Uus väejuhatus: toetame kaitseväe sõjalise võitlusvõime kasvu

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2025

Ühe osana võimalikust lahendusest on otsustatud luua tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus (ingl Force Transformation Command), mille eesmärk on toetada kogu kaitseväe võitlusvõime järsku ja jätkusuutlikku kasvu. Sarnased kaitsevaldkonna innovatsiooni ja moderniseerimise eest vastutavad üksused on loodud ka liitlasriikides, näiteks USA-s (Army Futures Command), Suurbritannias (Strategic Command) ja Prantsusmaal (Agence de l’Innovation de Défense). Rahvusvaheline kogemus kinnitab, et sellise struktuuri olemasolu kiirendab innovatsiooni ja tagab ressursside otstarbeka kasutuse.

Uue väejuhatuse peamine eesmärk on aidata kaitseväel kiiremini kohaneda muutustega. Samal ajal võimaldab see jõulisemalt katsetada uusi lahendusi ning kaitseväe vajadused seadusandluse ja süsteemi muutmiseks saaksid täiendava „ruupori“, mis hõlbustaks kõnetada ja tõsta esile muudatuste vajadust nii ministeeriumi kui ka riigi tasandil. Sellega toetatakse ka kaitseväe juhatajat ja väeliike nende soovitud muutuste kiiremaks elluviimiseks. See nõuab paindlikumat juhtimismudelit, mis soodustab distsiplineeritud riskijulgust. Võimalust vajaduse korral eksperimenteerida ja ka läbi kukkuda ning õppida (ingl courage to fail), ilma et kaitsevõime kannataks.

Ainuüksi struktuurimuudatusest siiski ei piisa. Oluline on kohandada kogu kaitseplaneerimise süsteemi nii, et tekiks soodne raamistik uute lahenduste kasutuselevõtuks ning innovatsiooniks. See nõuab laiemat koostööd nii kaitseministeeriumi sees kui ka ministeeriumite vahelisel ja ühiskondlikul tasandil. Kaitseinnovatsioonil on potentsiaal toetada lisaks julgeolekule ka majanduse ja tehnoloogia arengut, võimaldades Eestis arendada tipptehnoloogiaid ja lahendusi, mis on kasutatavad nii kaitse- kui tsiviilsektoris. Innovatsiooni tagant tõukamiseks on vaja kaasata senisest rohkem lisaressursse. Seetõttu on mõistlik toetuda nn nelikheeliksi põhimõttele, kaasates lisaks riigile, teadusasutustele ja tööstussektorile aktiivselt ka erasektori investoreid, riskikapitali ja kodanikuühiskonda.

Vajaduspõhine võimearendusmudel ja paindlik planeerimis- ning hankesüsteem, mis võimaldab kiiresti reageerida sõjaliste nõuete tekkimisele ja muutustele. Võimestada olemasolevate üksuste võimet ise algatada ja ellu viia innovaatilisi lahendusi, toetades neid ekspertnõu ja koolitustega. Kaitsetööstuse tihedam kaasamine kogu võimete elutsükli jooksul ning koostöö rahvusvaheliste partneritega, et uued lahendused oleksid kasutatavad ja jõuaksid kasutajateni.

Kolm „kiirusrada“ võimete arenduseks

Olemasolev süsteem on olnud tõhus stabiilsemas keskkonnas. Seetõttu tuuakse koos väejuhatusega sisse ka põhimõttelised täiendused ja muudatused selles, kuidas võimearendust juhitakse ja ellu viiakse. Oluline uuendus on paindlikum arendusloogika, mis võimaldab reageerida erineva kiireloomulisusega probleemidele sobiva ehk asjakohase tempoga (ingl speed of relevance). Olemasolevat süsteemi täiendatakse kolme paralleelse kiirusrajaga, mis lähtuvad vajaduse iseloomust.

Tavapärane võimearendus on endiselt seotud pikaajalise riigikaitse arengukava (RKAK) ja selle prioriteetidega, lähtudes sõjalistest võimevajadustest. Selle raames arendatakse põhivõimeid vastavalt seatud plaanile ehk arendamiseks otsustatud väestruktuurile. Kiirendatud võimearendus tähendab, et pikaajalises arengukavas ette nähtud võimearendus tuuakse vajaduse korral kavandatust varasemaks või rahastatakse erandkorras selliseid võimearendusi, mida varem pikaajalisse kavva planeeritud ei olnud, kuid lisatakse kaitseministeeriumi arengukava (KMAK) koostamise käigus.

Pakiline ehk erakorraline võimearendus on mõeldud ootamatult ilmnenud kriitiliste vajaduste katmiseks ning vajalike lahenduste kiireks rahastamiseks. See on nn turborada, kus lahinguväljal tekkinud võimelünk nõuab viivitamatut tegutsemist. Sellistel puhkudel peab uus võime või lahendus jõudma üksusteni nädalate või mõne kuu jooksul.

