„Ma ei unusta Sind!“ Mälestades küüditamise ohvreid

14. juunil lehvivad leinalindid enam kui 80 raudteejaamas üle Eesti ning sadamates Saaremaal, Hiiumaal, Rohukülas ja Paldiskis, ühendades vaiksel, kuid mõjusal viisil kogu Eesti. Nii mälestame küüditamisohvreid Naiskodukaitse algatusel juba kaheksandat aastat järjest moto all „Ma ei unusta Sind!“.

Sel aastal pöörame pilgud Eesti suuremate saarte poole, kus 1941. aastal korraldati lausa kaks massiküüditamist. Memento andmetel küüditati juunis ja juulis Saaremaalt ja Hiiumaalt kokku ligi 1600 inimest.

Naiskodukaitse kutsub üles mälestama kõiki repressioonide tõttu kannatanud eestimaalasi. Näitame, et me hoolime ja ei unusta.

Juuniküüditamine – sihilik terror rahva vastu

Esimese massiküüditamise käigus viis Nõukogude okupatsioonivõim Eestist Venemaale ligikaudu 10 000 inimest. Sihtmärgiks olid eelkõige haritud ja ettevõtlikud inimesed, sh paljud Naiskodukaitse ja Kaitseliidu liikmed. Küüditamine oli sihilik katse murda rahva vaimujõud, külvata hirmu ja muuta selle kaudu rahvas uuele võimule kuulekaks.

Saaremaal algasid arreteerimised juba juulis 1940, alustades reservohvitseridest, kes olid osa võtnud 1919. aasta Saaremaa mässu mahasurumisest. Järgmiseks hakati kõrvaldama Kaitseliidu ning selle struktuuriüksuste juhte ja liikmeid ning iseseisvusaja omavalitsusasutuste juhte. 1941. aasta kevadeks oli uue võimu silmis hirmutavam osa elanikest arreteerimistega kõrvaldatud.

Kuressaares kästi kõikidel parteiliikmetel ja punaaktivistidel ilmuda 13. juuni hilisõhtuks kompartei majja. Koju neid enam ei lastud, vaid saadeti koos miilitsate ja punaväelastega varem koostatud nimekirjade alusel inimesi kinni võtma.

Samal ajal koguti kokku veo- ja sõiduautosid. Saaremaal algas küüditatute teekond Kihelkonnalt Jaagarahu sadamast, Hiiumaal Lehtma sadamast. Laevad suundusid Rohukülla või Paldiskisse, kust trellitatud loomavagunites jätkus ebainimlik teekond Siberi poole.

22. juunil 1941 NSV Liidu ja Saksamaa vahel puhkenud sõda tekitas okupatsioonivägedes ärevust. Peagi kehtestati liikumispiirang öösel kella 22 ja 6 vahel, keelati tänaval üle kolme inimese kogunemine ning rakendati muid meetmeid.

Sõjatribunaliga ähvardades anti käsk tuua 48 tunni jooksul miilitsasse kõik tuli- ja külmrelvad. Paatidega mereleminek keelati. Hiljem laevad ja paadid konfiskeeriti ning hävitati. Peatselt asuti konfiskeerima autosid, mootorrattaid, jalgrattaid, raadioid, hiljem ka bensiinitagavara.

Juuliküüditamine – repressioonid jätkusid

Sõja puhkemine ei takistanud kuritööde jätkumist. Järgmine küüditamislaine veeres üle suuremate saarte juba 1.–3. juulil, mujal Eestis seda ei olnud. Ohvriks langesid veel alles jäänud Eesti riigitegelased, ohvitserid ja kaitseliitlased, politseinikud, suurtöösturid ja -talunikud, laeva- ja majaomanikud.

Juuniküüditamine oli järgnevast juba aimu andnud ning paljudel õnnestus uuest küüditamisest hoiduda, varjudes metsa või lahkudes oma elukohast. Sellele vaatamata küüditati juulis rohkem inimesi kui juunis.

Inimesi viidi Hiiumaalt Lehtma ja Saaremaalt Roomassaare sadamast Rohuküla ja Paldiski sadamate kaudu Tallinna poole. Naised, lapsed ja vanurid viidi Harku vanglasse, mehed esmalt Patarei vanglasse ja sealt edasi Venemaa vangilaagritesse.

Tänu Saksa vägede kiirele edule sõjarindel õnnestus paljudel juulis küüditatud naistel ja lastel Siberisse saatmisest pääseda ning augustis koju tagasi pöörduda. Trööstitu on aga mõelda, et näiteks 233 Saaremaa mehest jõudis kodumaale tagasi ainult 14.

