Kevadtorm: silmapaistev areng tehnoloogias ja võitlusvõimes, aga baasdrillid vajavad veel harjutamist
Ilmus ajakirjas Sõdur nr 3/2026
Kolonel Kalmus arvutab, et seekordne Kevadtorm oli tema jaoks juba seitsmeteistkümnes.
Kuidas teie seekordse Kevadtormi juhina õppuse tulemused kokku võtate?
See, mida läksime sinna tegema, sai tehtud vähemalt hindele tugev neli. Õppusel osales üle 1200 diviislase, sealhulgas rohkem kui 3000 liitlast kokku 17 riigist ning üle 6000 reservväelase. Viru pataljoni ja 4. Ühendkuningriigi brigaadi piiriülene tegevus toimus samal ajal nii Eestis kui Põhja-Lätis. 27 tsiviilettevõtet Eestist ja mujalt integreeriti oma toodetega üksustega. Luure- ja löögivõimet harjutati brigaadis ja pataljonides. Üle Eesti toimus neli erinevat ja/või järjestikust õpisündmust (ingl event). Samal ajal oli vaja rakendada valvsusmeetmeid reaalse drooniohu tõrjumiseks piiriäärse idanaabri juba käitumismustriks saanud elektroonilise mõjutustegevuse keskkonnas.
Muljet avaldav oli näha motiveeritud reservväelasi, suurt hulka eri asukohtades tegutsevaid ussisõdalasi, kohati õhinapõhist, aga samas süsteemset katsetamist ühtaegu õppelahingutega, ja silmapaistvaid sooritusi ettevõtjatelt oma toimivate lahenduste rakendamisel. Suurt tunnustust väärivad meie logistikud nii diviisis kui toetuse väejuhatuses, kes aitasid igati kaasa kogu asja ettevalmistamisele, üksuste siirmisele, toetamisele ning side töökorras hoidmisele.
Teisisõnu, nii komplektset harjutust mina oma teenistuse jooksul ei mäletagi ja õppuse ajal seda meeskonda juhtida oli auasi. Kui siia lisada ohutustehniline faktor just võrdluses varasemate aastatega, siis algse ehmatuse järel suutsime 18. mail ennast koguda ja vahejuhtumite arvu süsteemselt vähendada ning kõik korda teha.
Arvudesse panduna suutsime vahejuhtumite osas korraldada ühe ohutuima, kui mitte kõige ohutuma suurõppuse kaitseväe ajaloos – see on reservväelaste, liitlaste, kaitseliitlaste, ülemate, staapide ja toetajate tubli töö.
Kus me peaksime siis paremaks saama?
Vau-efektist välja vaadates ja selleks, et saada edaspidi neli pluss või viis miinus, on esmasel hinnangul vaja parandada kvaliteeti kolmes valdkonnas. Praegu oleme üsna heal tasemel brigaadide ja pataljonide staapide ning nende juhtimisega. Loomulikult on igal üksusel oma kitsaskohad, kus on vaja midagi parandada või teistmoodi teha, aga see on loomulik ehk evolutsiooniline areng.
Esiteks on vaja tõsta taktikalist taset, st üksikvõitlejast kuni rühma ja kompanii tasemeni, ning selleks tuleb teha n-ö tiigrihüpe. Baasdrillid, lahingudistsipliin, hukukindlus on vaid üksikud näited. Viimase aasta jooksul on toimunud küll selge positiivne areng, kuid selle rakendamine üksustes on jätkuvalt ebaühtlane. Baasoskuste ja -drillide kvaliteedi parandamine ei puuduta ainult sõdurit, vaid ka ülemaid, juhte, väljaõppe keskkonda, vahendeid ning meie ohvitseride ja allohvitseride haridussüsteemi ja mõttelaadi ning selle muutmist. Pean oluliseks just sõdurite ja juhtide teadmisi, oskusi, lihasmälu drillide sooritamisel ja jõustamisel ülemate poolt ainsa eesmärgiga tõsta meie sõjaaja üksuste hukukindlust 21. sajandi lahinguväljal, mis on läbipaistev ja täis mitmedomeeniohte.
