Verduni lahing 1916
Verduni lahing oli Saksamaa ja Prantsusmaa vägede vaheline suurlahing esimeses maailmasõjas 1916. aastal Verduni kindluse ümbruses Prantsusmaal. See oli kogu sõja üks suurimaid maismaalahinguid.
Ilmus ajakirjas Sõdur nr 3/2026
1916. aasta alguseks oli läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. Aastal 1915 kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.
Saksa sõjaväe kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Selle ülema (sisuliselt ülemjuhataja) kindral Erich von Falkenhayni arvates tuli rünnata läänerindel kitsas lõigus sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid – vana Verduni kindlus – oli prantslaste käes ja moodustas läänerindel väljaulatuva eendi, siis otsustati rünnata just seda.
Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile ja eeldati, et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed, samuti oli sakslastel seetõttu raudteed mööda mugav pealetungi lähtepositsioonidele tuua tohutus koguses laskemoona, lisavägesid ja muud vajalikku.
Pealetungiks koondati varjatult kokku peaaegu pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale kolmteist 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks Berta) Verduni ümbritsevate fortide purustamiseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks. Verdunis võtsid sakslased esimest korda kasutusele Stahlhelm ’i tüüpi teraskiivrid.
Prantslaste seisukohast oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste Liège’i ja Namuri kiire alistamise tõttu 1914. aasta augustis leidsid Prantsuse kindralid, et püsikindluste aeg on läbi, ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Vähendati ka kindlust kaitsvaid vägesid, sest eks neid oli vaja teistesse läänerinde lõikudesse: Champagne’i ja Artois’ kanti.
Verduni kaitserajatised olid enne esimest maailmasõda põhjalikult ümber ehitatud. Verduni linn jäi uuest 1871. aasta Saksamaa-Prantsusmaa piirist kõigest 50 km kaugusele ja sellest kujundati tugev kindlus, mis ümbritseti tolle aja traditsioonide kohaselt 43 tugeva fordiga. 1888. aastal tugevdati olemasolevaid rajatisi spetsiaalse betooniga.
Verduni fordid olid esimese maailmasõja puhkedes väga hea kaitsevalmidusega. 1914. aastaks ulatus kindlustatud tsoon kuni kümne kilomeetrini, mis oli mehitatud ning suurtükkidega relvastatud. Prantsuse valitsus kulutas aastatel 1874–1914 Verduni kaitserajatistele 820 miljonit franki, mis oli tol ajal hiiglaslik summa. Verdun oli väike linn: 1911. aastal elas seal 22 000 elanikku, 1921. aastal oli alles jäänud vaid 13 000. 1911. aasta elanike arv taastus alles 1962. aastal.
1916. aastal ligi kümme kuud kestnud Verduni maismaalahingus hukkunute arv oli üle 300 000 sõduri, mis jagunes umbes pooleks: ligikaudu 150 000 langenut nii sakslaste kui prantslaste poolel. Kokku sai lahingus surma, haavata ja langes vangi kokku umbes 1 250 000 inimest (sellest tuleneb ka üldlevinud uskumus, et Verduni lahingus sai surma miljon meest).
Toona tundus see olevat hirmuäratav arv ohvreid ja kahtlemata oli see üks kõigi aegade ühe suurlahingu „ohvrite rekord“. Samas, juba samal aastal toimunud Somme’i pealetungioperatsiooni ja idarindel toimunud nn Brussilovi pealetungi käigus sai surma sama palju mehi, kuid seal vähemalt liikusid ründajad mitukümmend kilomeetrit edasi. Teises maailmasõjas ületati see „kurb rekord“ nii mitmeidki kordi: Stalingradi lahingus ja mitmes idarinde suures operatsioonis.
Meeletute inimkaotuste kõrval ei suutnud sakslased siiski Verduni hõivata. Lahingu võitjateks võib pidada prantslasi, sest nad suutsid Verduni kaitsta. Samasugune mulje jäi ka sakslastele ning kuigi kindral Falkenhayn võis planeerida mitte linna vallutamist, vaid Prantsuse sõjaväe „läbijahvatamist“ lahingus, ei õnnestunud tal ka see plaan.