Jaen Teäri pere – kolm põlvkonda küüditamise varjus

Jaen Teär sündis Venemaal Kirovi oblastis, kuhu tema vanemad olid 17 aastat varem lastena küüditatud. Isa Heikki oli toona 10 ja ema Elvi 8 aastat vana.

Isa Heikki pere lugu

Heikki ema Vassilissa Teär töötas kooliõpetajana Saaremaal Rootsiküla algkoolis. Ta oli Naiskodukaitse Kihelkonna jaoskonna asutajaliige. Isa Karl Teär oli laevaehitaja, meremees ja kaitseliitlane. Küüditamise ajal oli isa merel, kuid naastes ta arreteeriti. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus aasta hiljem suri.

Ülejäänud pere küüditati Jaagarahu sadamast Paldiskisse ja sealt edasi Venemaale. Juba järgmisel päeval pärast sihtkohta jõudmist saadeti kõik metsatööle. Naised läksid tööle suvekleitides ja kontsakingadega, sest muud ei olnud. Töö eest anti leiba, ent kui emad haigestusid, surid sageli terved pered nälga. Kaasas olnud esemeid vahetati ellujäämiseks vajaliku vastu.

1944. aastal avati emade palvel Posjolkas neljaklassiline eesti algkool. On paradoks, et just Vassilissat autasustati pärast sõda medaliga kui usaldusväärset õpetajat.

1946. aasta sügisel põgenes Heikki koos Leo Õispuuga Eestisse. Aasta hiljem lubati kodumaale naasta alaealistel. Heikki õde Asta oli siis 13aastane. Ta meenutas hiljem: „Meid oli paarkümmend punnis kõhu ja peenikeste jalgadega last ja meil tuli raudteejaamani jala käia 85 kilomeetrit. Tallinnas viidi meid algul lastekodusse, siis toodi Kuressaarde, kust sugulased meid enda juurde võtsid.“

Kolm aastat hiljem saadeti 16aastaseks saanud noored vanglate kaudu uuesti asumisele. Eestis oli Asta tutvunud oma tulevase abikaasa Heinoga, kes tõi ta kuus aastat hiljem Eestisse tagasi.

Ema Elvi pere lugu

Elvi ema Linda Vaher kuulus Saaremaal Naiskodukaitse Pärsama jaoskonda. Isa Albert oli Koikla kooli juhataja, Pärsama pasunakoori juht ja Kaitseliidu kohaliku maleva pealik.

Küüditamise päeval oli Albert linnas. Linda viidi koos oma poolpimeda ema ja nelja väikese lapsega – kellest noorim oli vaid poolteiseaastane – veoauto kastis Jaagarahu sadamasse. Kogu pere sai laeval veel viimast korda kokku. Kevadel 1942 lasti Albert Venemaal maha.

Küüditatud viidi Kirovi oblastisse, kus ootas ees raske töö ja nälg. Võõrasse mulda jäid Linda ema ja kaks nooremat last. Elvi ja Ain said 1947. aastal Eestisse tagasi, kuid kolm aastat hiljem viidi Elvi uuesti asumisele. Linda naasis Eestisse alles aastal 1959. Võõrsil oli ta tõotanud: „Kas või kepi najal, aga ma tulen tagasi.“

Jaeni vanemate lugu

Pärast 1949. aasta märtsiküüditamist astus Heikki protestiks keskkoolist välja ja saadeti seejärel süüdimõistetuna tagasi asumisele. Seal elas ta üheksa aastat vangina ja töötas ehitusel. Hiljem lõpetas ta keskkooli ja õppis tehnikaülikoolis.

Heikki ja Elvi abiellusid aastal 1956. Samal aastal sündis tütar Marianna ja 1958. aastal poeg Jaen. Aastal 1959 lubati perel naasta Eestisse, kus neile sündis veel neli last.

Nende pojast Jaenist sai 1990. aastal üks Saaremaa maleva taastajatest ja ta oli Saaremaa esimese Noorte Kotkaste rühma taasasutaja Mustjalas. Praegu on Jaen tegev Saaremaal Memento ühenduses ja Vabadusvõitlejate Ühingus.

Juta Vessiku lugu

Juta isa Otto Kaju oli riigiametnik ja töötas kohtumajas. Ta oli töötanud politseis, osalenud Vabadussõjas ja 1919. aasta Saaremaa mässu mahasurumises ning kuulus Kaitseliitu. Tal oli esimesest abielust poeg Ülo. Teisest abielust Julie Väärtiga sündisid lapsed Juta, Paul ja Hans. Juta oli vaid 11aastane, kui ema 1937. aastal suri. 