Kõik kolm kiirusrada toimivad paralleelselt ja täiendavad üksteist, võimaldades kaitseväel seada projektide prioriteetsust ja ressursse vastavalt olukorrale. Pikaajaline arendus loob tugeva vundamendi, kiirendatud arendus aitab tempot vajaduse korral tõsta ning pakiline arendus tagab, et kõige olulisematele vajadustele reageeritakse viivituseta. Nii muutub võimearendus tervikuna paindlikumaks ja kohaneb paremini nii aja- kui ka olukorranõuetega, ilma et süsteemi tasakaal kaoks.

Tugi üksustele ja kultuuri kasvatamine

Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse loomine tähendab praktilist kasu kogu kaitseväele. Uus struktuur pakub otsest tuge üksustele, võimaldades neil keskenduda oma põhitegevusele, mitte lõputule asjaajamisele.

Innovatsioonijuhtimise funktsiooniga kaasneb selge süsteemne muutus: igasse väeliiki, juhatusse ja vajaduse korral ka suurematesse allüksustesse luuakse innovatsioonijuhi ametikohad (ingl Chief Technology Officer, CTO või Chief Innovation Officer, CIO). Need on võtmeisikud, kes tõlgivad altpoolt esile kerkinud probleemid ja vajadused sõjalisteks nõueteks, aitavad leida nende lahendamiseks sobivad rahastusmudelid ning tagavad, et vajalikud arendused liiguvad kiiresti probleemist lahenduseni.

Innovatsioonijuhid moodustavad vahetasandi juhtkonna, üksuste ja väeliikide ning uue väejuhatuse vahel, koordineerides probleemide lahendamist, eksperimenteerimist ja uute võimete katsetamist. See tagab, et infoliikumine on kahepoolne: nii ülalt alla (strateegilisest analüüsist tulenevad prioriteedid) kui ka alt üles (üksustest tõstatatud praktilised ja pakilised vajadused).

Innovatsioonijuhtimise süsteemi loomise järel on eeldus leida paindlikumad lahendused nii individuaalsetele üksuste probleemidele kui ka kogu kaitseväele. Samuti on eesmärk vähendada üksuste halduskoormust arenduste kavandamise, eksperimenteerimise ja hindamisega.

Kavas on laiendada ka kaitseväe reservstruktuuri, kaasates sihitumalt insenere ja tehnoloogiaeksperte, kelle ülesanne on toetada uute võimete arendamist ning tsiviil- ja militaartehnoloogia integreerimist. See võimaldab vajaduse korral rakendada reservis olevaid spetsialiste konkreetsete arendusprojektide, tehniliste lahenduste või katsetuste juures, kiirendades seeläbi innovatsiooni kasutuselevõttu. See võimaldab reservis olevate isikute kompetentse senisest laiemalt kasutada.

Võrreldes endisega pööratakse nüüd rohkem tähelepanu sellele, et koguda ning analüüsida teavet oma ja vastase sõjaliste võimete kohta kuluanalüüsist lähtudes. Tähtis on mõista, millised võimed vajavad hoidmist, täiendamist, muutmist või millest oleks otstarbekas loobuda.

Parem olukorrateadlikkus aitab tuvastada olulisi puudujääke, seada arenduste prioriteete ning võimaldab kiiremini ja tõhusamalt reageerida muutuvatele oludele. Suurendatakse juba toimivat kaitseväe eksperimenteerimisfondi, mille abil saavad üksused kiiresti algatada vajalikke katsetusi ja koostöös partneritega katsetada uusi lahendusi enne nende laialdasemat kasutuselevõttu.

Erisuguste võimete arendust tuleks käsitleda erinevalt ning hinnata igas valdkonnas eraldi, kui suur osa vahenditest suunata innovatsioonile, näiteks eksperimentidele, arendustegevusele ja hindamisele. Eriti kiiresti arenevates valdkondades, nagu tehisintellekti rakendused, mehitamata süsteemid või sensorvõrgustikud, võib see tähendada, et 5–20% kogu arenduseelarvest investeeritakse just uuenduslike lahenduste katsetamisse ja arendamisse.

Oluline on, et need innovatsioonile suunatud vahendid oleksid kavandatud ajaliselt piisava varuga enne põhihankeid ja lõplikke otsuseid. Nii tekib ruum ja aeg alternatiivsete lahenduste katsetamiseks ning nõuete täpsustamiseks. Selline lähenemine võimaldab suunata ka kaitsetööstuse ja teadusasutuste arendustööd konkreetsemalt meie vajadustest lähtuvate lahenduste poole. Kuigi tuleb arvestada, et kõik katsetused ei vii lõpplahenduseni, on möödapääsmatu võtta kaalutletud riske.

