Kunda Kaitseliidu ajaloost 1 : Kunda kompanii Vabadussõja ajal
Pärast Saksamaa kapituleerumist Läänerindel 11. novembril 1918 läks võim Eestis taas üle Eesti Vabariigi ajutisele valitsusele ning algas Saksa vägede väljaviimine Eestist. Viimast kasutas ära Venemaa enamlik valitsus, mis andis Punaarmeele käsu Eesti ala hõivamiseks ja Nõukogude võimu taastamiseks. Kuna Eesti Vabariigi kaitsejõud olid esialgu väikesearvulised ja halvasti relvastatud, tungis 28. novembril pealetungi alustanud Punaarmee detsembris kiiresti edasi ning jõudis kuu keskel Kunda lähistele.
Ainsad Kundas viibinud Eesti Vabariigi sõjajõud olid Kunda töölisasulas ja ümbruskonna külades (Toolse, Vainupea, Letipea, Mahu) paiknenud Kaitseliidule alluv paarikümnemeheline rannakaitsesalk lipnik Eisenbergi ja leitnant Hans Preismanni juhtimisel ning novembri teisel dekaadil formeeritud Kaitseliidu kompanii, mille juhiks ja Kaitseliidu Kunda komandandiks oli 10. novembril 1918 määratud alamleitnant August Kasemets, kes jäi sellele ametikohale kuni 28. detsembrini, mil ta nimetati Kaitseliidu Virumaa ülema asetäitja kohusetäitjaks.
20. novembriks oli kompaniis 51 meest, kellele oli välja antud 50 püssi ja 325 padrunit. Kunda Kaitseliidu asutajateks olid Juhan Ager ja Kristoph Orman, kes alustasid meeste vastuvõttu. Esimeste kaitseliitlastena võeti vastu Toomas Poomann, August Ager, Albert Aks, Karl Tank, Aleksander Enn, Voldemar Steinberg, Johannes Aks, Aleksander Enn, Oskar Orgus, Heinrich Mikker ja Artur Slutin.
Kunda kompanii lahingutee: Kunda lahing 15. detsembril 1918
Sõjategevuse jõudmist Kunda piirkonda ning sealsete kaitseliitlaste ja rannavahtide tegutsemist ajavahemikus 11.–15. detsembrini on kirjeldanud komandant A. Kasemets:
Sain sõjawäe piirkonna stabist 11. dezembril s. a. käsu kaitse liidu mehi ühes piiriwahtidega Kundast Rakweresse koondada, et sealt siis liinile minna ja ühe osast (meestest) Kunda raudtee kaitset luua. Antsin selle käsu salkkonna päälikule is. Eisenbergile edasi, kes omalt poolt kohe kordoni ülemale Kundas käsu andis kaks käskjalga, ühe Letipeale ja Mahole ja teise Toolse-Wainopeale wälja saata, et sealt piiriwalwerisi Rakwere koondada ja siis ühisel jõul minu meestega Kunda raudteed kaitsta. H-ra Eisenberg läks salkkonna juhatamist h-ra Preismanni käest üle wõtma, palus aga mind, kui käskjalad komendanturist minu käest hobuseid tulewad wõtma, tema käsku neile edasi anda. Et piiriwahid waenlase pealetungimist on kohustatud ühes sõjawäe osaga tagasi lööma, selleks sai is. Eisenberg ise isiklise käsu Wirumaa komissari h-ra Juhkami ja oberst Reegi käest käsu. Stabi ülema käsul olin mina juhtiw selles sega komandos, mis piiriwahtidest ja liidu meestest koos seisis. Mina käskisin Kunda piiriwahtisid Kunda tulla, et siin fronti luua ja kella 4se sõiduga muist mehi Rakwere raudtee kaitseks wälja panna. Ootasin kella 5½ õht, kuid piiriwahid ei tulnud. Siis läks h-ra Eisenberg kordoni waatama, kuid mehed oliwad juba ära läinud, wist sellepärast, nii kui naad pärast seletasiwad, et nemad ei ole kohustatud lahinguid enamlastega pidama. 11 Dez wastu 12 Dez öösi panin oma meestest ja paarist piiriwahist Kunda raudtee kunni sadamini karaulide walwe alla. Kell 11 e. l. 12 Dezembril panin oma kaitseliidu meestest kordonide peale jälle mehed. Peale seda tulivad 8 piiriwalweri ja wõtsiwad ranna kaitse jällegi oma peale. 15 Dezembril s. a. algas punastega Kundas lahing, millest ülemalnimetatud 8 piirewalweri is. Eisenbergiga osa wõtsiwad.
