Metsavend Albert Nurga elu ja surm

NKVD-laste haarangu käigus 8. jaanuaril 1945 Virunurme punkris hukkunud kaitseliitlane Albert Nurk olla seltskonnas tihtipeale öelnud, et on sündinud sõjamehena ja sõjamehena ka sureb.

Sel 1909. aasta veebruari 23. päeval, mil väike sõjamees Albert Kohtla vallas Roodul metsavahi talus ilmavalgust nägi, oli sõjamehe surmani jäänud veel peaaegu 36 aastat. Millega Albert need aastad täitis, sellest allpool.

1911. aasta kevadel, mil Albert kahe ja poole aastasena juba kenasti kõndima oli õppinud, kolis pere Maidla valda Unikülla. Muidugi ei pea siit välja lugema, et perekond ootas, millal Albert jalad alla võtab, ning liikus siis Roodult Unikülla jalgsi. Aga võimatu poleks see siiski olnud, arvestades et Roodult Unikülla on umbkaudu 16 kilomeetrit. Matemaatika näitab, et täiskasvanule oleks see umbes 24 000 sammu. Arvestades aga, et kaheaastase Alberti jalad olid tunduvalt lühemad kui täismehel, oleks temal tulnud Roodult Unikülla jõudmiseks teha 64 000 sammu.

Matemaatikaga Albert sel ajal veel oma pead ei vaevanud. Kooli, täpsemalt Lüganuse kroonu-algkooli läks ta alles 1917. aastal. Edasi jätkus tema haridustee Savala koolis ning Erra-Liiva 6-klassilises algkoolis.

On märkimisväärne, et Unikülast Erra-Liivale on 7,1 kilomeetrit ja seda vahemaad läbis Albert teadaolevalt tõepoolest jalgsi. Kahtlemata oli see väikest kasvu poisile, keda seetõttu koolis ka „Pipiniks“ kutsuti, väsitav teekond. Nii väsitav, et koolist koju jõudes läks Albert tavaliselt esmalt ahju peale magama. Sellele vaatamata said kõik koolitükid kenasti tehtud ja klassikursust kordama ei pidanud.

Pärast algkooli edukat lõpetamist käis Albert veel kaks aastat täienduskoolis ning omandas 8-klassilise hariduse.

Sõjamehe tee algus

Elavaloomulisel Albertil avaldus juba varakult näitlemisanne. Koolipidudel mängis ta edukalt kaasa näidendites. Nii soovisidki vanemad vennad panna ta Tallinnasse teatrikooli, kuid pere majanduslikud olud ei võimaldanud seda. Albert jäi pärast täienduskooli lõpetamist kodutallu. Tema pidi pärima talu ja jätkama isa talutööd. Järgnenud aastad möödusidki kodus talutöid tehes. Seda kuni ajateenistuseni.

Aega teenis Albert Tapal Soomusrongide rügemendis, tõustes teenistusredelil reamehest seersandini. 1935 ostis juba täismehe ikka jõudnud Albert pangalaenuga Aidu Sookülla talu. Ta ehitas kõrvalhooned: lauda koos talliga ja sara põllutöömasinate jaoks. Tänu enda ja oma isa töökusele suutis ta juba kahe aasta pärast laenu tasuda.

Raske töö ei suutnud aga lämmatada Alberti näitlemiskihku ja hobi korras võttis ta endiselt osa näitemängudest. Et näitemänge just liiga tihti ei lavastatud, jäi tal aega ja energiat üle ka Maidla Masinate Tarbijate Ühistu tegemistes kaasa löömiseks. Ega teisiti oleks kõlvanudki, sest ühistu loojaks oli tema vend August. Masinatega masindati vili ja aeti lahti kartulivaod. Heinamaid oli talul kolm. 

Samal ajal kuulus Albert Kaitseliitu. Oli algul rühmaülem ja hiljem kompaniiülem. Kaitseliidu õppused, laskeharjutused ning muud üritused võtsid küll palju aega, aga Albertile näis see meeldivat. Liiatigi korraldati Kaitseliidu manöövreid aegadel, mis ei segaks meeste talutöid ja tegemisi.

Aastatel 1925–1937 oli Lüganuse malevkonna pealikuks Alberti vanem vend August Nurk, kes samal ajal oli Maidla vallavanem. 1937. aastal võttis Albert Augustilt malevkonna pealiku ameti üle. 

Iseloomult oli Albert impulsiivne, äge ja energiline. Tema huumorimeel ja näitlejaanne ning hoogne laul nakatasid kõiki ning ta oli seltskonnas populaarne ja teretulnud. Seal, kus oli Albert, oli alati lõbus!

Metsa minek

Malevkonnapealiku auväärset ametit pidas Albert kuni aastani 1940. Siis aga saabusid ajad, mis määrasid Eesti ja eestlaste saatuse.

