Rahvas ranna kaitsel
Saarlased on änamasti puhas meremehed1
Et rääkida saarlastest, kes valmistuvad kaitsma oma kodusid ja lähedasi merelt läheneva ohu eest, on vaja minna lausa mitu tuhat aastat tagasi. Alles seejärel saame vaadata meile lähemaid aegu.
Arheoloog Marika Mägi andmetel on Asval ja Ridalas (Pöidest lõuna poole) olnud juba pronksiajal (900–800 enne Kristust) kindlustatud asulad, mis ilmselt paiknesid kunagiste randumiskohtade lähedal. Ka Salme laevmatuste leidmine on tõendiks sellest, et ajavahemikus 700–800 pKr seilasid siiakanti sõdalaste laevad. Viikingiajal ja hiljemgi olid merelt lähtuvad ohud, piraatlus ja rannakülade rüüstamine, tavareaalsus ja ega need tegevused olnud võõrad saarlastele endilegi. Sestap püstitati sadamatesse vaenulike laevade sissepääsu takistamiseks vaiadest või kividest tõkendeid ja peeti rannikul valveposte, et anda aegsasti teada võõraste laevade lähenemisest. Alates 11. sajandist kontrollisid saarlased Väina jõe suudme kaudu kulgenud tähtsat kaubateed. Henriku Liivimaa kroonikas on korduvalt mainitud sedagi, et kui rahumeelsed kokkulepped ei pidanud, korraldasid saarlased mitmeid hästi koordineeritud sõjaretki ristirüütlite, taanlaste ja rootslaste vastu, et nad kaubakohtadest ja saarelt eemal hoida. Tuntud on Saaremaa Uue sadama kokkupõrge, kus Marika Mägi arvates polnud konflikti põhjuseks mitte saarlaste eriline viha kristlaste vastu, vaid sadamarahu rikkumine tulijate poolt, kes oli tormi tõttu sunnitud pikemat aega sadamas seisma ja püüdsid oma ebapiisavaid moonavarusid jõu abil täiendada.
Hilisemast ajast tasub märkida 1854. aastal, Krimmi sõja ajal Vene sõjalaevastiku juurde eelkõige rannakaitseks formeeritud ajutises maakaitseväelaadses üksuses ehk meremiilitsas Riia sadamat ja Daugavgrīva kindlust kaitsnud sõudekahurpaatidel teeninud vabatahtlikke, kellest vähemalt 29 oli värvatud Saaremaalt.[1]
Ärevatel iseseisvuse aegadel
Pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset hakati Kaitseliitu taastama ka Saaremaal. 1925. aastal esimestena asutatud Kuressaare, Kihelkonna ja Sõrve malevkondade koosseisus formeeriti hiljem ka esimesed ja elujõulisemad mereüksused. Tollase Abruka (1936. aastast Salme) valla Sõrve malevkonna pealikuks määrati mereväe reservnooremleitnant Johannes Kuut. Esialgu nimetasid nad end mereüksuseks ja hiljem, kui hakati aastapäevi tähistama, lugesid oma alguseks just seda, mitte 1934. aastat. Kuressaare 2. malevkonna pealikuks määrati mereväe reservnooremleitnant AntonKoel.
Ka esimene kaitseliidu dessantõppus korraldati nende kolme malevkonna kaitseliitlaste osavõtul. 1926. aasta oktoobris harjutati kahel päeval Kuressaare kaitsmist. Sõrve kaitseliitlaste ülesandeks oli matkida oma paatidega vaenlase laevastiku tegevust Lõu lahel ja maandada dessant, mis pidi hakkama liikuma linna peale. Nasva kandis olid aktsioonis kihelkondlased.
Kui Kaitsevägede staabi ülem kindralmajor Juhan Tõrvand andis 1932. aasta mais Kaitseliidu ülemale korralduse hakata koostöös Merejõudude juhatajaga organiseerima merekaitseliidu üksusi, arvestades mereväe operatiivvajadusi, nimetas ta olulisemateks piirkondadeks Tallinna ja Saaremaad.
Esimese reaalse ettevõtmisena korraldas Kaitseliidu peastaap merejõudude ohvitseride ettevalmistatud kava järgi 17. ja 18. juunil 1933 Saaremaal Triigi lahes dessantoperatsiooni. Eesmärgiks oli anda Saaremaa malevale võitlusüksuste moodustamise ja maleva häire korras Saaremaa ranniku kaitseks kogumise kogemus.