Kindral Aleksander Tõnissoni käsul koondusid Kunda kaitseliitlased ning rannavahid 15. detsembrit Lähta ja Maageranna piirkonnas ning kompanii staap asus postkontori hoones. Punaarmee lähenemisel saabusid kohale ka kaitsejõudude väeosad: 4. polgu 1. rood Kunda külasse ja soomusrong nr 2 Kunda töölisasulasse. 15. detsembril toimusid mõlemas kaitselahingud pealetungiva Punaarmee 1. Eesti kommunistliku Tallinna polgu jõudude vastu, olles osa kaitsejõududele lüüasaamisega lõppenud Rägavere lahingust.
Eesti kaitsejõudude vaatenurgast andis lahingust ülevaate kapten Mets oma Vabadussõja Ajaloo Komiteele saadetud käsikirjas:
4. polgu 1. rood, kes 13. detsembril Andja (Adina) mõisa taganenud, sai 14. detsembril käsu Malla mõisa oma alla võtta. 15. detsembri hommikul algas rood liikumist määratud sihil, kuid Kunda külas saadi teada, et enamlaste 60 meheline ratsasalk mõisas viibis, kuna roodus kuulipildujad puudusid, võeti liin Kunda küla ees, umbes poolteist versta Malla poole. Umbes 1200 päeval löödi esimene punaste ratsasalga pääletung tagasi. Pool tundi hiljem läks enamlaste roodul ühes kahe kuulipildujaga läbi metsa talveteid mööda Viru-Nigula poolt tulles, küla serval olevaid maju oma alla võtta, kust nad maja-majalt edasi tungides roodul tee seljatagant ära lõigata püüdsid. Kahetunnilise lahingu järele, mil ajal punastele veel uued jõud abiks tulid, läks siiski korda enamlaste pääletungimist, Kunda raudteed mööda appi rutanud soomusrongi abil ja kapten PARTSi juhatusel tagasi lüüa. […] Vähe hiljem pärast lahingu lõppu saadi teada, et lahingu ajal vaenlane umbes kolme rooduga kuni Kunda vabrikuni on tunginud ning säältkaudu meie seljataha ähvardab minna ning et ka 5. polk taganes. Soomusrong oli sunnitud Rakvere poole taganema. 1. rood taganes ka kuni Põdruseni…
Jalaväelaste lahingut Kunda külas kirjeldas Narvast pärit õppursõdur Oskar Põder oma päevikus. Selle järgi asus 4. jalaväepolgu 1. rood 15. detsembri varahommikul Andja mõisast ümber Kunda külla, kus peatuti kohalikus koolimajas. Öösel enne väeosa saabumist oli küla olnud punaväelaste valduses, kuid pärast ägedat kuulipildujatuld kapten Karl Partsi juhitud soomusrongilt nr 2 olid nad taandunud. Kapten Nikolai Steinmanni juhitud 1. roodus oli sellal kuus ohvitseri ja 38 sõdurit ning väeosa olnud võitlusmoraalilt võrdne soomusronglastega. Natuke aega pärast meie külasse jõudmist luure teatas, et külale läheneb 4–5 ratsanikku ja regi kuulipildujaga. Kavatsesime vaenlast lasta läheneda meie seisukohtadele nii lähedale, et saaksime võtta nad vangi. Vaenlased vististi nägid meid ja peatusid. Pärast lühikest peatust nad koguni tahtsid minna tagasi. Kuna vangivõtmise lootus luhtus, siis avasime vaenlase pihta püssidest tule, misjärel nad kiiresti põgenesid. Pool tundi hiljem algas punaarmeelaste pealetung, mis kestis umbes tunni, siis pealetungijad põgenesid, kaotades kaks meest surnutena ja teadmata hulga haavatutena. Üks punaarmeelane võeti vangi ning saagiks saadi neli püssi. Eestlaste poolel kaotusi polnud, kuigi punaarmeelaste rünnakut toetas kuulipilduja. Pärast lahingut taandus 1. rood Kunda mõisa, kus hakati lõunaks sealihaga hapukapsasuppi keetma.