Just Verduni lahing sai esimese maailmasõja ühe koha peal paigal tammumise, „hakklihamasina“ ja pealtnäha mõttetu kurikuulsa veresauna sümboliks.
Verduni lahingud on jagatud kahte perioodi. Esimesel perioodil 21. veebruarist kuni 12. juulini 1916 toimus Saksa vägede pealetung. Juuli algul toimus pööre ja algas teine periood, mida iseloomustas algatuse minek Prantsuse vägedele, kes olid nüüd kuni 1916. aasta lõpuni pealetingivaks pooleks.
Lahingu käik
Kitsale, 15 km pikkusele rindelõigule koondasid sakslased esialgu seitse diviisi (koos vajalike reservüksustega) kahe Prantsuse diviisi vastu.
21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast üheksatunnist suurtükitulega ettevalmistust (tulistati umbes miljon mürsku) pealetungi kolme armeekorpusega korraga. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois des Cauresis viie kilomeetri kaugusele, olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Emile Drianti juhitud kaks pataljoni.
Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux, Beaumonti ja Ornesi juurde, taipas Prantsuse väejuhatus sakslaste pealetungi tegelikku ulatust ja massiivsust.
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, asudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse peastaabi ülem Edouard de Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffrel saata Verduni alla appi 2. armee kindral Philippe Pètaini juhtimisel.
25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügement) Douaumonti fordi – osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumonti küla lähistel 33. jalaväerügemendi ägeda vastupanu tulemusena.
Kuna sakslased olid raudteed, mille kaudu linna varustati, läbi lõiganud, tuli prantslastel leida alternatiivne lahendus. Verduni hakkas varustama 3500 veoautot, millest üks osa tõi linna kaitsjatele varustust ning teised viisid linnast haavatud või vabastatud sõdureid tagalasse. Verduni lahing oli esimene moodne lahing, kus sõjaväe varustamine toimus veoautodega.
Saanud Verduni sektori ülemaks, tegeles kindral Philippe Pétain (hilisem marssal ja veel hiljem, 1940. a Prantsusmaa reetur) kohe massilise varustuse ja vägede juurdeveoga mööda niinimetatud Püha teed (VoieSacrée), mis oli ainuke Bar-le-Duci raudteejaamast Verduni viiv tee, mida kogu aeg korrastati ja tugevdati. Autode voor sõitis katkematult mööda teed ning jalaväeosad marssisid selle kõrval.
Siit sai aluse väljend „Verduni hakklihamasin“. Mõlemad sõdivad pooled saatsid erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea, kui oma suurtükkide tulekatte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemale toomist aga takistas segipööratud lahinguväli, mille vesine talv suisa mudamereks muutis – sama nähtus kordus alatasa ka teistes läänerinde sektorites. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumonti küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetuna otserünnakut Verdunile lõpuni viima kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool küngast, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme („surnud mees“), ja 8. märtsil idas Vaux’ forti. Järgnevate kuude jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks. 2. juunil alistus pärast pikaajalist lootusetut vastupanu Vaux’ fort. Major Raynali juhitud garnison oli selleks ammendanud nii laskemoona- kui ka veevarud.
Kindral Pétain asendati 1. mail kindral Robert Nivelle’iga. Nimelt tundus Prantsuse vägede ülemjuhataja Joffrele, et Pétain on oma sõdurite vastu liiga leebe ega innusta vägesid piisavalt sageli vasturünnakuid sooritama. Nivelle oli aga juba tuntuks saanud halastamatu väejuhina.
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskelt ja nende sihiks oli Souville’i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Tollal oli prantslaste olukord üsna kriitiline, kuid nad pidasid vastu. Sakslased suutsid vallutada Thiaumonti patarei ja Fleury küla, kuid Verduni viimane kaitseliin –Souville– jäi neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme’i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Lahingutegevus jätkus siiski sügiseni, kuni Saksa väed olid lõplikult ära kurnatud, ülemjuhataja kindral Falkenhayn ametist tagandatud ning uus ülemjuhatus eesotsas Paul von Hindenburgi ja Erich Ludendorffiga oli sunnitud keskenduma teistele olulisematele rindelõikudele. Poole aastaga olid Saksa väed suutnud Verduni sektoris kitsas lõigus edasi liikuda vaid 5–8 km. Verduni linnani jäi enam-vähem veel samapalju minna.