Teiseks, tehnoloogia rakendamine surmavuse (ingl lethality) suurendamiseks lähi- ja süvalahingus, et võita esimene lahing juba vastaspoole õuel. Kevadtorm näitas, et lähilahingu surmavuse suurendamisel liigume küll õiges suunas, aga vaja on kiirendit, et see jõuaks kõigi meie eesliinil võitlevate üksusteni. Kolonelleitnantide Lauri Teppo, Dmitri Kondratenko ja Margus Sanderi juhitud pataljonid näitasid märgatavat kvaliteedi paranemist ja andsid kinnitust, et kontseptsioon töötab. Samas on vaja arendada luure- ja löögivõimet kõigis sõjaüksustes ning täiustada droone, vaatlust, luuret, juhtimist ja tulejõudu ning ühendada need kiirelt toimivaks tervikuks – tapmisahelaks (ingl kill chain).
Vajame seda, et suurendada eesliinil võitlevate üksuste hukukindlust ja surmavust. Paremat arusaama ja süsteemset juurutamist vajab elektroonilise sõjapidamise ja drooninduse liitmine efektiivsemaks tervikuks. Peaksime saama laiema arusaama oma ja vastasmängija elektroonilise sõjapidamise võimetest, täpsustama protseduure ja juhtimist.
Kolmandaks, side, eeskätt just hukukindluse vaatenurgast, arvestades vastasmängija elektroonilise sõjapidamise ja mõjutamise võimet. Küsimus ei ole niivõrd selles, mida me kasutame, vaid pigem, kuidas kasutame, et tagada oma üksuste operatsiooniline julgeolek ja juhtimisvõime vastase elektroonilise sõjapidamise mõjualas.
Samuti sisendasid usku meie ettevõtjad, täpsemalt nende oskusteave ja tegelikult ka nende olukorrateadlikkus Ukrainast ja nende õpituvastuste rakendamine Eesti kaitsetööstuses. Paljudel ettevõtjatel on juba praegu Ukraina kogemus oma toodete katsetamisel või tarnimisel Ukrainasse, mis tegelikult loob kindlust, et paljud meie kaitsetööstusettevõtted on konkurentsivõimelised ja suudavad pakkuda toimivaid lahendusi.
Kõige selle taustal tegid tubli soorituse tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse (TIVJ) inimesed, kaasates ettevõtjaid õppusele.
Teie olete nüüd osalenud juba seitsmeteistkümnel Kevadtormil. Kuidas võib kokku võtta Kevadtormi arengusuunad läbi aegade?
Kui me alustasime, siis tegime seda paljuski õhinapõhiselt, et harjutada pataljonid kokku ja neid hinnata. Kui tänavust Kevadtormi vaatame, kus on palju osalevaid üksusi ja õpieesmärke, võib meil tekkida küsimus, mis probleemi me Kevadtormiga püüame lahendada, sh arvestades eespool kirjeldatud parandusvajadusi baasdrillides. Nagu ma enne juba ütlesin, on meie suuremate üksuste ja nende ülemate ja staapide tase praegu üsna hea ja üksuste üldine relvaliigipõhine koostegutsemine samuti. Pigem on küsimus n-ö oskuste lihvimises.
Samas, kui vaadata madalama taseme drillidele otsa nii üksikvõitlejate, jagude kui ka rühmade seisukohast, siis on meil veel arenguruumi kvaliteedis. On selge, et Kevadtormi on vaja üksuste kokkuharjutamiseks, liitlastega tegutsemiseks, heidutuseks või lihtsalt lahinguvalmiduse hindamiseks. Aga kas seda õppust on tarvis ka baasdrillideks ja lahingudistsipliini harjutamiseks? Oleme Kevadtormiga jõudnud juba haripunkti, kus me peaksime rohkem kasutama probleemikeskset lähenemist (ingl problem-centric approach) ehk siis konkreetselt mõtestama suurõppuste rolli, eesmärki, lisaks hindama algava lahinguvalve vajadusi, adudes, mis probleemi me täpsemalt edaspidi suurõppustega lahendada tahame.
Tabasin end paratamatult mõttelt, et lihviks praeguseid kitsaskohti väiksematel õppustel harjutuste ja drillidena. Seejärel, kui need probleemid on tükkhaaval lahendatud või tase saavutatud, on aeg need taas suuremasse pilti ehk suurõppuse formaati asetada. Teisisõnu peaks esmalt tegelema kvaliteediga ja siis kvantiteediga. Siinkohal nõustun kaitseväe juhataja arusaamaga, et edaspidi teeme suurõppuste vahel pause, et end treenida, õpetada ja varustada, ning alles seejärel kutsume reservväelased kokku ja hindame saavutatut suurema õppuse raames koos liitlastega.