Ettevõtmine oli suur, peale saarlaste osales ligi 2000 kaitseliitlast Tallinnast ning Harju- ja Läänemaalt, mereväe laevad Sulev, Suurop ja Ristna, veeteede valitsuse hüdrograafialaev Lood ja merelennusalga lennukid.
Esimene mereüksus
Saaremaa maleva esimese ametliku üksusena vormistati 1. oktoobrist 1933 Sõrve malevkonna Torgu kompaniis kahejaoline mererühm. 11. detsembrist 1933 kinnitati maleva mereüksuste pealikuks Kihelkonna malevkonna kaitseliitlane Artur Eduard Johannes Toom (Thom).
1. märtsist 1934 asutati Kihelkonna malevkonna juurde merekaitseliidu Kihelkonna rajoon kohaliku traalerite rühma, Vilsandi luurerühma ja Undva sidepostiga. Kihelkonna traalerite rühma võeti arvele neli mootorpaati, kohtadele kinnitati paadipealikud ja nende abid, motoristid, minöörid, signalistid ja madrused, kokku 17 meest. Luurerühmal oli kolm mootorpaati ja 18 meest. Traalerite rühma pealiku abi kaugsõidukapten Karl Teär kinnitati rajooni navigatsioonipealikuks. Kogemustega meresõitjaid oli seal kaugsõidukaptenitest madruste ja motoristideni, nii et kõigile soovijatele rakendust ei leitudki. Kui pärast 12. märtsi sündmusi paarkümmend kaitseliitlast seoses vabadussõjalastele poolehoiu avaldamisega eemaldati, polnud mingit probleemi mõne nädalaga 36 meest asemele vormistada[2].
Mõistetavalt polnud malevas sel äreval ajal kellelgi aega ega teadmisi. et tegelda merekaitseliitlaste väljaõppega. Rajooni suvise perioodi (1. maist 30. novembrini) õppekavas olid laskeharjutused, -võistlused, -klassikatsed ja üks kergejõustikuvõistlus. Ei midagi merelist.
Talvise perioodi õppeplaan oli juba palju pingelisem. Kihelkonnal peeti kahepäevane üldsõjaline õppus pealikele ja nende abidele, rajooni motoristide ja traalerrühma minööride õppused. Samuti pidid nad jaanuarist aprillini käima sealsamas vähemalt kord nädalas kolm tundi õppimas, nagu ka signalistid. Luurerühma signalistid käisid oma oskusi lihvimas Vilsandi tuletornis. Mõlemale rühmale korraldati veebruaris ja märtsis nn üldõppus, mis algas hommikul kell 9 ja lõppes kella 16 paiku. Lisaks kõigele sellele olid õppelaskmised.
Kuressaare ja Sõrve malevkondade mereüksustele moodustati 15. märtsist ühine, merekaitseliidu Kuressaare-Sõrve rajoon. Rajooni pealikuks pandi kohtunik Paul Parts ja divisjoni pealikuks Sõrve malevkonna pealik meremees Johannes Kuut.
Lõpuks oli Kaitseliidu peastaabi ülem kinnitanud Saaremaa maleva pealiku koostatud piirkonna mereüksuste organisatsiooni skeemi ja juhendi. Maikuus korraldati Abruka (Salme) kompanii struktuuri. Esimeses, (jalaväe) rühmas oli kaheksa meest juhtkonnas ja kolm jagu 28 mehega. Mererühm sai numbriks kaks, pealikeks vennad Jakob ja August Korsaarid[3]. Mehitati neli valvepaati 20 mehega. Torgu kompanii mererühmal oli kolm mootorpaati ja 17 meest. Sääre sideposti määrati neli meest.
Kuressaare kompanii mererühm asutati 1. maist 1934. Pealikuks sai kaugsõidukapten Jakob Haus ja sinna viidi malevkonnast üle kuus meest.
Asjad hakkavad liikuma
Kui maleva pealik Rudolf Lints käis 1934. aasta 6. mail ära mereüksuste pealike ja spetsialistide nõupidamisel Kaitseliidu peastaabis, sai ta ilmselt parema ettekujutuse sellest, mida ja kuidas on vaja teha, ja asjad hakkasid liikuma.
