Euroopa sõjas aastail 1940–1941

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 2/2026

Holland, Belgia, Itaalia ja teised Euroopa riigid olid endiselt erapooletud ja ootasid, mis edasi saab. Kuna läänerindel oli suhteline vaikus, siis kujunes peagi kõige aktiivsemaks sõjatandriks hoopis NSV Liidu kallaletungiga Soomele alanud talvesõda, mis kestis kolm ja pool kuud. Peale selle toimus ka meresõda sõdivate riikide vahel meredel ja ookeanidel.

Algul püüdis siiski Adolf Hitler sõda lõpetada. Oma esinemisel Saksamaa Reichstagis 6. oktoobril 1939 tegi ta ettepaneku Suurbritanniale ja Prantsusmaale rahu sõlmida. Mõlemad riigid, kes ei usaldanud Saksamaa juhti enam karvavõrdki, keeldusid sellest ettepanekust.

Talvesõda aastatel 1939–1940

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ja Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropi allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salaprotokolli kohaselt kuulusid kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonda.

Saksamaa kohustus mitte sekkuma NSV Liidu elluviidavasse poliitikasse. Soome kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli kohaselt Nõukogude huvisfääri. Sügisel alanud riikidevahelised läbirääkimised Soome territooriumi loovutamiseks ja Hanko mereväebaasi rentimiseks venisid ja seejärel katkesid. Nõukogude Liit alustas 1939. aasta 30. novembril sõda Soome vastu, mida tuntakse talvesõja nime all. 14. detsembril heideti NSV Liit seetõttu agressorina välja Rahvasteliidust.

Stalini esialgne eesmärk oli kahtlemata kogu Soome kiire vallutamine ja selle võimalik ühendamine NSV Liiduga. Selleks moodustasid venelased kohe sõja algul Otto Wilhelm Kuusineni juhitud nukuvalitsuse, mis kuulutas välja nn Soome Demokraatliku Vabariigi. See eesmärk ei täitunud ja pärast rahulepingu sõlmimist saadeti nukuvalitsus vaikselt laiali.

Soome väed osutasid tugevat vastupanu, mida toetas ka Euroopa riikidest aeglaselt saabuv relvaabi ja mitmed tuhanded vabatahtlikud. Esimese pealetungi suutsid Soome väed Mannerheimi liinil peatada, tekitades Punaarmeele suuri kaotusi.

Seejärel kestis lühem positsioonisõja periood, kui Punaarmee suuremat väegrupeeringut rindele koondas. NSV Liidu õhujõud pommitasid jõhkralt Soome linnu ja enne Läänemere jäätumist korraldas Balti laevastik ka mereblokaadi.

Veebruaris 1940 alustasid venelased ligi miljoni sõduri ja tohutu hulga sõjatehnikaga uut suurrünnakut ja neil õnnestus kolmekuisest võitlusest kurnatud Soome vägesid (300 000 sõdurit) Viiburi juures tagasi tõrjuda. Oht venelaste suuremaks läbimurdeks oli õhus, kuid siis nõustus Soome lõpuks venelaste rahutingimustega ja sõjategevus lõppes.

Oma osa Stalini ootamatul leplikkusel oli ka Suurbritannia ja Prantsusmaa ähvardustel tuua Soome abivägesid, samuti lubadus alustada Süüriast õhurünnakuid Bakuu naftaleiukohtadele.

Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi 12. märtsil 1940 allkirjastatud rahulepingu kohaselt loobuma maa-aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas – kokku umbes 13% kogu riigi territooriumist.

Soome kaotas surmasaanutena 27 000 inimest, NSV Liit aga 168 000.

Norra ja Taani vallutamine

Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 kindral Nikolaus von Falkenhorsti juhtimisel kahe diviisi jõududega operatsiooni Weserübung Taani ja Norra vallutamiseks. Saksamaa juhtkond põhjendas agressiooni sellega, et sakslased ennetasid inglaste sissetungi Norrasse vaid mõne päevaga. Taani alistus pärast mõnetunnist vastupanu kiiresti. Kuningas ja valitsus ei jõudnud riigist lahkuda ja edaspidi oli Taani sakslaste suhteliselt leebe okupatsioonirežiimi all.