Soomusronglaste tegevust lahingus Kunda küla pärast kirjeldas oma ilma nimeta avaldatud sõjamälestustes dessantlane-õppursõdur 1935. aastal:
Niipea kui hommikusöök lõppes, sõitsime rongiga Kunda peale. Kuna oli teada, kus asus meie wäeosi ümberkaudseis külades ja kus punaseid, – siis meie kahur nagu tuju loomiseks, kuigi see meil hea oli, hakkas pommitama. Ikka krauh ja krauh! Ise liikusime samal ajal aeglaselt edasi.
On selge ja karge hommik. Ringi walendab lumi. Seal hakkab paremalt kostma püsside ja kuulipildujate tule ragin. Seal siis jalamehed lööwad lahingut. Täis kärsitut uudishimu läheneme lahingutulele. Seal jookseb meile wastu juba käskjalg ja ärrituses jutustab: „Meie omad on kolmest küljest sisse piiratud!“
Meie parempooled kuulipildujad, saanud täpsed teated waenlase asukohast, warsti awawadki kaugelt tule punaste küljele. Meie ei näe ühtki waenlast. Tulistame waid antud märkide pihta. „Lõk-lõk-lõk… tät-tät-tät“, wõistlewad Maksimid ja koldid. Wagun kõmab ja üksteise juttu on wõimatu kuulda.
Waenlane taandub warsti. Meie jalawäemehi pääsnud punaste rõngast, tuleb soomusrongi waatama. Kaasas on neil ka üks punasõdur-wang. See oli wiimseni lasknud kiwiaia tagant meie edasitungiwa aheliku peale, kuni teised olid põgenenud. Seal ta siis oli wangi wõetudki.
Ta oli kaswult tüse, nooruslikult lõkendawate põskedega. Seljas kandis ta musta palitut, mis wöötatud laia rihmaga. Jalas wäikesed nöörsaapad olid aga lagunenud, sealt wälkus paljast jalga, kui ta astus.
Tundmatuks jäänud soomusronglase mälestuste järgi vang kordas lööduna ja ärahirmununa mehaaniliselt: „Olen mobiliseeritud… Mind mobiliseeriti…“ Soomusrongi võitleja Jaan Pert tegi vangi saatuse kohta ühemõtteliselt mõistetava märkuse: Ta anti üle samal õhtul esimesele s/rongile, kuid selle meestel polnud huvi ülekuulamise vastu… Nimetatud vang võis olla 1. Eesti kommunistliku Tallinna polgu 6. roodu reamees Julius Lakk, kes polgukomandör Leonhard Ritti päevakäsu järgi jäi teadmata kadunuks Kunda küla juures toimunud lahingus ning võeti tema käsul toidult maha.
Samal ajal lahinguga Kunda külas pidasid ka rannavalvurid, kaitseliitlased ja soomusrongi dessant lahingut Hiiemäel, kustkaudu vaenlane üritas töölisasulasse tungida. Pärast lahingut Kunda küla juures suundus sinna õhtuvidevikus ka soomusrong, mille tegevust töölisasulas kirjeldas kõige paremini selle võitleja J. Pert oma mälestustes:
Meie rong sõitis Kunda poole edasi ja viimati Kunda jaama sisse, sest vedur vajas vett.
Kuid õhtuvidevikus võtsid julgust Kunda vabrikute enamliselt meelestatud töölised, vabrikuhoonete tagant hakkasid kajama püssipaugud, mis aina tihenesid. Kuna vedur oli rongi keskel, siis selle esimene pool manööverdati teisele teele ning teise poolega vedur sõitis veekraani alla. Kuid just sel hetkel paugutamine muutus eriti hoogseks, kuule vingus üle soomusrongi. Näis ilmne, et siin, majade taga võis olla isegi vastase väeosa.
Silmapilk kujunes küllalt närvesöövaks. Rongiülem kpt. Parts, kes rongi esimese poolega eemalt pidi pealt vaatama, kuidas vedur veekraani all seisab, hüüdis kategooriliselt: „Vedurijuht, jalamaid sõitke veduriga siia tagasi!“
Vedur ajaski tagasi ja haakis esimese rongipoole endale külge. Soomusrong tõmbus seepeale Kunda jaama eest tagasi.