Kas võib olla, et Kevadtorm on juba liiga suureks kasvanud?
Fakt on see, et suurõppusi on vaja neil põhjustel, millest olen juba eespool rääkinud. Eriti rõhutaksin liitlaste vajadust ja osalust suuremate üksuste kokkuharjutamisel, sest brigaadid, pataljonid ja diviis on suured üksused ja Kevadtorm on piisavalt suur raamistik selle teostamiseks. Loomulikult on ka lahinguvalmiduse ja heidutuse aspekt, sest me peame võimalikult kiiresti ja palju üksusi mobiliseerima, formeerimise järgse väljaõppe korraldama ja seejärel lahinguvalmidusse viima, mistõttu on suurõppusi kindlasti vaja.
Kui me nüüd hüppame tagasi sinna, kus meil praegu king kõige rohkem pigistab ja kust saab Kevadtormi sisu paremini mõtestada ja kujundada, siis ma arvan eelkõige, et vähem on parem ja peaksime keskenduma madalama taseme rühma ja kompanii tasemel õppustele, mis on suunatud drillidele, lihasmälu kasvatamisele, milleks ilmtingimata ei olegi vaja suurõppusi.
Kuidas Eesti kaitsetööstus end Kevadtormil näitas?
Väga hästi. Kaitsetööstus oli üks vau-efektidest minu jaoks sellel õppusel. Jättes ettevõtted nimetamata ja reklaami tegemata, oli suur pilt hea, isegi kohati väga hea. Seda võib öelda nii Eesti kui ka välismaa ettevõtete kohta. Silma paistsid ettevõtted, kes tegelevad elektroonilise mõjutamise, elektroonilise sõjapidamise, drooninduse ja peitesüsteemidega. Lisaks toodetele üllatas ka ettevõtjate oskusteabe kõrge tase – nad teadsid, mis praegu toimib, mis ei toimi ja osadel oli ka Ukraina vahetu kogemus olemas. Olles töötanud luurevaldkonnas ühendväejuhatuses, võin märkida, et meie ettevõtjate elektroonilise sõjapidamise oskusteave ja tooted on üsna heal tasemel.
Positiivselt üllatas ettevõtete kiire kohanemisvõime lahendada õppelahingutes esile kerkinud raskusi suhteliselt lihtsate tehniliste võtetega. Ettevõtjate baastehnoloogiline areng võrreldes mõne aasta tagusega on tänu nende oskusteabele märkimisväärselt arenenud. Seda kõike on hea tõdeda nii droonide lennu täpsuse, lennukauguse või kandevõime osas elektroonilises sõjapidamises.
Droonisõja õpikogemused. Mida me oleme õppinud ja juba ka rakendanud?
Esiteks oleme õppinud ja enesele teadvustanud, et tänapäeva lahinguruumis on droon lahutamatu osa ja jääb selleks ka edaspidi. Arutleda võib selle üle, milline roll on droonidel kaugemas vaateväljas, aga see on keeruline. Me ei saa päris ummisjalu kogu armeed drooniusku pöörata, aga droonid on tulnud selleks, et jääda. Me peame sellest aru saama, neid vastavalt kasutama ja selles lahingukeskkonnas ka ellu jääma ning arenema. See puudutab nii luuret, tulejuhtimist, vaatlust, juhtimist, logistikat, pioneerindust kui ka konkreetse sihtmärgi hävitamist.
Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et keeruline on midagi ennustada, siis olen üsna veendunud, et maailma suured sõjatööstusettevõtted ei tooda ülikallist lahingutehnikat, varustust või laskemoona selleks, et seda saaks hävitada saja- või tuhandeeurose mõnest veebikaubamajast ostetud drooni või droonilaadse tootega. Ilmselgelt ei ole see väga kuluefektiivne, ratsionaalne ega jätkusuutlik suurtootjale. Usun, et vastumeetmed tulevad, ja praegu on juba esimesi toimivaid lahendusi näha.
Võib oletada, et sellisel kujul droonid domineerima kindlasti ei jää, küll aga droonide ökosüsteem on selgelt see, mis ka tuleviku lahinguväljal eksisteerib ning areneb, täiendatuna ja toetatuna tehisintellekti ja autonoomsusega. Tänapäeval on see sihitamise, luure ja vaatluse poolde kaldu, aga ma usun, et näiteks logistika, pioneeri eriala, side, evakuatsioon jne toob uusi võimalusi droonide rakendamiseks lahinguväljal.