Norras nii libedalt ei läinud, kuna sinna pidid Saksa väed tungima üle mere. 9. aprillil 1940 maabusid Norras Wehrmachti väeosad, Norrasse tungis 100 000-meheline väekontingent, millele osutas vastupanu kiiruga mobiliseeritud Norra armee kuus jalaväediviisi, kellele lisandusid ka väiksemad Briti ja Prantsuse väekoondised. Siiski suutis Saksamaa vallutada Norra lõunaosa suhteliselt kiiresti mai alguseks, vaid Põhja-Norras Narvikis kestsid visad lahingud kuni 10. juunini.

Seda eelkõige seetõttu, et maismaad mööda sakslased sinna abivägesid saata ei saanud, merel aga võimutses Briti sõjalaevastik. Inglased ja prantslased evakueerisid oma väed 8. juunil Norrast eelkõige tänu raskele sõjalisele olukorrale Prantsusmaal. Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis Suurbritannias, ka osa Norra vägedest evakueerus koos lääneliitlastega. Viimased Norra üksused kapituleerusid kodumaal 10. juunil 1940.

Poolte kaotused olid suhteliselt võrdsed, kuid tõsiseid kaotusi kandis Saksa merevägi. Okupeeritud Norra muudeti nüüd Saksa riigikomissariaadiks, kellele allus ajutine omavalitsus, mida juhtis vähetuntud poliitik Vidkun Quisling.

Hollandi, Belgia ja Luksemburgi vallutamine

1939. aasta sügisest kuni 1940. aasta kevadeni kogusid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa jõude otsustavaks kampaaniaks. Erapooletud Holland, Belgia ja Luksemburg, kes olid end neutraalseks kuulutanud, valmistusid samal ajal samuti sõjaks ning mobiliseerisid oma sõjaväed.

Suurbritannia ja Prantsusmaa strateegia oli esimese maailmasõja kogemustele tuginedes suunatud eelkõige tugevale kaitsele. Saksamaa-Prantsusmaa piirile olid prantslased enne teise maailmasõja algust rajanud tugevad kaitseliinid, mida kutsuti tolleaegse kaitseministri nime järgi Maginot’ liiniks. Saksamaa oli selle vastu rajanud oma Siegfriedi kaitseliini. Ka Belgia oli 1930. aastatel rajanud oma suhteliselt lühikesele piirile Saksamaaga tugeva kaitseliini. Seega oli kaitsmata vaid Luksemburgi lühike piirilõik.

Prantsusmaa kaitseplaan eeldas sakslaste pealetungi Belgia kaudu, nagu see oli toimunud 1914. aastal. Sel juhul pidid osa Prantsuse armeest ja Suurbritannia ekspeditsiooniarmee (British Expeditionary Force) suunduma Belgiasse, et koos Belgia sõjaväega seal Saksa sõjaväe pealetung seisma panna.

Saksa väejuhatus töötas välja mitmeid rünnakuplaane, lõpuks realiseeriti plaan (nimetusega Gelb, mille autoriks oli kindral Erich von Manstein), mis nägi ette üldpealetungi Hollandi ja Belgia kaudu. Otsustav läbimurre pidi aga toimuma Belgia lõunaosa, metsase ja mägise Ardenni piirkonna kaudu, mida vastased ei pidanud suurte jõududega pealetungiks looduslikult sobivaks.

Algab Saksa pealetung

10. mail alustas Saksamaa pealetungi läänerindel, mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga Hollandi, Belgia ja Luksemburgi kaudu. Pealöök oli suunatud Ardennide Calais kaudu. 10. mail maabusid Saksa langevarjurite üksused mitmes Hollandi linnas ning Belgia kaitseliini olulises sõlmpunktis Eben Emaeli kindluses.

Saksamaa väekoondised, kindral Fedor von Bocki juhitud väegrupp B ületas Hollandi ja Belgia piiri, sellest lõuna pool liikuv kindral Rudolf von Rundstedti juhitud väegrupp A (mis andis pealöögi) ületas Belgia ja Luksemburgi piiri. Kolmas väegrupp C kindral Wilhelm Ritter von Leebi juhatusel pidi murdma läbi prantslaste Maginot’ kaitseliinist või vähemalt siduma seal kaitsel olevaid Prantsuse vägesid, et need ei saaks põhja poole abivägesid saata.