Natukese aja pärast ragisesid meie kuulipildujad: kes tulistas alevis sähvivatele tuledele, milles oletati vaenlasega signaliseerimist, kes tee ääres olevatele tumedatele kogudele, mis videvikus liikuvalt rongilt näisid vastase ründava ratsaväena.
Oli Kunda seljataha jäetud, puhkes kohati nali ja naer, kui selgus, et osalt oli tonti nähtud.
Kartes raudtee läbilõikamist, võttis soomusrong rannavalvurid, dessandi ja kaitseliitlased pardale ning lahkus asulast. Jõudnud mõisa kohale, võeti rongile ka jalaväelased ning, jättes Kunda enamlastele, lahkuti Rakvere suunas. Ka roodumeeste valmiv supp jäi nende saagiks. Kapten K. Partsi väitel toimus taganemine Kundast alles seejärel, kui kaitsejõudude 5. polk oli pärast lüüasaamist Rägavere lahingus Rakvere maha jätnud, ning kindral A. Tõnissoni tungival nõudmisel.
Kokku osales lahingus töölisasula pärast Eesti poolel 38 kohalikku ja 20 Küti valla kaitseliitlast ning üheksa rannavahti. Soomusrongi nr 2 pardal oli lisaks 85 meest, kellest 15 ohvitserid, kümme raske- ja kergekuulipildujat ning kaks suurtükki.
Eesti vägede taganemisest kirjutas Narvas ilmunud kommunistlik ajaleht Eesti Kütivägede Teataja:
Kundast teatatakse, et walgekaartlased taganedes tööliste majade peale suurtükkidest ja kuulipildujatest tule awasid. Suurtükikuulid lendasid majadest üle, kuna kuulipritsidest paljude majade seinad kui sõelapõhi läbi on puuritud. Suurem hulk neist majadest seisab praegu tühi, mis walgetel nähtawasti teada ei olnud. Üks tööline sai jalast haawata.
Esimese Eesti kommunistliku Tallinna polgu säilinud ettekanded ja päevakäsud andsid lahingust mõnevõrra teistsuguse pildi kui kapten Metsa kirjeldus.
15. detsembril öösel kell 2.00 andis polgu komandör L. Ritt korralduse Kunda mõisa ja vabrikuasula vallutamiseks polgu Kangurristil paiknevatele 2. ja 6. roodule ning lubas, et neid toetab ratsapolgu Malla mõisas paiknev eskadron. Selleks allutati 6. rood eesotsas roodukomandör Hellatiga 2. roodu komandörile Eugen Strickmanile. Päevakäsu kohaselt pidi Malla mõisas paiknev ratsapolgu eskadron alustama 15. detsembri hommikul pealetungi Kunda mõisa ja Andja suunas ning 2. ja 6. rood Liivakult üle Kunda jõe Turbasoo (Aru raba idaosa) ja Andja suunal. Selle korralduse täitmisega oleksid Kundas asunud Eesti väeosad ja soomusrong jäänud piiramisrõngasse ning sunnitud taganema. Millegipärast ei pidanud aga E. Strickman käsust kinni ning andis 6. roodu komandörile käsu alustada hommikul kell pool üheksa Liivaku poolt tulles pealetungi, hõivata Kunda mõis ja teostada luuret Kunda-Rakvere raudteeliinil. 2. rood pidi samal ajal alustama pealetungi Kunda töölisasulale. Hommikul teataski ta polku, et asub oma rooduga Kunda-Malla vallamaja juures, kus Eesti soomusrong tulistas neid šrapnelliga ning 6. rood oli Liivaku kaudu teel Kunda mõisa poole. Ühtlasi kaebas ta ratsapolgu eskadroni peale, mis vedavat Malla mõisas seanahka ega kavatsevatki pealetungile asuda. Samuti palus ta Kunda-Rakvere raudtee kahuritule alla võtta.