Juunis-juulis, mereväe suviste õppuste ajaks, varustati sõjalaevad Kalev, Olev, Sulev, Laine, Ristna ja Suurop vajalike vahenditega, et õpetada merekaitseliitlastele miinide ehitust, korraldada nende veeskamist ja traalimist, teha lõhkamistöid maal ja merel, harjutada sidepidamist lippude ja semaforiga. Paadipealikud ja abid said võimaluse iseseisvalt laevu juhtida ja manöövriharjutusi teha. Laevad peatusid Roomassaares ja Kihelkonnal.
Juulikuus jõudis peastaabist kohale informatsioon, et veeteede valitsus, Balti Päästeselts ning laevandusettevõte G. Sergo ja Ko on nõus võtma oma laevadele tasuta praktikale merekaitseliitlasi, kes valmistuvad paadijuhi eksamiks. Nõudeks oli, et tuleb paluda laeva kaptenilt vastav tunnistus, mille alusel kantakse praktikasõit sõiduraamatusse. (Veeteede valitsuse direktor Eduard Avik oli üks kõige energilisemaid Eesti merenduse ja merekaitse arengu nimel tegutsejaid, mereüksuste pealik Jaen Klaar töötas enne kaitseliitu tulekut aastaid Balti Päästeseltsi Rannaliinide osakonna juhatajana. Sergo kompanii oli rannalaevanduse üks põhitegijaid.)
Tänuväärt ettevõtmiseks olid 3.–8. detsembrini maleva staabi korraldatud kursused: paadijuhtidele ja nende abidele navigatsioonist, motoristidele meremootorite tundmaõppimiseks. Osa lubati võtta kõigil huvitatuil, majutas linnavalitsus tasuta. Kogunes üle poolesaja osaleja, kes merekooli direktori, kaugsõidukapteni ja laevaomaniku Julius Adolf Teäre juhtimisel töötasid usinasti kuni 9 tundi päevas. Paadijuhtide kursuse lõpetanud said tasuta koolituse ning pärast eksamite sooritamist õiguse juhtida rannasõidus kas kuni 5- või kuni 20brutoregistertonnise kogumahutavusega laevu.
Kursustest õppusteni
1935. aasta mais korraldasid kaugsõidukaptenid Julius Teär, Gustav Ligi ja Friedrich Damm Kihelkonnal ja Vilsandil navigatsiooni- ja sidekursused. Aprillis olid Kuressaare, Kaarma-Suure, Abruka, Torgu ja Kihelkonna valdade merekaitseliitlased väljaõppel miiniveeskajal Ristna, juhendamas komandör Kusti Sääsk ja mereüksuste pealik J. Klaar. Teise tiiru tegid Ristna ja Suurop juunis, kui olid toonud Tallinnast koju Kaitseliidu päevadel osalenud saarlased. Roomassaares õpetati Kuressaare ja Kihelkonna, Mõntu reidil Torgu ja Abruka merekaitseliitlasi.
Sügisel korraldati malevas omapärased laskevõistlused, nimelt hülgejahi lubade saamiseks nendele, kes teenisid lisa hülgepüügiga. Lasta tuli lamades käe pealt 300 m kaugusele märklauda. Iga kompanii viiele parimale andis kaitseliidu ülem loa käia hülgejahil kaitseliidu .303 vintpüssiga.
1935. aasta detsembrist korraldati mererajoonid ringi. Kuressaare divisjonis formeeriti Sõrve luurerühm, Kuressaare traalerite rühm, Salme sidepost, Salme luurerühm, Kübassaare sidepost ja rajooni orkester. Kihelkonna meredivisjoni pealik Albert Hannus sai abiks navigatsiooni-, side- ja sanitaarpealikud, lisaks esialgsetele üksustele kinnitati Ninase meresideposti ning orkestri koosseisud.