Hollandi ja Belgiaga sõlmitud eelneva kokkuleppe kohaselt võisid Prantsusmaa väed Saksamaa rünnaku korral siseneda nende riikide territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögisuunale (mida peeti ohutuks) vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad.

Suurbritannia ja Prantsusmaa armeed suundusidki Belgiasse, et koos belglastega sakslaste edasitung peatada ja puhkesid tasavägised lahingud. Samal ajal 12.–13. mail ületasid sakslased Prantsuse-Briti liitlasvägede selja taga mitmes lõigus Maasi (Meuse) jõe, avades edasise tee üle Ardennide mäestiku. Murrangu tõi Paul Ludwig Ewald von Kleisti juhitud tankigrupp Panzer Group Kleist, mis prantslaste kaitsest läbi murdis ning nende tagalasse tungis. Soomusüksuste edasitungi toetas tõhusalt lennuvägi.

12.–17. maini toimunud Sedani lahingus tungis Kleisti tankigrupp motoriseeritud jalaväeüksustega rindest läbi ja jõudis kiiresti edasi liikudes 20. mail Abbeville’i juures La Manche’i väina kallastele, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal tegutsevad liitlasväed.

Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Saksa väed vallutasid Antwerpeni Belgias 18. mail. Belgia vastupanu kestis vaid kolm nädalat, Belgia sõjavägi alistus 28. mail, kuid valitsus lahkus riigist Inglismaale. Sama tegi ka Hollandi valitsus.

Saksa vägede niivõrd kiire ja peaaegu takistamatu edasitung oli sel ajal suur üllatus. Seda on seletatud Saksa tankikindralite isikliku initsiatiiviga (mis üllatas ka nende ülemusi staapides), Prantsuse väejuhatuse šokiseisundiga ja prantslaste väeüksuste puudumisega tagalas, kes oleksid suutnud rindest läbimurdnud sakslastele vastu astuda. Igal juhul tungisid Saksa tankid kindlalt edasi ja eraldasid lääneliitlaste väed kaheks eraldi osaks.

Prantsuse valitsus otsustas sel ajal välja vahetada sõjaväe ülemjuhataja, mis tekitas segadust ja raskendas vägede üldjuhtimist. Senise kindral Maurice Gamelini asemel sai 19. mail uueks ülemjuhatajaks kindral Maxime Weygand, kuid mingit paremust see prantslastele ei toonud.

Dunkerque’i evakuatsioon

Ootamatult oli lääneliitlaste rinne kaheks osaks jagatud ja Saksa väed keskendusid esmalt põhjapoolse osa purustamisele. Briti ja Prantsuse vägede abitud katsed kahte poolt taasühendada olid nõrgad ja ebaõnnestusid. Seda põhjustas segadus Prantsuse sõjaväe juhtkonnas (vahetati välja ülemjuhataja) ning vabade väeosade nappus, keda vastulöögiks kasutada.

Kui siis sakslased asusid otsustavale pealetungile ning liitlaste käes olev maa-ala hakkas kahanema, otsustasid inglased oma väed kodusaarele evakueerida. 26. mail algaski operatsioon Dynamo, mille käigus ei jäetud maha ka liitlasi ning rasketes oludes õnnestus suurte kaotustega toimetada üle La Manche’i väina Põhja-Prantsusmaalt Inglismaale ligi 338 000 sõjaväelast. Maha tuli jätta suurema osa rasketehnikast, autodest ja laskemoonast. Evakuatsioon kulges Luftwaffe õhurünnakute all ja liitlased kandsid tõsiseid kaotusi.

See ei tähendanud sugugi Briti vägede osaluse lõppu Prantsusmaal. Sinna jäi veel vägesid ja neid toodi isegi juurde. Suurbritannia valitsus kartis juba Prantsusmaa kokkuvarisemist ja püüdis olulist liitlast iga hinna eest sõdimisvõimelisena hoida. Samuti toodi hiljem tagasi Prantsusmaale ligi 100 000 Prantsuse sõdurit.

