui mitte kahte. Või kolme. Filmis „Kelly’s Heroes“ on selle koha pealt asi selge. Kui pole käepärast Klondike’i või Eldoradot, sest sa asud juhtumisi Euroopas, siis koperdad kindlasti kusagil kullasisaldusega Saksa ohvitseri otsa.

II maailmasõda, läänerinne. Kusagil Prantsusmaal võtavad liitlaste sõdurid kinni ühe vastaspoole ohvitseri. Ohvitser nagu ohvitser ikka, aga portfelliga. Ning portfellis kullakangid. Eduka ülekuulamise käigus selgub, et kusagil rindejoone taga on ülekuulataval sihukesi kange veel terve autotäis. Ameerikamaa sõdurid otsustavad seepeale, et sõdimine sõdimiseks, aga tulevikule peab ikka ka mõtlema. Ja kui pensionipõlvele mõelda ei jaksa, siis vähemalt homne-ülehomne tasuks finantsiliselt kindlustada. Ootamatult sülle sadanud kuld sobib selleks ju suurepäraselt. Kõige juures on vaid üks pisiviga – kuld asub valel pool rindejoont. Aga kui sul on kasutada nii püsse kui tanke, pole ühest tühisest rindejoonest suuremat lugu. Selline on 1970. aastal valminud filmi „Kelly’s Heroes“ sissejuhatus.

Pikkuse poolest on film paras eepos. Hea täide igavamale õhtule, sest „Kelly’s Heroes“ on kõigest kaks tundi lühem kui „Gettysburg“. „Gettysburg“ on neli ja pool tundi pikk. Mõnevõrra tekib küsimus, miks nii pikk, sest film sisaldab parajal määral jorutamist ja stseene, mille vajalikkus on küsitav. 

Stsenaarium ei ole samas sugugi mitte halb. Ei, kõik toimib, dialoogid on naljakad, koomilisi olukordi tekib, kõik nagu on. Vahepeal lastakse püssi ja sõidetakse tankiga ka. Et väga jutustamiseks ära ei läheks. Ometi kohati kogu spektaakel venib. Mõni režissöör suudab selle ajaga ära näidata kogu maailma ajaloo ühes selgitavate märkustega, kuid Brian Hutton näitab teile kahe ja poole tunni jooksul, kuidas ära pätsata üks autotäis kullakange. Selle ajaga kannataks ju rohkem ära teha, eks. Pisike kapitalist minu sees tõstab siinkohal pead ja hakkab nõudma suuremat tööviljakust. Samas olid paar kohta sellised, kus vähemasti minul tekkis küsimus: „Aga miks just selle koha peale lõige tehti?“ Mingitel hetkedel jooksis filmi loogika mu jaoks nägupidi vastu seina, midagi oli vahelt justkui puudu. Ju siis avastati montaaži käigus filmi järjest kaugenev lõpp ja kogu komplekt kolme tunni peale venitada ei kõlanud rentaablilt. Või vahetas võttepäevast kurnatud operaator mõned filmikettad slivovitsi vastu. Sest linateos võeti ikkagi üles Jugoslaavias.

Mis võis režisöör Huttoni mõtteis olla, kui ta valis tegemiseks „Kelly’s Heroes“? Ilmselgelt polnud tegu kaitseministeeriumi tellimusega. Tulla välja jutuga, et kõige õigem sõdalane on see, kes pätsab ära kulla, mille pätsasid ära natsid ja mille võis enne seda veel keegi ära pätsata, ei ole just kõige ägedam idee. Natuke ikka selline kauboivõtmes film. Metsik Lääs on asendatud maailmasõjaga, pahad indiaanlased veelgi pahamate natsidega ja kauboid kannavad vahelduse mõttes kaabude asemel kiivreid. Pisut kirjutatakse huumorit ka sisse, et keegi jumalapärast ei arvaks, nagu poleks lääneliitlastel peale varanduse tassimise muud mõttes olnudki. 

Ja olge lahke, see töötab! Töötab küll, kuid jääb ikkagi keskpäraseks. Ikka jääb selline masstoodangu ja teeäärse burksiputka mekk juurda. Tekst kannab, näitlejad on head, operaator on ülesannete kõrgusel, aga no ei tule seda va sära.