21. oktoobril alustasid prantslased vastupealetungi ja pärast neli päeva kestnud suurtükitulega ettevalmistust algas umbes 7 km rindelõigul rünnak. Massiivne suurtükituli – ligi 85 „toru“ ühe kilomeetri peale – avaldas soovitud mõju: 24. oktoobril võeti Douaumonti fort lõpuks tagasi ja 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux’ fordist. Nende tagasivallutamine on Prantsuse vägede jaoks suureks moraalseks võiduks, kuigi edasitung ulatus vaid kolme kilomeetrini.
Teiseks suuremaks pealetungioperatsiooniks oli prantslaste jaoks päris aasta lõpus ettevõetud rünnak, mille eesmärk oli Louvemonti massiivi, Poivre’ seljandiku, Hardaumonti ja Bezonvaux’ kõrgendike, kui heade vaatluspunktide hõivamine. 11. detsembril algas suurtükitule ettevalmistus ja 15. detsembril läksid Prantsuse väed viimasele pealetungile, mis lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.
Seega olid prantslased suutnud kahe pealetungiga tagasi vallutada enamiku sellest maa-alast, mille vallutamiseks sakslased olid raskete kaotuste hinnaga kulutanud viis kuud.
Kuidas mõjutasid Verduni lahingu käiku teised sõjasündmused?
Raske olukord sundis Prantsuse peastaapi kevadel ja suvel 1916 paluma abi liitlastelt, et kergendada Verduni kaitsjate olukorda. Inglased abivägesid saata ei saanud, kuid nad olid nõus võtma oma vägede kaitsta ühe lõigu läänerindest, kus seni olid olnud Prantsuse väeosad. See võimaldas prantslastel vabanenud väeosad Verduni kaitsele suunata.
Venelased valmistasid ette suurpealetungi idarindel, mis algaski 4. juunil 1916.
Lõpliku hoobi sakslaste pealetungikatsetele Verduni all andis Antanti liitlaste 1. juulil 1916 alanud suurpealetung Somme’i jõe piirkonnas, mis kestis kuni 18. novembrini samal aastal, kuigi ka see massiivne pealetungioperatsioon osutus nigelate tulemuste ja tohutute kaotuste tõttu võrreldavaks Verduni lahinguga.
Tulemus ja kaotused
Peaaegu kogu 1916. aasta kestnud ränkade lahingute tulemuseks Verduni all oli üle 300 000 surmasaanud sõduri mõlemal poolel. Iga päev sai surma kokku tuhat sõdurit.
Saksa pool ei saavutanud oma eesmärke. Pealetungil ei olnud mingeid tulemusi, sest Prantsuse sõjaväge ei õnnestunud välja kurnata ja sundida Prantsusmaad sõjast välja astuma. Prantslased ei jooksnud verest tühjaks, Verdun jäi vallutamata.
Prantsusmaa jaoks sai sellest võidukast lahingust vastupanu sümbol ja Verduni linna poolt asutatud tagasihoidliku välimusega mälestusmedal kirjaga „Nad ei pääse läbi!“ muutus vaatamata oma mitteametlikule staatusele Prantsuse sõduritele ja ohvitseridele üheks kõige auväärsemaks aumärgiks. Kuni 70% Prantsuse väeosadest osales lühemat või pikemat aega lahingutes Verduni all ja selle medaliga autasustati mitutsada tuhandet sõdurit ja ohvitseri.
Tõsi, kaudsete tagajärgedena võib „Verduni hakklihamasina“ arvele kirjutada mässud Prantsuse armees 1917. aastal, kuid Saksa luurele jäid need avastamata ja neid ei suudetud ära kasutada. Mässude otseseks põhjuseks oli kindral Nivelle’i täielikult nurjunud kevadpealetung 1917. aastal.