Prantsusmaa vallutamine ja kapitulatsioon Compiegne’is

Dunkerque’i lahingute ajal valmistusid Prantsuse väed Pariisist põhja pool Abbeville’ist kuni Maginot’ liinini 1000 km pikkusel rindel otsustavaks lahinguks, rajasid kaitseliine ja koondasid vägesid. Kuid Saksa vägedel oli arvuline ülekaal ja nende käes oli initsiatiiv.

Vastase lõplikuks purustamiseks koostati plaan Rot ning selle kohaselt algas üldpealetung. Sakslased tungisid peale 104 diviisiga, prantslastel oli vastu panna vaid 66 diviisi, lisaks veel viis Briti diviisi. Õhus oli ülekaal Luftwaffel.

5. juunil jätkasid Saksa väed pealetungi, väegrupi B üksused liikusid piki Atlandi ookeani kallast, kuni jõudsid 22. juunil Bordeaux’ linnani. Väegrupi A üksused liikusid samal ajal Prantsusmaa keskosa kaudu ning väegrupp C murdis läbi Maginot’ liini. 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Pariis langes 14. juunil Saksa vägede kätte. Segadust ja transpordiprobleeme süvendasid miljonid tsiviilpõgenikud, kes püüdsid sakslaste eest põgeneda. Prantsusmaa suutis invasioonile vastu panna kokku 46 päeva.

Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil, lootes viimasel hetkel sõja võitjate leeri hüpata, kuid ei suutnud Alpi mägises maastikus edasi tungida. Võib ka öelda, et Prantsuse väejuhatus ülehindas Itaalia vägede võitlusvõimet ja hoidis sealses rindelõigus liiga suurt väegruppi.

Prantsusmaa valitsus pidas olukorda lootusetuks ja otsustas alistuda. Senine peaminister Paul Reynaud astus tagasi ja uueks valitsusjuhiks sai 83-aastane esimese maailmasõja kangelane marssal Philippe Petain. Tema saatiski sakslastele vaherahuettepaneku ja kirjutas 22. juunil 1940 vaherahukokkuleppele alla Compiegne’i metsas – kohas, kus 1918. a oli Saksamaa pidanud esimese maailmasõja lõpus Antandile alistuma.

Tingimused olid rasked: 1,5–2 miljonit Prantsuse sõjaväelast viidi Saksamaale sõjavangi kuni rahulepingu sõlmimiseni ja suur osa Prantsusmaast jäi okupeerituks. Alsace-Lorraine’i piirkond liideti taas Saksamaaga. Prantslastel tuli tasuda okupatsioonivägede ülalpidamiskulud. Prantsusmaa valitsus lootis, et küllap ka Suurbritannia lõpetab sõdimise ja siis sõlmitakse lõplik rahuleping, mille järel sakslased lahkuvad ja sõjavangid koju tagasi tulevad. Kuid seda ei juhtunud.

Prantsusmaal võidelnud Briti väed ei alistunud, vaid need evakueeriti üle mere kodumaale Prantsusmaa läänerannikul asuvatest sadamatest. Kokku õnnestus kahe suure operatsiooniga Cycle ja Aerial tõsiste kaotustega seekord ära viia 200 000 meest, enamik neist inglased, aga ka osa liitlasvägedest: prantslasi, poolakaid ja tšehhe.

Sõjalises mõttes oli Prantsusmaa kampaania sakslastele hiilgav triumf ja Prantsusmaa jaoks šokeeriv katastroof. Võrreldes esimese maailmasõja pikaajaliste, kurnavate ja kaotusrohkete lahingutega saabus tulemus 1940. aastal üllatavalt ruttu.

Prantsusmaa pärast okupeerimist

Prantsusmaa põhja-, lääne- ja idaosa mehitati Saksa sõjalise kontingendiga ja seal hakkas kehtima okupatsioonirežiim. Kaks kolmandikku riigist jäi Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik marssal Philippe Petaini juhitud valitsus (mis sai oma asukoha järgi hiljem nime Vichy valitsus).