Nimitegelast Kellyt mängib Clint Eastwood. Kauboifilmidest on teada, et Clint omab täpselt kaht näoilmet – kaabuga ja ilma. Siin lisandub veel kaks – kiivriga ja ilma. Ma olen üsna kindel, et kui Clinti sisse saanuks installeerida veel paar näoilmet, oleks see filmile kõvasti juurde andnud. Tegelikult ka, kaks ja pool tundi puise näoga nimitegelase seltsis tüütab ära. See ei loe, et tekst tuleb ilusti ja diktsioon on paigas.

Päris alguses tundus, et Kelly puise olemise tasakaalustamiseks on sisse kirjutatud Big Joe (Telly Savalas). Big Joe lärmakas olemus paistis selleks ka kenasti sobivat. Loo edasi arenedes lajatati ekraanile aga hoopis uus ja huvitav persoon, Oddball (Donald Sutherland). Oddball päästab filmi! Ainult Eastwoodi mängitud Kelly poolteise näoilmega välja ei veaks. Koos Big Joega fifty-sixty. Aga koos Oddballiga igal juhul ja alati. 

Filmi on sisse kirjutatud terve hunnik karaktereid, aga nad lihtsalt on. Nad on kindlasti vajalikud, näitamaks, et sõdurid pole lihtsalt ilmetu grupp isikuid. Nad ajavad mingeid asju, teevad pildi värviliseks, aga ei tõuse esile. Erinevalt Oddballist, kes näikse vaimus viibivat tulevikus toimuval Woodstocki festivalil eriti põnevate tubaka aseainete meelevallas. Väga hipilik tüüp igatahes. Ja need tema lakkamatud positiivsed lained, no need lihtsalt pressivad ennast igale poole ja lainetavad lakkamatult ning ei päästa mitte ainult filmi, vaid kõik. Absoluutselt kõik, mis ette jääb. Oddball on see tegelane, kelle puhul vaataja pilgukski ei tea, mis sellest mulgust järgmisena tulemas on. Ja tulemas on, võib kindel olla. Donald Sutherland saab rolli eest kõik saadaolevad plusspunktid. Igatahes. Koomilisi tegelasi jagub teosesse veelgi, kuid nemad on pigem episoodilised ja nii massiivselt eetriaega ei saa.

Filmi kokku tassitud sõjatehnika koha pealt õnnestus välja selgitada, et ekraanil nähtavad Shermanid on päris. Ehtsad. Otse sõjaväe parimatest ladudest. Filmi võttepaigad asusid nüüdseks lagunenud Jugoslaavias ning sealsel armeel Shermaneid tagavaraks täitsa oli. Aastal 1970, mil filmiti, oli kohalikel sõdalastel varuks korralik kogus Ameerika päritolu tanke, mida siis filmis kasutada sai. Kui Ameerika tankid olid päris, siis Saksa Tigerid, vähemasti silma järgi otsustades, olid kuskil värkstoas kokku klopsitud. Mis liikurid tiigrinahas toimetasid, ei oska öelda, aga väljanägemine oli ikka kõvasti kunstipärasem kui Shermanitel. Nii ehk naa poleks aastal 1970 enam ehtsat ühes tükis püsivat Tigerit kuskilt väga võtta olnud. Kui olekski, siis vaevalt oleks omanik (tõenäoliselt mõni muuseum) vaimustusega pealt vaadanud, kuidas tema hoolega hoitud vara kunsti nimel ribadeks lastakse.

Üldiselt film meeldis. Ma pole küll teab mis vaimustuses Kelly rolli Eastwoodile andmise üle, aga noh, kui nii, siis nii. Ei hakka spekuleerima, kes käibiva ajastu näitlejatest oleks paremini sobinud. Kindlasti neid on, aga las see jääda. Filmi pikkus kippus küll roiutama, kuid õnneks hakati enne, kui silm kinni vajus, uuesti tulistama ja see raputas ärkvele. Kas soovitada? Ikka! Mõne laisema nädalavahetuse täiteks sobib kenasti. Kaasa mõtlemine ei ole vajalik, vajalik on vaadata. Ilus Harju keskmine Ameerika meelelahutus.

„Kelly’s Heroes“

Osades: Clint Eastwood, Donald Sutherland, Telly Savalas

Lavastanud: Brian G. Hutton

2 tundi ja 26 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Mõte asendada Metsik Lääs läänerindega pole ju paha.

Teostus: 7. Ilus, aga mitte midagi erilist.

Näitlejatööd kokku: 7. Punktid enamasti ikka Sutherlandi töö eest.

Lavastajale: 6. Natuke laisavõitu tulemus.