Alberti poeg mäletab, et tol murrangulisel 1940. aasta suvel, kui karjamaalt aeti lehmi koju, olla Albert istunud puuriida juures pakul, jalge ees Kaitseliidu relvad, ratsaväekarabiin koos Waltheri püstoliga. Varsti tuli sinna ka naabrimees Lipu Ruudi, kes küsis: „Albi, mis viga?“ Isa olla vastanud, et tiblad käsivad relvad ära anda.

Albert oli otsustanud relvi mitte ära anda, vaid hoopis koos nendega metsa varjuda. Sellest algas Alberti metsavennatee. 1941 organiseeris Albert metsavendadest Arus suurlaagri. Laagris oli koos peredega ligikaudu 200 inimest. Metsavendade üldjuhiks oli major Julius Ellandi.

Relvade hankimiseks tehti Kiviõlis haarang. 8. juulil võtsid Aru metsavennad oma valdusse Venemaale viidava loomakarja – 270 lehma, 50 hobust ja 10 lammast, mis pärinesid Triigi, Põdrangu, Porkuni ja Vao riigimõisatest. 

Samadest metsavendadest organiseeriti Saksa okupatsiooni ajal ka Omakaitse üksused. Valvati sõjalisi objekte ja ladusid ning käidi Vene partisane püüdmas. 1941–1944 oli nooremleitnant Albert Nurk Viru Omakaitse Maidla kompanii ülem.

1944. aasta suvekuudel, kui oli juba tunda, et Saksa väed hakkavad Eestist lahkuma, otsustati ehitada Virunurme põlismetsa punkrid. Esimene punker ehitati Virunurme ja Piilse küla vahelisse metsa, metsasihist 180 meetri kaugusele liivasele kõrgendikule suurte kuuskede vahele. Läheduses põhja pool asus madala metsaga raba.

Punker rajati maa sisse, kuid osaliselt ka maa peale aknaga raba suunas. Suvel, ehituse aegu soetati sinna suur toidumoona tagavara Saksa sõjaväe konservidest jm toiduainetest. Oli ka raadiojaam, millega sai pidada sidet Soomes asuvate jaamadega. Selles punkris elasid Albert Nurk ja Kalju Toome, kes oli pikemat kasvu ja kandis tumedaid ümmargusi prille.

Lisaks välimuse kirjeldusele on Toome kohta teada, et ta sündis 5. jaanuaril 1918 Purtses Lüganuse kihelkonnas, omandas alghariduse Lüganusel, lõpetas 1936. aastal tehnikainstituudi maamõõtjana, oli reservnooremleitnant, tegi läbi sundülemineku territoriaalkorpusesse, viibis Saksamaal sõjavangis ja teenis Viru Omakaitse 7. pataljonis. Ja samamoodi, nagu Albert oli kinnitanud, et sureb sõjamehena, oli ka Kalju lähedaste andmetel väitnud, et elusalt tema ennast kätte ei anna.

Saatusekaaslased

Teine punker, mis ehitati hiljem, asus Virunurme küla esimesest talust ühe kilomeetri kaugusel ida pool. See oli samuti suure metsa all künkal.

Selles punkris elasid soomepoistest Haukka Lüganuse luuregrupi liikmed Vello Saksen, Evald Soomer, Heino Muda, Ants Valter Kaljurand ning omakaitselane Ernst Ranne. Heidame põgusa pilgu ka neile vahvatele meestele.

Vello Saksen sündis 22. oktoobril 1922 Järvamaal Liigvalla vallas Rakke külas, õppis Tallinnas kommertsgümnaasiumis, töötas tehases Volta, mobiliseeriti punaarmeesse 2. juulil 1941 ja oli hiljem nii Tšeljabinski oblastis tööpataljonis kui ka Eesti korpuses. 23. detsembril 1942 sattus ta sõjavangi ehk läks Luki all üle. 24. oktoobril 1943 jõudis ta juba Soome armeesse, kuulus peastaabi luureosakonna Haukka gruppi, osales väljaõppel Sökös Staffani saarel ja Suomussalmis ning saadeti 17. juulil 1944 luureülesandega Eestisse. Virunurmes varjas ta end koos Soomeri, Kaljuranna ja Mudaga. Tema varjunimi oli „Sahk“.

Evald Soomer sündis 2. augustil 1917 Tallinnas, õppis GAG-is ja Inglise Kolledžis, teenis Eesti Kaitseväes reamehena. Astus 2. aprillil 1943 Soome armeesse, kuulus Soomes peastaabi luureosakonnas Haukka gruppi, osales väljaõppel Sökös Staffani saarel ja sai lisakoolituse Suomussalmis. Soomer saadeti 17. juulil 1944 luureülesandega Eestisse ning ta varjas end Virunurmes koos Muda, Sakseni ja Kaljurannaga. Läks vabasurma. Tema varjunimi oli „Saare“.