6. roodu lahingut Eesti vägedega Kunda külas kirjeldas oma ettekandes roodukomandör Hellat:
1918. a. 14. dets., kell 12 ja 25 min. Kannan ette, et Kunda küla poole wälja astudes sain ma teate, et selles külas on üks rood 50 meest. Mina tungisin oma rooduga hurrahüüdes küla peale, kuid waenlane oli tugew ja meist palju arwurikkam ja laskis meie peale kiwimajadest. Peale tunniajalise lahingu lõppesid mul padrunid otsa ja kuulipilduja läks rikke ja reast kaotasin 10 meest surnutena ja haawatutena. Peale selle ei tulnud minu poolt wäljasaadetud maakuulajad tagasi, nõnda, et mul reasse 8 meest jäi, kellega ma waenlase ülewõimu all Lüppe talusse taganesin, kus ma praegu olen. Palun saata padrunid ja abi, tarwis Kunda küla peale suurtükkidest tuld anda.
Polgu päevakäsust selgus, et lahingus Kunda küla pärast sai haavata ning hospitaliseeriti vähemalt kolm 6. roodu võitlejat.
Samal ajal pidas 2. rood lahingut Kunda töölisasula pärast. Kella ühe paiku olid punaarmeelased juba asulas sees ning osa sellest oli nende kontrolli all. Eesti soomusrong oli sellal raudteel Kunda küla kohal, kust kuuldus tugevat kuulipildujatuld ning mürskude lõhkemist. Kohaliku töölise teatel olnud Eesti suurtükipatarei Kunda-Rakvere raudteeliini ääres Aluvere külas, mida E. Strickman oma ettekandes L. Rittile palus korralikult pommitada. Soomusrongi lõksumeelitamiseks soovitas ta võimalusel Ubja kandis raudtee õhku lasta.
Kunda küla pärast peetava lahingu lõppedes saabus soomusrong töölisasulasse, võttis sisse positsiooni vabriku depoo juures ning avas tugeva tule 2. roodu positsioonidele. Pärast vastastikust tulevahetust taandus rood pimeduse saabudes Malla mõisa, kus endiselt asus ka ratsapolgu väeosa. E. Strickmani sõnul plaanisid nad koidikul koos ratsaväelastega uuesti töölisasulat rünnata. Kuna aga polgu teised väeosad olid juba vallutanud Sämi silla ning tungisid edasi Uhtna-Kohala suunas, soovitas L. Ritt meeste säästmise huvides Kundat mitte rünnata, vaid oodata, kuni Eesti väed ise sealt taganevad.
16. detsembril teataski E. Strickman, et hõivas Eesti vägedest hüljatud töölisasula ja vabriku oma meestega ning saatis ratsaväelased Kunda ja Andja mõisa. Ühes vabrikutöölistega lasti raudtee umbes 1½ versta kaugusel vabrikust kahest kohast õhku. Vastavalt polgukomandöri käsule kutsuti Kundasse ka 6. rood, mille vähene allesjäänud isikkoosseis liideti 2. rooduga. Üle mitme päeva said punaarmeelased kõhu täis, sest sõid ära Eesti võitlejatest Kunda mõisa maha jäänud hapukapsasupi. Võitlejate ihu harimiseks köeti ka saun. 16. detsembri pärastlõunal sai rood korralduse liikuda edasi ning hõivata Kaliküla ja Paasküla, mida järgmisel päeval tehtigi. L. Ritti arvates polnud roodul vastupanu karta, sest polgu väeosade edasiliikumine Tallinna-Narva maanteel pidi sundima Eesti vägesid taanduma ka sellest põhja pool.
Kui paljud 1. Eesti kommunistliku Tallinna polgu võitlejatest lahingust osa võtsid, pole teada, kuid polku, mis arendas pealetungi Kundast kuni raudteeni, kuulus kolm pataljoni ehk üheksa roodu jalaväge, kuulipildujakomando 7–10 kuulipildujaga ja ratsakomando, mille suurus pole teada. Jalaväelasi oli polgus vaid 500–600 meest, seega ei saanud roodud kuigi suured olla. Hilisema kohaliku punase tegelase Aleksander Timmi väitel, kes aga ise sellal Kundas ei viibinud, oli töölisasulat rünnanud 2. roodus umbes 30 meest ja kuulipilduja.
Nagu esitatud arvudest selgub, oli Eesti võitlejaid Kunda asula ja küla kaitsel 196 meest, oluliselt rohkem kui neid ründavais Punaarmee väeosades, lisaks puudusid ründajatel suurtükid. Nagu nähtus Punaarmee dokumentidest, oli kapten Metsa eespool toodud hinnang kolmest töölisasulat ründavast roodust ekslik.
