Konflikt – viimase aja realistlikem sõjasari

Väga sant on hommikul ärgates avastada, et öösel nähtud õudusunenägu läheb ka silmi avades edasi. Veel hullem hakkab siis, kui selgub, et unenägu oli reaalsuse lahjendatud versioon. On kole? Muidugi. Ent ega lõppeks midagi muud üle jää, kui reaalsusega otsast tegelema hakata. Midagi sellesarnast pakub soomlaste üsna värske lühisari „Konflikt“.

Kesksuvi. Jaanipäev on ohtlikult lähedal. Hanko lähedal metsas peab Soome kaitsevägi õppusi. Ühel hetkel hakkab aga taevast langema – ei, mitte lund. Hoopis langevarjudega rohelisi mehikesi. Mehikesed hõivavad Hanko poolsaare, kuskile metsa sisse jääb lõksu ka mingi osa õppustelt naasvaid soomlasi, kes ühel või teisel põhjusel on jokutama jäänud. Üks väike üksus otsustab pakutava allaandmise asemel vastupanu kasuks.

Kui keegi mulle omateada siiralt soovitab mõnd sarja ligemalt tudeerida, on võimalus, et ma teen näo, nagu oleks mul kiiremas korras ja pikemaks ajaks vetsu asja. Enamasti. Seekord soovitati uuemat Soome sõjasarja „Konflikt“. Tuleb tõde tunnistada, hästi soovitati ja ei tulnud vajadust ravimata kõhuhäda simuleerida. Esimene sats sarjavastast meelsust kadus kohe alguses. Kui Soome audiovisuaaltootes tuleb esimese viie minutiga ära populaarne sõna, mis algab p-tähega ja sisaldab ka palju ärre, siis on tegemist kõva asjaga. Kui kohe järgi tuleb teine populaarne v-tähega algav sõna, kus ei ole ärre, on veel kõvem. Need teised sõnad tulevad ka. Nii s-tähega kui h-tähega. „No nii!“ öeldakse ka. Mis tähendab, et kõik on väga õige ja autentne.

Sarjade vältimine põhineb minu puhul ikkagi aastate jooksul sisseharjutatud hirmudel. Kui sa saad kolmesaja kaheksakümne üheksandas osas teada, et seesamune vanamutt, kes on 90 aastat vana, on tegelikult peategelase noorem vend, või kolmeaastane pätakas on tegelikult Esimeses maailmasõjas kadunuks jäänud vanaisa, siis see teeb ettevaatlikuks. Soomlaste „Konflikt“ ei ole õnneks viiskümmend hooaega pikk ja seitsekümmend hektarit lai. Kuus osa ainult ongi. Ja arusaamatutest sugulussidemetest ja peresuhetest õnneks ülearu palju juttu ei tule. Päriselt neist siiski pääsu pole. Aga selle jaksab ära kannatada.

Sarja loomisel on suurem jagu ainest saadud ikkagi Ukraina sündmustest. Vihje Krimmi sündmustele 2014 on vägagi ilmne. Toimuv on kohandatud Soome oludega ja toodud tänasesse päeva. Sarja sõnum on lihtne. See, mis toimus Krimmis, võib toimuda väga vabalt ka Läänemere ääres. Kas Hankos, Hiiumaal või mõnes kolmandas kohas, pole oluline. Vaatajale pakutakse üht võimalikku stsenaariumi, kuidas midagi säärast võiks toimuda. Mitmesuguseid paralleele ja vihjeid lähiajaloole on teoses muidugi küll ja veel. „Konflikti“ loojad Andrei Alen, Helena Immonen ja Aku Louhimies on kõvasti eeltööd teinud. Meediat tudeerinud ja märkmikke täis kirjutanud.

Sarja puhul on muidugi tavaline, et sisse tuuakse kõiksugu kõrval-, järel- ja eelliine ning tegevusi. Ekraaniaega on laialt käepärast, igale poole saab pressida kõik vähegi käibivad ideed. Paari ohtu sarjaformaat muidugi sisaldab. Kui igasugu ägedaid mõtteid saab üle mõistuse palju, muutub sisu hästihakitud rosoljeks, millest mõnd vähegi seose moodi asja leida on kohutavalt keeruline. Möll käib, aga hiljemalt teise osa poole peal on juba meelest läinud, mille nimel tegutsetakse. Teine võimalus on see, et minnakse kole põhjalikuks kätte ära ja võetakse mingi eriti põnev mure peenikesteks tükkideks lahti. Tulemusena hakkab sari pööraselt venima. Nagu hästimenetletud eelnõu, mida muudkui menetletakse, timmitakse ja peenhäälestatakse. Tegevust on, miski sahmerdamine käib, aga ei jõuta kuhugi. Sama hea, kui Balzaci lugeda. „Konflikt“ ei ole õnneks ei Balzac ega rosolje. Jah, kajastatakse erinevaid tegevusi ning nii mõnigi tegelane katsub õnne multitaskingus, aga ei midagi kohutavat. Jäädakse ikka mõistlikkuse piiridesse.