Seal jäi nominaalselt kehtima Prantsuse Vabariigi võim. Vaid sõja lõpus Inglismaale põgenenud kindral Charles de Gaulle rajas eksiilis Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa ja kutsus kaasmaalasi üles võitlust sakslaste vastu jätkama.

Pärast Prantsusmaa alistumist kartis Suurbritannia valitsus eelkõige seda, et sakslased suudavad üle võtta Prantsusmaa sõjalaevastiku ja kasutada seda Suurbritannia vastu. Seetõttu ründas Briti laevastik ootamatult 1940. aasta 3. juulil Inglismaa sadamates, Egiptuses ja Alžeerias paiknevaid Prantsuse sõjalaevu.

Lahinguks inglaste ja prantslaste vahel läks Alžeeria rannikul Mers el Kebiri mereväebaasis ja Orani sadamas ning see lõppes mitme Prantsuse sõjalaeva uputamise ja paljudele raskete vigastustega. Rünnakus hukkus umbes 1300 Prantsuse meremeest. See oli esimene kord pärast Waterloo lahingut 1815. aastal, kui inglased ja prantslased omavahel sõdisid. Loomulikult tekitas inglaste salakaval rünnak prantslastes trotsi ja vaenulikkust nende vastu.

Lahing Inglismaa pärast – õhusõda 1940–1941

Saksamaa lootus Suurbritanniaga rahu sõlmida ei täitunud ja sõda jätkus. Ühendkuningriiki toetasid sõjas Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika Liit ja kogu suur Briti Impeerium. Varjatud toetust osutas ka USA.

Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette ulatuslikku meredessantoperatsiooni koondnimega Seelöwe, mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal, samuti Briti võimsa sõjalaevastiku olemasolu tõttu.

Lahing Suurbritannia pärast (sks Luftschlacht um England, sõna-sõnalt „Õhulahing Inglismaa pärast“, ingl Battle of Britain) oli kampaania, milles Suurbritannia kuninglikud õhujõud (RAF) kaitsesid Suurbritanniat Saksamaa lennuväe Luftwaffe massiliste õhurünnakute eest. Sakslased ründasid Suurbritannia lennuväebaase, lennukitehaseid, sõjatehaseid, sadamaid, hiljem juba otseste terrorirünnakutega linnade (eelkõige Londoni) elanikkonda.

Inglastel aitasid vastu pidada lisaks oskuslikule õhutõrje kasutamisele ja lennuväe ennastsalgavale võitlusele ka radarid, mis andsid neile Saksa pommitajate lähenemisest varakult teada. Seda on kirjeldatud kui esimest suurt sõjalist kampaaniat, milles võitlesid täielikult õhuväed. Britid peavad lahingu kestuseks ajavahemikku 10. juulist kuni 31. oktoobrini 1940, mis kattub ulatuslike öiste rünnakute, nn Blitzi perioodiga, mis kestis 7. septembrist 1940 kuni 11. maini 1941.

Saksa ajaloolased ei aktsepteeri seda alajaotust ja käsitlevad lahingut ühtse kampaaniana, mis kestis 1940. aasta juulist kuni 1941. aasta maini, kaasa arvatud Blitz. Muidugi kestis Saksamaa õhusõda Inglismaa vastu edasi, kuid juba väiksema intensiivsusega.

Õhusõja kaotused sel perioodil olid järgmised:

Suurbritannia kaotas 1744 sõjalennukit sakslaste 1977 vastu, surma sai pommitamisel 23 000 tsiviilelanikku, haavata 32 000.

Põhja-Aafrika kampaania algus 1940

11. juunil 1940 alustas Itaalia sõjategevust Suurbritannia vastu Vahemerel, kuid üldjuhul domineeris merevõitlustes inglaste sõjalaevastik, kuigi neil oli raskusi oma olulise varustustee ehk Gibraltar-Malta-Suessi kanali kaitsmisega. Itaallased alustasid pealetungi ka Põhja-Aafrikas, tungides 13. septembril 1940 oma koloonia Liibüa territooriumilt Egiptusse.