Kui novembri lõpus 1918 jõudis Kundasse teade Vabadussõja algusest, puhkes asulas paanika ning kõik, kel oli põhjust enamlaste tagasipöördumise ees hirmu tunda, üritasid sealt Tallinna poole pageda. Paanikat õhutasid ka enamlaste agendid, kes ähvardasid Kundasse tehtava Punaarmee dessandiga. Kui Kaitseliit 15. detsembril asulast lahkus, soovitas vabrikuvalitsus ametnikel, meistritel ja töölistel samuti lahkuda, mida paljud oma pereliikmeid kaasa võttes ning varasid maha jättes ka tegid. Ainus, kes keeldus asulast lahkumast, oli vabrikuarst dr Moritz Luig, sest ta ei pidanud võimalikuks maha jätta arvukaid patsiente, keda oli tabanud tollal laialt levinud ja paljudel juhtudel letaalse kuluga Hispaania gripi pandeemia. Kommunistid arreteerisid ta ning lasid 10. jaanuaril 1919 Rakveres Palermo metsas maha.
Kompanii pärast Kunda lahingut
Pärast Kundast lahkumist võtsid Tapale taganenud Kunda kompanii kaitseliitlased ühes teiste Virumaa kaitseliitlastega rahvaväe 1. diviisi komandöri kindral A. Tõnissoni otsealluvuses osa nii taandumislahingutest Kehrani kui ka Eesti vägede pealetungist ning jõudsid vastavalt A. Tõnissoni korraldusele töölisasulasse tagasi 14. jaanuaril 1919, et seal korda pidada ja valveteenistust korraldada. Lisaks lahingutegevusele kaitsesid kaitseliitlased rindevägede seljatagust, valvasid raudteed, maanteid, rannaala ja võtsid ette luureretki. 28. jaanuaril nimetati Virumaa Kaitseliidu ülema korraldusel Kunda Kaitseliidu ülemaks Ojakülast pärit veltveebel Toomas Poomann (hüüdnimega Künka Toomas). 4. veebruarist nimetati Kunda komandandina kohalikku võimu teostama lipnik Alfred Nikolai Landberg.’
1919. aasta jaanuaris formeerus olemasoleva tuumiku ümber kohalikest meestest Kaitseliidu kompanii, kuhu kuulus kuus allohvitseri ja 44 reavõitlejat, kes olid relvastatud vintpüssidega, A. N. Landbergi varustuses olid mõõk ja revolver nagaan (Nagant). Kompaniil oli kolm hobust ja kaks rege. Veebruari alguses oli reakoosseis kahe võrra vähenenud, kuid juurde olid tulnud üks ohvitser ja allohvitser. Kaitseliitlased mehitasid kontrollpostid Kunda ümbruse olulisematel teedel ja teeristidel: Rakvere maanteel Ristiväravas – Paasküla, Ojaküla ja Aru teede ristis –, Kunda-Selja teel Kalikülas jm. Nad kontrollisid dokumente, selgitasid välja ja pidasid kinni kahtlasi isikuid ning punaarmeelasi, kes oma väeosadest Eesti Kaitsejõudude tagalasse maha olid jäänud. Märtsist alates oli kompaniis 30 meest, maist lisandus naissoost käskjalg. 26. mail kinnitati Kunda Kaitseliidu reakoosseisu suuruseks 25 meest.
Mais sai Kaitseliit kindral A. Tõnissonilt korralduse valmistuda vaenlase võimaliku Kunda sadamasse suunatud dessandi tõrjumiseks, kaevata kaevikud 2–4 roodu jaoks ning hoida Kunda-lähedaste valdade Kaitseliidu üksused valmisolekus.
Virumaa Kaitseliidu Kunda jaoskond
15. märtsist 1919 moodustati Virumaa Kaitseliidu jaoskonnad ning komandandid nimetati jaoskonnaülemateks. Kunda jaoskonda kuulusid tsemendivabrik ja töölisasula ning Kunda-Malla, Haljala, Varangu, Vihula, Palmse, Aaspere, Vohnja, Rägavere ja Sõmeru vallad. A. N. Landbergist sai II jaoskonna ülem asukohaga Kundas.