Heino Muda sündis 16. veebruaril 1923 Virumaal Püssi vallas Kestla külas. Oli Lüganusel puusepp. Võitles 1941. aasta septembrist 1943. aasta novembrini idarindel. 25. novembril 1943 siirdus Soome armeesse. Kuulus nagu eelmainitudki Haukka gruppi, osales eriväljaõppel Sökös Staffani saarel ja Suomussalmis ning saadeti 17. juulil 1944 luureülesandega Eestisse. Varjas end Virunurmes koos Soomeri, Kaljuranna ja Sakseniga, varjunimi oli „Ants Mägar“. Tuli amnestia lubaduse peale metsast välja, arreteeriti 17. märtsil 1947 ja talle mõisteti 20 aastat. Vabanes Omski oblastist 17. märtsil 1956, töötas ja elas Tallinnas ning suri 7. detsembril 1987. Ta on maetud Lüganuse kalmistule.

Ants Valter Kaljurand sündis 22. juunil 1924 Jõgeval, lõpetas Tartus HTG, teenis Saksa sõjaväes, vedas põgenikke Soome ja astus 1943 Soome armeesse. Kuulus Haukka gruppi, osales väljaõppel Sökös Staffani saarel ja Suomussalmis. Saadeti juulis 1944 luureülesandega Eestisse ning varjas end Virunurmes koos Muda, Sakseni, Soomeriga. Varjunimi oli „Liivalaid“. Arreteeriti 26. veebruaril 1946, talle määrati 10 aastat vangistust. Pärast vabanemist 12. veebruaril 1955 elas ja töötas Tallinnas. Oli SSEÜ vaimuliku töö toimkonna liige. Suri 14. aprillil 1994 Tallinnas ja on maetud Rahumäe kalmistule.

Alberti viimane lahing

Saatuslikul 8. jaanuaril 1945, kui NKVD tegi haarangu teisele punkrile ega leidnud sealt kedagi, liiguti Nurga ja Toome punkri juurde. Teisest punkrist olid Soomer ja Saksen tulnud Nurga ja Toome punkrisse külla, arvatavasti viimase sünnipäeva puhul. Muda oli sel hetkel, kui lahing algas, kuskil küla pool ning kuulis ainult lahingukära, ka teised olid eemal.

Hommiku poole päeva ründasid punkrit Vene NKVD väeosad. Rünnak toimus põhja poolt, s.t Piilse poollageda raba poolt. Lahing olla kestnud peaaegu neli tundi.

Nurgal ja Toomel olla olnud kaks ilmselt Vene kuulipildujat ja nende tulega hävitati enamik üle välja tulla üritanud NKVD-lasi.

Tšekistid olla otsinud välja ruupori ja kutsunud valju kisaga metsavendi alla andma. Nurk aga tõusnud seepeale püsti ning avanud tule.

Mingil hetkel hakati punkrisse granaate loopima. Neid jõuti tagasi loopida, kuni üks olla tagasiviskel Soomeri käes lõhkenud. Nurk ja Toome olevat saanud granaatidest surmavalt haavata. Saksenil olid sügavad haavad kõhukoopas ja Soomeril purustas granaat parema käe. Viimased olid elus ja võeti kaasa Jalasto Arno tallu. Talu põrandal olla NKVD naissanitar toppinud Saksenile soolikaid kõhtu tagasi, kuid mees suri veidi aja pärast.

Nurga ja Toome surnukehad jäeti punkri juurde maha, et neid tuvastada. Selleks kutsuti kohale väidetavalt keegi Nurga sugulane Evald Kuulmets. Pärast seda visati surnukehad punkri auku ja õhati veelkord.

Ent suured kaotused olid ka ründaval poolel. Teadaolevalt veeti metsast välja ida poole 36 laipa.

Mälestus jääb

2001. aasta sügisel otsustasid Albert Nurga pojapoeg Ralf Nurk, Lagedi Vabadusvõitluse muuseumi vedaja Johannes Tõrs ja tollane „Politseikroonika“ saatejuht Peeter Võsa ekshumeerida punkri asukohast sinna jäetud langenud.

Endise punkri kõrvale on tähiseks üles seatud rist. Samas Virunurme metsa tee ääres on rajatud ka memoriaal kõigile Ida-Virumaa metsavendadele. Metsas, mitte kaugel päris punkrist, on järeltulevatele põlvedele vaatamiseks rajatud näidispunker meie rahva ennastsalgava võitluse mälestuseks.

Artiklis on kasutatud Albert Nurga poja Ants Nurga märkmeid, mida omakorda on edasi andnud Antsu poeg Ralf Nurk.