Isa abiellus uuesti augustis 1940, kuid abielu Hilda-Lisette Maripuuga jäi lühikeseks – vaid mõned kuud hiljem Otto arreteeriti. 

Öö, mis muutis kõike

14. juuni öösel tuldi järele ülejäänud perele. Pere vanim poeg oli kodust ära ja pääses küüditamisest, kuid mobiliseeriti hiljem punaarmeesse. Võõrasema Hilda võttis kaasa kõik isa ülikonnad, lootes abikaasaga peagi kohtuda. Ta ei teadnud, et Otto oli juba surma mõistetud ja pidi peagi hukatama.

Pere viidi veoauto kastis Jaagarahu sadamasse ja sealt laevaga Paldiskisse. Teekond jätkus loomavagunites. Põgenemise vältimiseks Eestis vagunite uksi ei avatud. Esimene peatus oli Aegviidus, kus kohalikud inimesed andsid väikese aknaava kaudu väikelaste jaoks piima.

Ellujäämine võõral maal

Sõit viis Kirovi oblastisse. Juba järgmisel päeval saadeti kõik põllutööle. Tööl käijatele anti päevas 500 g leiba, kodustele ainult 200 g. Tööle hilinemise eest võeti palgast 25 protsenti maha ja töölt puudumine tõi kaasa vanglakaristuse 6 kuuks.

Esimene talv oli väga karm, toidutagavara oli kõigil otsas ning paljud väikelapsed ja vanurid surid. Nende pere oli üks vähestest, kus kõik ellu jäid. Suur abi oli kaasa võetud isa ülikondadest, mida toidu vastu vahetati. Elu oli raske. Juta haigestus ja oli aasta haiglas. Paul sattus põllult kartuli varastamise eest vangilaagrisse.

1946. aasta sügisel otsustas Hilda koos Juta ja kahe naisega Eestisse sõita, kuid neil ei olnud passe. Juta saadetigi hiljem passi puudumise tõttu Saaremaalt välja. Ta püüdis Tallinnas passi saada, kuid tulutult, sest väidetavalt lapsi riigist välja ei saadetud. Lõpuks õnnestus tal salaja Saaremaale tagasi pääseda ja sealt pass hankida. Ka vennad olid jõudnud vahepeal Eestisse.

Repressioonid jätkusid

Juunis 1947 abiellus Juta Orestiga ning järgmisel kevadel sündis neil poeg. Õnn jäi aga lühikeseks – abikaasa arreteeriti vaid paar kuud hiljem Saksa sõjaväes teenimise tõttu ja talle määrati karistuseks 25 + 5 aastat.

Korduvad ülekuulamised lõppesid Juta jaoks 1949. aasta lõpus Patarei vanglas – karistuseks kolm aastat vangilaagrit ja uuesti asumisele. 1950. aasta sügisel anti emadele amnestiat, kuid Jutale tähendas see asumisele saatmist. Poeg jäi vanaema kasvatada. Juta vennad ja vangilaagrist vabanenud Hilda toodi samuti asumisele. Juta pääses kodumaale alles aastal 1957.

Juta Vessik on koos Peep Varjuga põhjalikult uurinud saarlaste inimkaotusi aastail 1940–1953 ja selle tulemusel on ilmunud kolm raamatut. 2002. aastal autasustati teda tehtud töö eest Eesti Punase Risti viienda klassi ordeniga. Juta oli aastaid Saare maakonna Memento ühenduse esimees. 

Haritlaskonna hävitamine

Ajaleht Lääne Sõna kirjutas punaterrorist kevadel 1942: „Väga raskesti on saanud kannatada Läänemaa õpetajaskond. Siit on küüditatud, mobiliseeritud ja arreteeritud kokku 53 õpetajat.“

Küüditatute hulgas oli ka kooliõpetaja Liis Salu Hiiumaalt Käinast, kes oli Naiskodukaitse Keina jaoskonna asutajaliige ja 1934. aastast jaoskonna esinaine. Tema abikaasa oli politseikomissar ja kaitseliitlane Anton Salu.

Perekond Salu küüditati juunis 1941 Siberisse. Anton suri Sverdlovski vangilaagris, Liis koos tütardega viidi asumisele Kirovi oblastisse. 1946. aastal põgenesid naised Eestisse, kuid saadeti vangilaagri kaudu asumisele tagasi. Lõplikult tuli Liis Eestisse tagasi alles aastal 1956.