1936. aasta algas maleva staabi 13.–19. jaanuarini korraldatud kursustega paadijuhtidele, nende abidele, motoristidele, signalistidele, sideposti pealikele ja minööridele. Seegi kord oli eesmärkideks valmistada paadijuhte laevajuhiõiguse saamiseks ning võtta teoreetiliselt ja võimalusel ka praktiliselt läbi kaitseliidu õppeprogramm. Navigatsiooni õpetati kümme tundi, miini-traaliala viis, mootoriala kümme, signaalala ja sideposti teenistust kaheksa, sise- ja kodukorda kolm, riviõppust kaks, relvaala kaks. Õppejõududeks olid merekooli juhataja J. Teär, õpetaja A. Toropov, kaptenmajor K. Sääsk, tööstuskooli õpetaja A. Koddu ja maleva vaneminstruktor kapten A. Pori. Osalejaid oli 61. Kõik kursuslased pidid läbi võtma kogu programmi, arvestamata oma ametikohta. Lõpukatsed pidi tegema vastavalt oma erialale, soovijad võisid lisaks minna ka teiste erialade katsetele. Lõpukatsete kontrollimiseks tuli kohale J. Klaar. 57 kursuslast sooritas navigatsioonieksami, viis neist omandas kuni 20brutotonnise laeva juhi kutse. Maleva mereüksuste pealik A. Toom sai õiguse juhtida kuni viiebrutotonnist laeva. Kõik said sadamakaptenilt vastava ametliku tunnistuse.
Kuressaare linnavalitsus oli andnud kursuslastele kasutada tasuta ruumid. „Ühiseeluruumis“ kehtis kaitseväeline kord, nagu sisemäärustikus ette nähtud. Õppustele tulek ja liikumine ühest õppekohast teise toimus rivikorras meredivisjoni pealiku Leonhard Vaimu juhtimisel. Kokkuvõtteid tehes tõstis kursuste juhataja maleva vaneminstruktor Anton Pori esile indu, millega töötati, et laevajuhi eksam ära teha. Kuna kursus oli tegelikult väga lühike, oli palju neid, kes otsisid abiks merekooli õpilased ja nende õpikud, et iseseisvalt vabal ajal asjad selgeks teha ja laevajuhi dokument kätte saada. Sama võis öelda ka signaalala 12 lõpetaja kohta, keda aitas soovi korral samuti väljaspool programmi Sõrve tuletorni meresideposti vanem Valerian Vilipere.
1937. aasta märtsis korraldati Kuressaares viiepäevanemereüksuste sidepostide ja mootorpaatide signalistide ettevalmistuskursus mereväe allohvitseride õppekava järgi.
Septembriks oli Kaitseliidu peastaap plaaninud üleriigilised mereüksuste taktikaõppused, millest pidid piirkonniti osa võtma kõikide malevate üksused. Lääne- ja Saaremaal ei pääsetud tormi tõttu merele. Õppus sai teoks 28. maist 2. juunini 1938.
Septembris osalesid merelaevastiku sügismanöövreil ka kaitseliidu mereüksused. Peamiselt keskenduti meresidevõrgu katsetamisele läänesaarestiku vetes. Jaen Klaari asemel mereüksuste ülema ülesandeid täitma asunud vanemleitnant August Vares võis kokkuvõtvalt nentida, et koosseisud olid hästi välja õpetatud ja enam ei tulnud ette erilisi arusaamatusi. Sidepostid mehitati ettenähtud ajaga, merevaatlused tehti õigesti, kaardid koostati korrektselt. Esmakordselt katsetati šifreeritud teadete koostamist ja edastamist. Signalistid olid võimelised semafori ja morsega korralikult töötama. Valvepaadid suutsid täita neile antud ülesanded ja teha omavahel koostööd, sidepostide ja mereväega sujus koostöö samuti. See oli mereväe ja merekaitseliidu esimene tõsisem ühisõppus.
1938.aastal sai Saaremaa malev annetuste toel merekaitseliidule mootorpaadi, 1939. aasta mais peastaabi toetusega veel kaks lisaks.
Sisekaitse ja mobilisatsioon
Oma ülesanded olid meremalevlastel ka sisekaitse- ja mobilisatsiooniplaanides.
Pealikul olid jooksvalt täiendatavad nn alarmkaustad üksikasjalike juhenditega nii talle endale kui kaitseliitlastele. Näiteks olgu mõned lühikesed väljavõtted Kihelkonna meredivisjoni 1939. a tegevusjuhistest.