Erinevaid karaktereid on stsenaariumisse sisse surutud süle ja seljaga. Sarjas on selleks ka piisavalt ruumi. Sari kestab ju kokku hea mitu tundi, piisavalt on võimalusi kõik nüansid tükkideks võtta. Tulemuseks ongi, et mitte kõik soomlased ei jookse filmis ringi pussid põigiti hammaste vahel, ja lauseist ei kosta üksnes: „Hakka päälle!“ On isamaalisi tegelasi, on munapäid, molkuseid, pugejaid, asjalikke tüüpe ja neid, kes lihtsalt vahivad suu ammuli. On vaheldust. Tulemus saab huvitavam ka. Isiklikult pakkus väga huvi, mis saatuse on autorid välja mõelnud viinaninast ärihingega peaministrile. Sihukesed ettearvamatu käitumisega tegelased muudavad filmi huvitavaks.

Proua presidendi tegelaskuju puhul on väga selgesti võetud eeskuju lähiminevikust. Sanna Marin oli just selline peaminister, kes kippus kangesti sotsiaalmeedias möllama, mille tagajärjel internet tihtilugu kokku jooksis, teeb seda vististi senimaani. Sarja on välja mõeldud samamoodi käituv president. Niisiis, kohustuslikuks ilusaks naistegelaseks võiks seekord lugeda presidenti. Aga soomlased on kavalad, sarjas on vähemalt kaks naistegelast veel.

Mängima on valitud üpriski head näitlejad. Palju on neid ka. Korralik telefonikataloogi mõõtu lugemine. Kuigi siin filmis on peategelasele osutamine kaunikesti lootusetu, nimetaks ikkagi mõned eriti peamised. Tegelasi on lihtsalt niivõrd palju, justkui oleks sattunud eriti rahvarohkele sugulaste kokkutulekule. Proua president Linnea Saaristo (Sara Soulie), kapten Rami Ohrakämmen (Peter Franzen), Annika Berg (Julia Korpinen), Kai Laavakuru (Pirkka-Pekka Petelius). See, mida nad sarjas teevad, jäägu vaatajale vaadata, aga võin kinnitada, et teevad hästi.

Sarja on sisse pugenud ka üks kodumaine näitleja. Paistab olevat üldine reegel, et kui viimasel ajal Eestis tehtud filmides on alati mängimas Jan Uuspõld, siis piiritagustesse teostesse sokutab ennast sisse Juhan Ulfsak. Kas see trend tekkis koos „Tenetiga“ või toimis juba varem, ei mõistagi öelda. Ei pannud tähele.

Tehnikahuvilised näevad kindlasti ära suurema jao Soome sõjaväe raudvarast. Papist kahureid ja tankiks maskeerunud veoautosid, plekitükid kunstipäraselt ümber laperdamas, siin ei näe. Kõik asjad tunduvad olevat päris ja rauast. Kuivõrd tegevus toimub ikkagi tänases päevas, pole vaja ka vaeva näha, et arvuti ja käsitöömeistrite abil ekraanile manada mõnd ennemuistset sõjamasinat. Niisiis, selles osas teenib „Konflikt“ sarjana kõvasti rohkem plusspunkte kui mõni filmiformaadis teos, kus tehnikaosakond teinekord piinlikkust valmistab. Kentsakatest olukordadest muidugi pääsu pole. Ma saan aru, mõnda asja tehakse filmi jaoks valesti meelega. Või kogemata. Või hea meelega kogemata. Noh, et oleks ägedam. Või et annaks kangelasele võimaluse veelgi kangelaslikumalt käituda. Seega, kui Soomes tekib tungiv vajadus vaatlusdroon alla võtta, on seda ikka parem teha Fiskarsi labida kui kurgipurgiga. See pole teil siin Ukraina, eksole. Kuigi käibiva tsiviilse droonipiloodina ütleksin, et kahe meetri kõrguselt vaatlust teha pole mingisugust vajadust. Kui piloot pole peast just täiesti soe. Ja tal pole soovi sipelgaid vaadelda. Kahekümne meetri pealt alles hakkab lubama ja veel kõrgemalt on veelgi asjalikum. Aga filmi jaoks käib küll. Ning kahekümne meetri kõrgusele labidaga ei ulata.

Kõik eelkirjutatu kokku võttes võib sarja „Konflikt“ ikka vägagi soovitada. Nipet-näpet iluvigu võib ju olla, aga paksus plaanis on tegu viimase aja ühe tõsisema ja realistlikuma sõjafilmi või -sarjaga üldse. Ei mingeid plahvatustes hüplevaid bensiinivaate, lõputuid padrunilinte ega laibamägesid kuhjavat superkangelast. Filmis kujutatu on sõna tõsises mõttes üks võimalikest tulevikest. Must stsenaarium, mis võib juhtuda, aga pole kohustuslik.

Konflikti

Osades: Sara Soulie, Peter Franzen, Julia Korpinen, Pirkka-Pekka Petelius

Lavastaja: Aku Louhimies

Osasid: 6

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 10. Väga ajakohane ja hästi läbi mõeldud.

Teostus: 9. Miinus üks punkt valesti paigutatud drooni eest.

Näitlejatööd kokku: 9. Oli väga nauditav.

Lavastajale: 9. Päris maksimumi naabritele ju ei raatsi anda, saagu 9.