Kindral Philippe Pètain sai kuulsaks kui Verduni kaitsja ja see päästis hiljem ka marssaliks saanud mehe elu. Kui Prantsuse kohus ta pärast teise maailmasõja lõppu Natsi-Saksamaaga koostööd teinud Vichy valitsuse juhina surma mõistis, andis Prantsusmaa ajutine president kindral Charles de Gaulle tõenäoliselt just Pètaini kunagise rahvuskangelase staatuse tõttu armu ja asendas surmanuhtluse eluaegse vangistusega. Pètain oli siis 89-aastane ja suri vangistuses kuue aasta pärast.
Kindral Robert Nivelle’i saatus kujunes aga hoopis teistsuguseks. Saanud pärast Verduni lahingu lõppu detsembris 1916 kindral Joseph Joffre’ asemel Prantsuse vägede peastaabi ülemaks, korraldas ta kevadel 1917. aastal täielikult nurjunud suure pealetungi Arras-Soissons-Reimsi piirkonnas ning ta kõrvaldati juhikohalt mais 1917. Seejärel oli Nivelle vähem tähtsatel ametikohtadel. 1921. aastal saadeti ta erru ja 1924. aastal Nivelle suri.
Verduni lahingu sümbol ja hilisem tähendus
Verduni linn sai üle maailma kuulsaks ja sellele annetati hulgaliselt erinevaid aumärke, sealhulgas Auleegioni risti, ka noor Eesti Vabariik autasustas linna Vabadusristiga. Esimeses maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud Pariisis ArcdeTriomphe’i võlvi all on üks kuulsamaid mälestusmärke sõjas langenutele. Kaheksa läänerindel hukkunud tundmatu sõduri säilmed viidi 1920. aastal Verduni, kus 123. jalaväerügemendi reamees Auguste Thien valis mälestusmärgi jaoks välja kirstu nr 6. Kuuendas kirstus puhkav nimetu sõdur viidi Pariisi ning langetati 1921. aastal Triumfikaare alla.
29. mail 2016 tähistati 100 aasta möödumist Verduni lahingust Prantsusmaal. Esimese maailmasõja kaotuste kibedus jäi aastakümneteks rikkuma Saksa-Prantsuse suhteid ning omassuurt rolli teise maailmasõja puhkemises. Paljud Euroopa ajaloo tähtsamad sõjalised konfliktid on kas otse või kaudselt alanud tüliga Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Naaberriikide suhted hakkasid soojenema alles 1960. aastatel. 1984. aastal avasid tollased riigipead − Prantsuse president Francois Mitterrand ja Saksa kantsler Helmut Kohl − ühiselt Verdunis paikneval Douaumonti kalmistul peetud mälestustseremoonial mälestusmärgi, mis tähistas uue ajastu algust kahepoolsetes suhetes.
Prantsuse president François Hollande, Saksa kantsler Angela Merkel, Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker jt Euroopa juhtivad poliitikud osalesid 2016. aastal Consenvoye kalmistul toimunud Verduni lahingu 100. aastapäeva mälestustseremoonial. Merkel ja Hollande asetasid ühiselt pärja langenute mälestuseks. „Üksnes need, kes tunnevad minevikku, saavad sellest õppida ja rajada head tulevikku,“ ütles kantsler Merkel oma sõnavõtus. See mineviku õppetund peaks kõiki veenma sõdade mõttetuses, kuid see on asjatu lootus.
„Mitte kunagi enam!“ kirjutas üks mälestustseremoonial viibinud prantslane külalisraamatusse. Briti lehe The Guardian juhtkirjas 29. mail 2016 kirjutati, et Verduni lahing on hoiatuseks nüüdisaegsele Euroopale. President Hollande nimetas oma kõnes Verduni „rahu pealinnaks“, kuna see linn sümboliseerib Saksa-Prantsuse sõprust.
Verduni lahingute käigus tulistati välja 60 miljonit mürsku, millest osa ei lõhkenud. Need on siiani maapõues, mistõttu see piirkond on nii ohtlik, et sinna ei lubata maju ehitada ega farme rajada. Küllap on seegi üks 110 aasta taguse esimese maailmasõja vari.