Pealikul tuli alarmi (häire) korral kasutada kaitseliitlaste kokkukutsumiseks telefoni või virgatseid või lasta minööridel lõhata mingi lõhkekeha (kirjas on mürske), lasta helistada kirikukelli vms. Teadete edasiandmise kord oli täpselt paika pandud, igaüks pidi teadma, kellele ta saadud teate edasi annab. (Seda õpetati juba noorkotkastele.) Kui telefon ei tööta, tuli maleva pealiku ja kaitsesektori staabiga Kuressaares ning luurerühmaga pidada sidet virgatsite abil, kellel on kasutada kas jalg- või mootorrattad. Vilsandile pääsemiseks tuli valmis pidada mootorpaat. Kihelkonda Malevkonna Kodusse pidid ühe tunni jooksul kogunema divisjoni traalerite ja jalaväe rühmad. Vintpüssidega relvastatud vahtkonnad (kodunt välja tulles pidi püss olema laetud nelja padruniga, 41 pidi kaasas olema) tuli välja saata Kihelkonna sidekeskjaama (postkontorisse), Jaagarahu sadama tollimajja ning Vilsandi tuletorni. Valve pidi jääma ka Malevkonna Kodu juurde, kus muuhulgas hoiti laskemoonavaru.
Apteeki tuli sisse seada sidumispunkt, kuhu pidi sanitaarpealik E. Seebergile abiks saadetama kaks samariitlast. Haavatute veoks läks vaja veoautot või 12 küüthobust alevist ja Rootsikülast. Naiskodukaitse korraldada oli toitluspunkt 30 kaitseliitlasele.
Jaagarahu sadama valveposti ülesandeks oli „valvata, et kuritahtlikud isikud sadamat hävitada ega rikkuda ei saaks“. Sadamasillale pääs tuli takistada nii maa kui mere poolt. Vahtkonnal oli võimalik kasutada laskekohtadena sadamasilla muldkeha ja maanteekraave, olenevalt kallaletungi suunast. Eraisikuid võis sadamasillale lasta ainult divisjoni pealiku loal. Meresidepostid pidid tugevdama merevaatlust ja teatama kahtlaste laevade liikumisest. Loomulikult tegutseti koos piirivalvega.
1940. aastakshakkas mereüksuste süsteem Saaremaal paika saama. Sõrve meredivisjoni oli lisandunud kaks luure- ja kaks traalpaati, mererühmad Salmel, Sõrves ja Torgus ning lõhkerühm (nende ülesandeks oli näiteks sadamarajatiste lõhkamine). Kuressaare meredivisjonil oli 8 luurepaati ja 4 traalerit. Uuemõisa kompaniile olid lisandunud Orissaare valvepostide rühm ja Kübassaare meresidepost, Muhu üksikkompaniile Muhu-Koguva ja Kuivastu valvepaatide rühmad, Leisikompaniile Pammana mererühm, Mustjala kompaniile mererühm ning sidepostid Pangal ja Ninasel. Ruhnu mererühmas oli 4 luurepaati.
Veel 1940. aastal suurendati koosseise. Näiteks veebruaris-märtsis lisandus Kihelkonna meredivisjoni 35 tegev- ja 8 toetajaliiget ja moodustati mereüksuste õppepiirkond meredivisjonide ja kõigi jalaväekompaniide koosseisudes olnud mererühmad väljaõppe koordineerimiseks.
Murdeaastad
Juba 1939. aasta septembrist hakkasid kehtima mitmesugused kitsendused. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel hakati Saaremaale ehitama Nõukogude baase. Kaitseliitlastele jäi vaid kohustus pidada nende liikumisteedel valvet. Sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga seati sisse Lääne-Saare sõjaväeringkonna raudteepiirkonna ja sadamate ajutine komandantuur. Piirkonna komandandiks, ühtlasi Rohuküla, Heltermaa ja Triigi sadamate komandandiks määrati Kihelkonnalt pärit mereväeleitnant Johannes Friedrich Ivalo. Temale määrati vajadusel abiks ka merekaitseliitlasi.
1940 juunis algas mereblokaad, relvad korjati ära. Saaremaal lõpetati Kaitseliidu likvideerimine 25. augustiks. Varade äraviimisel toimus Roomassaare sadamas intsident. Sadam oli siis juba NSV Liidu sõjaväevõimude käsutuses ja kui kaile jõudis kolm veoautot merekaitseliitlaste õppemiinidega, et need laevadele laadida, kohkusid venelased hirmsasti, arvates et sadamat tahetakse õhku lasta. Sadamas olnud laevad andsid otsad lahti ja sõitsid merele, sillal muud kokkuröövitud vara laadinud autod kihutasid linna poole. Kui lõpuks õnnestus selgeks teha, et tegemist on vaid õppemiinidega, mis on ohutud, rahunesid venelased maha.