Droonide rakendamine tulevikus on ilmselgelt palju suurem kui tänapäeval ja seda me näeme juba ka Ukraina lahinguväljal. Arvestades, et see lahinguväli on küllastatud meie idanaabri elektroonilise võitluse vahenditest, näeme samas, et nii lühimaa- kui pikamaadroonid suudavad juba nüüd edukalt sellest vastase elektroonilise võitluse kilbist ja õhutõrjemullist läbi murda ning sihtmärke tabada või mõjutada ja vaatlust teostada.
Mil määral on rakendatud Ukraina sõja õpikogemusi Kevadtormil?
Märkimisväärsel määral, kuid siiski peame Ukraina õpikogemusi vaatama läbi kaitseväe filtri, sest see, mis seal praegu toimub, tundub kõige adekvaatsem ja õigem. Tuleb arvestada asjaoludega, et sõda on kestnud üle nelja aasta, rindejoon on pikem kui 1200 kilomeetrit ning tegu on suuresti kaevikusõjaga, kus manööver lahinguväljal suuremate formatsioonidega on kadunud ja tehnoloogia areng on olnud kiire. See aga ei tähenda, et nii on ka tulevikus, kui välja arvata tehnoloogiline areng, sest see kiireneb ilmselt veelgi. Teine, millega peame arvestama, on fakt, et Ukraina armee korraldab väljaõpet ja mobiliseerib üksusi sõjaaja tingimustes ja sõjaaja seaduste raamistikus ning need ei ole päris üks ühele võrreldavad Eesti kaitseväe ja NATO süsteemiga laiemalt.
Küll aga, tulles küsimuse juurde tagasi, siis diviisi ülem on väga selgelt püstitanud kuus õpivaldkonda, mis omakorda jagunevad kokku kuueteistkümneks alaküsimuseks. Need alaküsimused on peaasjalikult just Ukraina sõja vahetud õpituvastused, mis on läbinud diviisi õpituvastuste esmase filtri ja rakendatavad diviisi väljaõppes, taktikas, tehnikas ja hangetes. Peamised õpituvastuste kategooriad on hukukindlus, droonindus, elektrooniline sõjapidamine, moondamine, maskeerimine jne. Eelmainitud kategooriad olid ka Kevadtormi fookuses, kus lisaks tavalisele NATO hindamisele hinnati õpituvastuste rakendamist. Peale selle olid õppusel kohal ka Ukraina lahingukogemustega eksperdid, kes andsid täiendavat tagasisidet õpituvastuste rakendamisele, sh võrreldes aastataguse olukorraga, mida ka ajakirjandus palju kajastas. Suurt tähelepanu pälvis ka droonide kasutamine, milles on toimunud suur kvalitatiivne areng ja hüpe.
Kas seega on Ukrainal ka NATO-lt midagi õppida, mitte ainult NATO-l Ukrainalt?
Kindlasti, kui me näiteks vaatame diviisi-korpuse tasandi staapide võimeid, protseduure jne, siis ukrainlased teevad alles esimesi samme. Üksuste tegevuste ja vahendite standardiseerimine laiemalt, mis võimaldab liitlaste ja võimete kiiret integreerimist, on tänapäeval samuti NATO eelis. Lisaks õhk-maa-, õhk-õhk-lahing või vastase õhukaitse hävitamine on teemad, kus saame oma Ukraina sõpru järele aidata. Tõsi, siinkohal peame meeles pidama, et viimati mainitud on otseses sõltuvuses võimetega, mida Ukrainal praegu kasutada ei ole või siis on väga piiratud mahus. NATO-s on need elementaarsed ühendrelvaliigi põhilised protseduurid ja võimed juba olemas ja me oleme neid pikalt harjutanud.
Kui Kevadtormi vaadata, siis kas meie relvastus ja tehnika vastavad tänapäevase sõjapidamise vajadustele?
Seda vastust alustaksin küsimuse täpsustamisega viisil, et kuidas meie relvastus ja varustus vastab tuleviku sõjapidamise vajadustele. Praegused vajadused ja nende otsused on juba paljuski tehtud ja neid saame vähem mõjutada. Samuti tuleks vältida tulevaste probleemide lahendamist praeguse loogika alusel, sh arvestades, et lahinguruum ja võimed muutuvad ajas ja ruumis ning tehnoloogia areng toimib kiirendina tulevikku vaadates ja seda näeme reaalajas ka Ukraina lahinguväljal.