Alaliselt teenistuses viibinud kaitseliitlased said riigilt toidumoona, riidevarustuse ja palga. Kaitseliidu Kunda kompanii ja II jaoskonna ülema palk oli 500 marka, rühmaülemal 175 marka, jaoülematel 160 marka, reameestel 120 marka ning varahoidjal ja kirjutajal 175 marka. Kõigile allohvitseridele ja reameestele anti välja poolsaapad, sääresidemed (pinded), frentš, püksid, särk, aluspüksid, müts, kokard ja pagunid. Jaoskonnaülem sai riiet sineli ja voodipesu õmblemiseks, särgi, aluspüksid, käteräti, saapad, frentši, püksid ja ohvitseripagunid.
Kunda kompanii oli korteris Takukülas kahekordses kivimajas, kus nende käsutuses oli mitu tuba. Kaitseliidu staap paiknes hilisema kiriku juures ametnike majas (praegu Mere 5), kus 1918. aastal asus ka sakslaste staap.
Kaitseliit punaste vastu
Kunda kompanii pidas ööpäevast vahiteenistust – üheksa meest kolmes vahetuses – tsemendivabrikus ja raudteejaamades, üheksa meest Kunda-Aru turbatööstuses töötavate vangide juures ning Kunda sadamas ja rannas, valvas riigivarasid ja täitis politsei ülesandeid: kaitses korda ja julgeolekut, püüdis vargaid, väejooksikuid, salaviinaajajaid ning -müüjaid. Koha peal on Teadete Kogumine tööliste seas Kommunistliste ja Wabariigi wastaste organisatsioonide ülesleidmiseks töötab ka kontaktis valdade militsionääridega ja nende ülesannetega Kinni wõtmise ja läbiotsimiste juures.
Vahikorrast vabade meestega viidi igapäevaselt läbi rivi- ja laskeõppusi. Kuna II jaoskonnas kehtis öise liikumise keeld alates kella 21st kuni kella 5ni, jälgisid kaitseliitlased ka sellest kinnipidamist.
Ametisse saanuna otsustas lipnik A. N. Landberg ühe korraga lahendada punaste probleemi töölisasulas. Ta koostas ilmselt oma alluvate näpunäidete järgi „punaste perekondade ja üksikute isikute (punaste) nimekirja“ ning käskis vabriku vanemal militsionääril nimekirja kantud isikud ühe nädala jooksul asula ja Kunda-Malla valla piiridest välja saata omavalitsustesse, kust nad Kundasse olid tulnud, selle järele walwates, et tähendatud perekonnad midagi wabriku omandusest kaasa ei wõta, kas wõi läbiotsimise teel enne wälja saatmist. Nimekirja oli kantud 39 inimest, nii mehi kui ka naisi. Kuna välja pidi saadetama „kõige perekonnaga“, puudutas korraldus vähemalt sadakonda inimest. Vabriku vanem militsionäär Jüri (Georg) Fuchs vaidlustas korralduse oma käsuliini pidi ning saavutas selle tühistamise, sest küüditamist ei toimunud.
Kaitseliitlaste tegevus oli sageli kaunis äkiline ja vägivaldne. Arnold Naaber, kes kohe Vabadussõja alguses Kaitseväkke mobiliseeriti ning Vokast alates kuni Pada mõisani 4. polgus taganemise kaasa tegi, kuid siis haiguse tõttu omavoliliselt koju läks, punaste valitsuse ajal Aru elektrijaamas töötas ning koos nendega – väidetavalt vägivaldselt kaasa võetuna – Narvani taganes ja sealt koju pöördus, kirjeldas sellele järgnenud vahistamist:
Tulin kodu ja sain pa nädala päewad oltud kui ühel pühapäew öösel meie kojaukse taga koppidaks ja nõudakse sisse laskmist, küsitakse mind taga isa ütles et olen kodu See oli Kunda kaitseliidu kaks meest kes mind tulid kinni wiima tulid tuba Wahta Eedi ja üks Malla pois püssid õlal mille tikud tule käes sädentasid. Kodusid wiidi No 42 majase kus mind esteks Steinberg kaks kõwa täit wastu silmi lõi siis wiidi teise korra peale kus korderi olid Sepski, Kirss, Leek, Limberg, Paranohwski. Siis tuli Künka Toomas päris minult kus onwad teised Kunda mehed mina ütlend et ei tea siis ütles, ah ei tea ja tõmbas paar korda wastu silmi nii et mina rätsakile kukkusin woodi otsa nõjale müts läks maha ja käskis mind mütsi mast ära wõtta mina kohe ei wõtnud. Siis wõttis tema mõega seina pealt ja tahtis lappide mõegaga (tuppes) pähe lüja, ma panin küünarnuki wastu nii et see hopp minule pähe ei käind ja läks kõrwa siis tagus minul ikke niiet silma olid tükk aega paistes ja sinised siis pandi sahvri kinni…
Pärast paarinädalast uurimist Rakveres sai A. Naaber paariks päevaks kodu käima ning teenis siis kuni Vabadussõja lõpuni, esimesed kuud küll karistusalusena, oma vanas väeosas. Sarnaseid Kaitseliidule mitte au tegevaid näiteid kaitseliitlaste tegudest Kundas esitas oma mälestustes ka A. Timm. Siiski tunnistas ka Eesti Vabariiki ja Kaitseliitu vaenulikult suhtuv Timm, et hiljem keelatud peks ära. Samuti ei oska ta tuua ühtegi mõistlikku näidet selle kohta, et Kunda kaitseliitlased oleksid kedagi hukanud ehk isegi üritanud seda teha. Samas esitas ta küll mitmeid näiteid surmamisega ähvardamisest.
Kunda kompanii spordisalk
Suvel moodustati asulas ka 20-liikmeline Kaitseliidu spordisalk, mis korraldas igapäevaselt treeninguid. Spordivarustuse hankimiseks vahendite kogumiseks korraldas salk 10. augustil peo, millest kohalik rahvas elavalt osa võttis. 14. septembril toimusid kaitseliitlaste maakondlikud spordivõistlused, kus Kundat esindanud 14 spordisalga liiget näitasid üsna häid tulemusi. A. N. Landberg võitis 100 m jooksu tulemusega 12,9 sekundit, hoota kaugushüppe tulemusega 2,55 meetrit, hooga kaugushüppe tulemusega 4,95 m, kuulitõuke tulemusega 9,47 m ning kettaheite tulemusega 31,56 m; Villem Pervik oli esimene 1500 m jooksus tulemusega 5.28,6 ning Evald Schepsky kolmas tulemusega 5.34,5; Oskar Ungur oli esimene 400 m jooksus tulemusega 1.14,4; Johannes Arro oli teine odaviskes tulemusega 35,10 m; Hugo Rodi (Roddi) oli teine kõrgushüppes tulemusega 1,25 m ning kolmas hoota kaugushüppes tulemusega 2,39 m ja teivashüppes tulemusega 2,10 m; Gustav Rottmann oli kolmas kõrgushüppes tulemusega 1,25 m.
Võistlustele järgnenud peoõhtu eeskavas esinesid kundalased püramiidide ja võimlemiskavaga. Eeskavas tõmbas endale tähelepanu riistvõimleja, Kundast pärit 15aastane vabatahtlik Eduard Rottmann, kes sooritas harjutusi rõngastel. Poisike on Kunda osakonda vastuvõetud vabatahtlisena, on karjapoiss, omad harjutused teeb ta vabas looduses, metsas; õpetust on temale Kunda K.L. meeskonna turnija annud.
Kaitseliidu ülema polkovnik Johan Unti korraldusega 9. aprillist 1920 lõpetati Kaitseliidu Kunda kompanii tegevus, viies selles teeninud kaitseliitlased üle teenistusse tagavarapataljoni ja Rakvere linna komandandi komandosse. Jaoskonnaülemad jäeti küll ametisse, kuid vajadusel said nad sõjalist abi Rakvere komandandi komandost.
Siiski ei täitnud A. N. Landberg meeste Rakverre saatmise korraldust täielikult ning veel 1. juunil 1920 oli Kundas tema käsutuses kuus meest: allohvitser Ernst Limberg, kapral K. Kusmin ja reamehed Johannes Arro, Rudolf Grimm, Karl Feldt ja H. Rodi. Wirumaa Kaitseliidu ülema korraldusel arreteeriti lipnik A. N. Landberg korralduse mittetäitmise eest ning paigutati kolmeks päevaks peavahti.
Kunda komandantuur likvideeriti lõplikult 1920. aasta juuli lõpuks.