1940. aastal alanud arreteerimised ning 1941. aasta juuni- ja juuliküüditamised puudutasid eriti kaitseliitlasi. Ka ükski mereüksus ei jäänud puutumata. Merekaitseliitlasi leiab vahistatute, küüditatute, 1941. aastal Kuressaare kindluses mõrvatute, valdades punase terrori ja lahingutegevuse ohvrite nimekirjades. Eriti kannatas Sõrve kant.
1941. aasta 21. septembril alustas Kuressaares tegevust Pärnus formeeritud Saarte Omakaitse, mida juhtisid kaptenleitnant Kusti Sääsk ja hiljem kuressaarlane vanemleitnant Verner Väli (Vellig). Järgmisel päeval anti korraldus ajutise Saare maavalitsuse korraldamiseks. Omakaitse ülesandeks oli vahiteenistus, sõjavangide valvamine, tagala puhastamine. Rannavalve piilkonnad täitsid ka piirivalve ülesandeid Saksa tollipiirikaitse punktide tegutsema hakkamiseni. Omakaitselased arreteerisid enamiku kohale jäänud massirepressioonides süüdi olnud isikuid. Juurdlusi viisid läbi Saaremaa prefektuuri poliitilise ja kriminaalpolitsei ametnikud. Ka neist nimekirjadest võib leida merekaitseliitlaste nimesid.
Seal on ka ühe mehe nimi, kes ainsana juhtkonnast asus kommunistidega koostööle ja keda teadsid ilmselt kõik Saaremaa kaitseliitlased. See oli kapten Mihhail Mikk. Ta oli tegutsenud Saaremaa kaitseliidus 1918. aastast peale, oma sõnutsi võtnud osa Saaremaa mässu mahasurumisest 1919. aastal, olnud Kuressaare malevkonna ja Noorte Kotkaste maleva pealik, valitud korduvalt maleva aukohtu liikmeks. Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja Kõljala Põllutöökoolis õpetas ta aastaid riigikaitset. 1933. aastal hinnati tema teeneid Kotkaristi V klassi teenetemärgiga. Pärast punast pööret läks ta uute võimumeeste teenistusse, oli üks Saaremaa hävituspataljoni formeerijatest ja selle staabiülema asetäitja. Saaremaa vallutamise järel ilmus Mikk Kuressaares Omakaitse staapi, pakkudes selle ülemale oma teeneid. Hiljem selgus, et ta oli veel enne 1940. aastat teinud venelastega koostööd Gribovi varjunime all. Ta mõisteti surma ja hukati 13. detsembril 1941. Selleks ajaks olid näiteks temaga aastaid koostööd teinud Julius Teär lossihoovis mõrvatud, Artur Toom arreteeritud, Pagari tänaval üle kuulatud ja Venemaale laagrisse saadetud, kus ta 1942 suri.[4]
Saarel võimu enda kätte saanud Saksa tagalaüksuste ülemad umbusaldasid eestlasi, toonitades, et asuvad vaenlaste keskel. Tekkisid vastuolud. Detsembris anti käsk omakaitse laiali saata ja formeerida nende baasil palgalised kompaniid.
Vabatahtlikule isamaalisele riigikaitselisele tegevusele kodurannas oli aastakümneteks lõpp tehtud.
[1] Kihelkonna ütelus
1 Nendest vanadest asjadest saab rohkem lugeda 2023. aastal välja antud koguteosest Eesti merenduse ajalugu I. Eesti randade asutamisest kuni Teise maailmasõja alguseni.
[2] Kihelkonna malevkonnas korjati 1934 kõigilt kaitseliitlastelt relvad ära, sest üks Mustjala kaitseliitlane lubas kindral Larka kaitseks relvadega välja astuda.
[3] Kirikuraamatutes ja ametlikes dokumentides on perekonnanimi kirjutatud Korsaar, Kaitseliidu käskkirjades ja ajakirjanduses Korsar.
[4] Endel Püüa on avaldanud sel teemal masendava uurimuse „Punane terror Saaremaal 1941. aastal“ Saaremaa Muuseumi toimetistes nr 3, 2006. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/128220