Algse küsimise juurde tagasi tulles on vastus suures pildis jaatav. Oleme üsna heas seisus ja teinud häid otsuseid. Kevadtorm näitas, et oleme praegusel ajal valmis. Kindlasti on valdkondi, kus peame midagi ümber hindama või vähemalt parandama, et olla veel paremini valmis ka tulevikus. Hea on tõdeda, et viimase aasta jooksul oleme teinud suure arenguhüppe hukukindluse, elektroonilise sõjapidamise, sumava jõu, tapmisahela, lähi- ja süvalahingu ja tehisaru rakendamises sõjapidamises. Samas saame eelmainitud elementidele veel peale vaadata ja kogetu põhjal parandada nii protseduure, tõhusust kui koostegutsemist.
Lihtsustatult öeldes, kas, kus ja mis efekti vajame võime saavutamiseks. Kus vajame tipptasemel tehnoloogilisi lahendusi ja süsteeme ning kus saame tipptehnoloogiat kompenseerida suurema hulga piisavalt hea relvastuse, varustuse ja laskemoonaga, et olla surmavad lahinguväljal, teades, et Putini sõjaline Exceli tabel on pikem kui meie oma? Meie eelis on siin leidlikkus, nutikus ja liitlased.
Samas on selge, et mingites ühikutes peab meil lihtsalt olema rohkem tuima rauda, mürske, droone jne selleks, et vastast hävitada, kui ta otsustab NATO kollektiivkaitse või Eesti riigikaitse proovile panna.
Teine aspekt, mille üle arutlen, on asjaolu, kas ja miks peab meil igaks juhuks varustust ja võimeid olema. Äkki peaksime teatud kriitiliste varustuselementide nimekirjad üle vaatama, kehtestama miinimumstandardid varustustabelites ja päriselt määrama ainult nendele, kellel seda vaja on ning ülejäänu välja viskama.
Selles osas, kui palju peab meil uhiuusi transpordivahendeid olema ja kui palju me saame kasutada alternatiive, näiteks tsiviiltransporti koormistena, saame oma protseduure täpsustada. Võib arutleda ka selle üle, kas droonindus on tuleviku üks transpordivahendi liik? Kui vaadata laia maailma, siis juba praegu kasutatakse droone transpordivahendina suurkettides ja kullerfirmades ja selliste droonide kandevõime ja lennukaugus suurenevad aastast aastasse. Kas samamoodi saame haavatuid rindelt ära viia ja vett, laskemoona, varustust või akusid rindele viia, kasutades näiteks autonoomseid süsteeme? Osiseid eelmainitutest katsetasime ka Kevadtormil.
Arutleda võiks ka „parim enne“ hangete üle laiemalt, et vältida analooge mitteomavat või katsejärgus oleva varustuse soetamist, mille hilisem jätkusuutlikkus või integreerimine võib olla väga suure küsimärgi all. Mis roll on kaitseväel kui tootearendajal või katsetajal ja mis järgus tooteid üleüldse katsetame? Taas saime oma viimasele küsimusele vastuse leidmisega palju lähemale Kevadtormi ajal, kus katsetused olid juba varem vajaduspõhiselt paika pandud ning palju väärtuslikku infot kogutud. Osade puhul saaks juba nüüd suure tõenäosusega öelda, et need on toimivad lahendused nii tänapäeva kui ka tuleviku lahinguväljal.
Tuleviku lahinguvälja seisukohast on oluline roll ka meie Kaitseväe Akadeemial (KVA) uurimistööde teemade valikul, mis peaks olema ilmselgelt suunatud nutipõhisele ja tulevikku vaatavatele lahendustele. KVA koostöö TIVJ-iga õige suuna valikul on määrava tähtsusega.
Lõpetuseks mõtiskledes teemal, kus vajame isegi mitte tiigri-, vaid kolmikhüpet, on tehisaru rakendamine diviisis ja kaitsevaldkonnas laiemalt. Tean, et esmased sammud on astutud ja ülesanded püstitatud, mis on muidugi positiivne, aga samas sammumine ajal, kui nii tsiviil- kui ka sõjaline keskkond meie ümber juba jookseb, on kõigile mõistetavalt ebapiisav. Põhiasjad, nagu arusaam, mis see tehisaru on, mis võimalusi ja ohte see kätkeb ja kuidas seda süsteemselt rakendada, vajavad kiiremat lahendust.