Kaalutletud riskide võtmine väearenduses sõltub otseselt ohuhinnangust ja julgeoleku stsenaariumitest. Viimaste aastate julgeolekuolukorra muutus on viinud ka meie ohuhinnangu muutumiseni. Kui varasematel aastatel oli kaitseplaneerimise lähtekohaks, et vahetut sõjalist ohtu ei teki kümne või vähema aasta jooksul, siis nüüd tuleb arvestada, et agressioon võib olla võimalik ka lühemas ajaraamis.

Sellises olukorras tuleb muuta nii arenduste järjestust kui ka riskivalmidust. Rahulikumas keskkonnas on põhjendatud väiksemad ja maandatavad riskid, kuid pingelisemal ajal tuleb olla valmis võtma rohkem kaalutletud riske, et areneda kiiremini ka siis, kui sellega kaasnevad kulud.

Tehniliste ja protseduuriliste uuenduste kõrval tuleb tegeleda ka personali arendamise ja väljaõppega. Kavandatavad täiendavad karjäärimudelid ning koostöö teadus- ja tööstuspartneritega peaksid looma võimalused nii sõjaväelastele kui ka spetsialistidele osaleda arendus- ja innovatsiooniprojektides ilma organisatsioonist lahkumata.

On vaja suurendada ringlust kaitseväe, kaitsetööstuse ning teiste väliste partnerite vahel. Näiteks ajutiste projektide, ühiste väljaõpete või praktika kaudu ettevõtetes ja teadusasutustes. Selline tihedam koostöö eeldab, et kaitsevägi on valmis senisest paindlikumalt ja avatumalt suhtlema ning toetama oma inimesi koostöös välispartneritega.

Samuti peab seadusandlus olema suunatud sellele, et toetada, mitte piirata sellist koostööd ja teadmiste liikumist. Nii laieneb kaitseväe teadmistebaas ja suureneb talentide järelkasv, mis loob eeldused uuendusmeelseks ja jätkusuutlikuks arenguks.

Väestruktuuri sihttaset hinnatakse regulaarselt nii pikas, keskmises kui ka lühemas vaates ning otsused tehakse jooksvalt ja ajakohaselt, mitte ainult planeerimisdokumentide (nt RKAK, KMAK) koostamise tsüklis. Selle protsessi tulemusena koguneb info reaalajas, mis võimaldab juhtida väearendust kiiresti ja paindlikult ning seada prioriteete vastavalt tekkivatele raskustele.

Kavandatav portfellipõhine lähenemine tähendab, et enam ei jälgita ega arendata üksnes kitsalt varem otsustatud võimeid, vaid seiratakse ja hinnatakse pidevalt kogu väestruktuuri vajadusi tervikuna.

Väeliikide ja väejuhatuste võimeportfelle analüüsitakse regulaarselt ning ettepanekud koostatakse just portfellide kaupa, sidudes need fookusvaldkondade, võimalike mõjude ja tegeliku ressursikasutusega. Selline paindlikkus võimaldab igal ajal tuvastada, milliseid võimeid on vaja säilitada, arendada, muuta või vajaduse korral neist loobuda, et reageerida kiiresti uutele võimalustele ja katsumustele, mida kiirelt muutuv keskkond kaasa toob.

Väestruktuuri sihttaset ja arendustegevusi ei käsitleta enam aastateks kivisse raiutud plaanina, vaid neid kohandatakse ja täpsustatakse jooksvalt, lähtudes pidevalt kogutavast teabest, reaalsetest vajadustest ning ka liitlaste ja enda kogemustest.

Planeerimine põhineb igal aastal toimuval väestruktuuri ja ressursivajaduse hindamisel, mis asendab senise jäiga ja mitmeaastase tsükli. See süsteemne kohanemine ja uuendamine tagab, et kaitsevägi liigub edasi „asjakohasuse kiirusel“, võimaldades kiiret reageerimist, innovatsiooni, kulutõhususe pidevat kontrolli ning väestruktuuri järsku, ent jätkusuutlikku arengut.

Kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus luuakse, et toetada kaitseväe võitlusvõime järsku ja jätkusuutlikku kasvu. See ei ole lihtsalt uue struktuuri loomine, vaid kogu kaitseväe arendusprotsessi uuendamine.

Kujundatakse paindlikum väearendussüsteem, tugevdades innovatsioonijuhtimist ning kaasates senisest enam reservväelasi ja tsiviilpartnereid. Uued lahendused sünnivad tihedas koostöös kaitsetööstuse, teadusasutuste ja ühiskonnaga, võimaldades laiapindset ja ajakohast arengut kõigil tasanditel.

Aeg ei tööta meie kasuks, kuid meie saame valmis olla. Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus aitab kaitseväel valmis olla, luues juba nüüd süsteemi, mis kannab homset võitu.