Praegu haldame kaitseväena u 3% SKT-st vahendeid, varustust ja tehnikat oma rahuaja isikkoosseisuga. Lähiaastatel peame sama personaliga haldama 5% SKT-st ehk hallata tuleb rohkem asju, olgu selleks relvastus, varustus, vahendid vms. Kui siia lisada uus väljaõppe korraldus, järjest suurenevad andmemahud ja -baasid, planeerimine ja ressursihaldus, siis ilmselgelt seisame teatud valikute ees: kuidas teha seda kõike sama suurusjärgu inimvaraga?
Kõlab ehk loosungina, kuid mõtet see ei muuda: me oleme väike riik ja peaksime vähendama tuima käsitööd tehisaru rakendades seal, kus vajalik ja võimalik, ning selleks on praegu palju võimalusi ja praktilisi lahendusi. Kokkuvõtvalt oleme ju ka praegu pärast järjekordset Kevadtormi palju paremad ja mis peamine, oluliselt arenenud ja õppinud, mida kinnitasid ka meie liitlased ja Ukraina eksperdid oma tagasisides.
Mis meie isikkoosseisu väljaõppes veel arendamist vajab, lähtudes Kevadtormi kogemusest?
Me ei tohiks väga palju viriseda, sest meie sõjaaja üksused ja reservväelased on üsna heal tasemel ja üha paremini relvastatud ning varustatud, mis aja jooksul läheb veelgi paremaks. Kindlasti on meil ka kitsaskohti, kus peame veel arenema. Mõned neist on sümptomaatilised, nagu näiteks „üks vana uus asi“, millele oleme viimastel aastatel vähem tähelepanu pööranud või kui oleme, siis taotletav tulem ei ole realiseerunud päris selliseks, nagu oleme soovinud või vajanud. Need on väljaõppe simulaatorid – laservestid.
Paraku on just simulaatorid need, mis sõjalise väljaõppe põhialustele tuginedes toovad kuluefektiivse tulemi ja olulise kvaliteedi ning kvantiteedi paranemise väljaõppes ja näiteks ka Kevadtormil. Kasutades simulaatoreid, saame paremini ettevalmistatud sõduri, üksuse või relvameeskonna ning samal ajal vähendame instruktorite koormust, rääkimata vahekohtu vajadustest. Samuti parda-, rinna- või rajakaamerate ning droonide sihipärasem ja laialdasem rakendamine parandaksid oluliselt ohutustehnika jõustamist, järelevalvet ning vähendaksid tulekontrollijate jms laskepersonali vajadust nt lahinglaskmistel.
Sõduri, lahingupaari ja kuni kompaniitasandi drillides saame olla paremad ja tugevdada lihasmälu. Täpsuse huvides olgu öeldud, et meil on ka väga häid üksusi, kes teevad neid asju hästi. Samas lahingudrillide ja distsipliinide järjepidev harjutamine ja integreerimine ning jõustamine õppesse tervikuna, sh kasutades ettevalmistatud õpperadasid, simulaatoreid, on see, mida saame parandada, et jääda ellu läbipaistval lahinguväljal ja võita esimene lahing oma riigi kaitsel. Ülemate ja veeblite roll baasdrillide jõustamisel ja lihasmälu kasvatamisel on baasoskuste A ja O.
Kas see peaks olema lahutamatu osa ülemate ja veeblite hindamissüsteemis? Lihtsustatult öeldes, kui meie suudame ülemate ja veeblitena käsuahela kaudu jätkusuutlikult drille ja lahingudistsipliine õpetada ja jõustada, siis on hästi. Aga kui me seda rahuaja tingimustes teha ei suuda, siis suure tõenäosusega ülema tahte ja autoriteedi jõustamine kriisi- ja sõjaajal on küsitav ja fataalsete tagajärgedega meie väele. Kõlab ehk liiga karmilt, aga nii lihtne see ju tegelikult ongi.
Veelgi enam, tulemi mõõtmine „põllul“ on väga lihtne: lähed–vaatad–näed, kas sõdur ja üksus järgivad drille ja distsipliine või ei, misjärel on hinnang üheselt mõistetavalt selge. Ehk on see mõttekoht, kas peaks muutma ülemate hindamissüsteemi, edutamist, õpetamist ja mentorlust? Kas muuta seda mõttelaadi ja rakendada muutused ka tulevaste ohvitseride ja allohvitseride väljaõppes ja valikus nii tegev- kui reservteenistuses?
Hoopis teisel teemal, kus saame ehk asju nutikamalt lahendada, oleme korduvalt demonstreerinud oma võimet formeerida üksusi kiiresti ja nõuetekohaselt, mis on väga hea, sest suures pildis asjad ju toimivad. Lihvida tasuks nutikust formeerimise korraldamisel. Siinkohal liigselt detailidesse laskumata toon ühe lihtsa näite: ei ole ju väga keeruline rahuaja tingimustes ja ka kriisiolukorras lokaalse wifi olemasolul panna formeerimispunkti seina peale QR-koodid, mille abil saab alla laadida mõni äpp, mida skaneerides või avades saad ligipääsu paariminutisele videole sellest, kuidas pakkida oma kolm-üks rakmeid, seljakotti või millised on drooniohu baasdrillid.
Mis on ohutustehnika või operatsiooni julgeoleku põhireeglid, kuidas seada relva võtta normaaljooksule jne, selmet oodata formeerimispunktis oma toiminguid.
Lõpetuseks küsin, mis on Kevadtormi tulevik?
Diviisi vaatenurgast Kevadtorm oli, on ja jääb, pigem täpsustub sisu, formaat ja aeg. Laiemalt peaksime küsima, millist probleemi, ülesannet või eesmärki me Kevadtormiga tulevikus lahendada tahame, sealhulgas arvestades muutustega meie ajateenistuses, väljaõppes ja lahinguvalves. Samas peame meeles pidama, et Kevadtorm ei ole ainult diviis, vaid kaitseväe juhataja hinnang ja juhised on need, mis kujundavad õppuse sisu ja tuleviku laiemalt. Kui Kevadtorm on selleks, et lihvida, hinnata üksuste ja staapide tegutsemist sõjas koos liitlastega, siis peaks õppus keskenduma just sellele ja peaks olema loodud vastav keskkond. Teisisõnu „olukord peal“ algusest lõpuni ehk kiire formeerimine ja seejärel asuda lahingusse. Eeltingimus on, et kõik need madalama taseme asjad on pähe õpitud ja selged.
Teine suund, kuhu kindlasti tasub vaadata, on vastupidine ehk kuidas me sõtta jõuame. Põhirõhk on siin just formeerimisel ja järgneval väljaõppel, et anda meie reservväelastele kiiresti edasi need uued õpituvastused ja ümberõpe uuele relvastusele ja varustusele või probleemikeskne lähenemine, kus on vaja parandada kitsaskohad, mis on konkreetse reservväelase-spetsialisti-üksuse kitsaskohad, ja keskenduda just neile .
Meile garanteeritud SKT protsendid on usaldus ja pannes märkimisväärse summa õppuseks, keerates samal ajal segamini üsna märkimisväärse hulga teid ja põlde, siis peab kõigel sellel olema ka selge eesmärk, fookus ja tulemus või vajadus. Siinkohal teen suure kummarduse maa omanike ees nii Eestis kui Põhja-Lätis, kes andsid oma positiivse suhtumisega olulise panuse õppuse õnnestumiseks. Tulles tagasi muutuste juurde ja arvestades muutustega väljaõppes ning ajateenistuses tervikuna, ootab Kevadtormi paratamatult ees uuenduskuur, ikka selleks, et oma riiki veel paremini hoida ja kui vile käib, siis ka kaitsta nii praegu kui tulevikus.
Kolonel Kalmus läbis ajateenistuse Kalevi jalaväepataljonis.
Jätkas teenistust Kalevi jalaväepataljonis, aastail 2000–2002 teenis kaitseliidu peastaabis.
2004 lõpetas vanemate staabiohvitseride kursuse Soome sõjaväeakadeemias ja teenis seejärel Eesti maavägede staabis ja kaitseväe peastaabis.
2006–2007 osales välisoperatsioonil Iraagis.
2012–2015 oli 1. jalaväebrigaadi ülem.
2015–2018 täitis peastaabis J3 ülema ülesandeid.
2018–2019 oli NATO staabielemendi ülem Eestis.
2019–2022 oli Ādažis Põhjadiviisi ülema asetäitja.
2022–2025 teenis NATO ühendväejuhatuses Brunssumis.
2025. aastast on Eesti diviisi ülema asetäitja.