Seejuures oli Itaalial Liibüas sõjaväge 200 000 meest, Suurbritannial Egiptuses vaid 60 000. Sellest hoolimata itaallaste vallutusplaanid ei täitunud, sest neil õnnestus tungida vaid sajakonna kilomeetri kaugusele üle piiri, misjärel edasitung peatus transpordiprobleemide ja varustusraskuste tõttu.

9. detsembril 1940 algas Briti vägede kindral Archibald Wavelli vastupealetung (operatsioon Compass), itaallased said rängalt lüüa ja nad paisati tagasi üle piiri. Inglased (keda oli vaid 36 000 sõdurit) tungisid edasi Liibüasse, vallutasid Benghazi ja jäid peatuma alles 9. veebruaril 1941 mitmesaja kilomeetri kaugusel Egiptuse piirist El-Agheila joonel.

Saksa väejuhatus pidi taas oma liitlasele appi tulema ja saatis veebruarist kuni maini 1941 Liibüasse Aafrika korpuse (kaks diviisi) kuulsa kindral Erwin Rommeli juhtimisel. Rommel näitas end silmapaistva väejuhina ja tema juhtimise all hakkasid ka Itaalia üksused korralikult sõdima.

24. märtsil 1941 alustas Rommel vastupealetungi (operatsioon Sonnenblume) ja suutis kolme kuuga Briti väed Liibüast välja tõrjuda, inglased jäid pidama vaid Tobrukisse, mida kaitsesid edukalt kuni sama aasta novembrini ja seda linna sakslased-itaallased vallutada ei suutnudki. Üldiselt aga osalesid sealsel sõjatandril kõrbetingimuste tõttu suhteliselt väikesed sõjajõud.

NSV Liidu agressiivne laienemine 1940. aastal

NSV Liit jätkas samal ajal vastavalt Molotovi-Ribbentropi NSV Liidu mõjusfääri liigitatud piirkondade hõivamist. 15.–18. juunil okupeeris NSV Liit sõjaähvardusel Balti riigid ja anastas samal kombel 28.–29. juunil Rumeenialt Bessaraabia, kasutades selleks diplomaatilisi ja sõjalisi hirmutusvahendeid. Augustis annekteeriti Eesti, Läti, Leedu ja Moldova NSV Liidu koosseisu.

Kolmikpakt ja Saksa-Itaalia Balkani kampaania

Kolmikpakti nime sai Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vahel 27. septembril 1940 Berliinis sõlmitud liiduleping.

Kolmikpakt oli formaalselt kaitseiseloomuga pakt. Allakirjutanud riigid lubasid maailmarahu nimel teha üksteisega mitmesugust koostööd ja kui ühele lepinguosalistest tungib kallale riik, mis lepingu allakirjutamise ajal ei osale maailmasõjas, lubasid teised lepinguosalised teda igati aidata. 20. novembril 1940 liitus paktiga Ungari, 23. novembril Rumeenia, 24. novembril Slovakkia, 1. märtsil 1941 Bulgaaria ja 25. märtsil Jugoslaavia.

Sõda Balkani poolsaarel algas 1940. aasta oktoobris, kui Itaalia sõjavägi tungis ootamatult varem hõivatud Albaania territooriumilt Kreekale kallale. Kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased aga hätta. Peale Itaalia sõjaväe nigela võitlusvõime oli ka sõjategevuse piirkond erakordselt ebasobiv: mägine ja korralike teedeta piirkond ja lisaks nendele probleemidele toimusid lahingud ka talveperioodil.

Kreeklastele, kes kaitsesid oma kodumaad, sobisid kohalikud rasked tingimused paremini ja Kreeka armee surus jaanuariks 1941 Itaalia armee tagasi Albaaniasse ning appi kutsuti Saksamaa. Kreekale omakorda tulid appi Briti väed.

6. aprillil 1941 tungisid Saksa väed Bulgaaria kaudu Kreekasse, 27. aprillil vallutati pealinn Ateena ja riik okupeeriti 30. aprilliks. Kreeka jagati Itaalia, Saksa ja Bulgaaria vahel okupatsioonitsoonideks. Kreeka sõjaväe ja Briti vägede kätte jäi esialgu Kreeta saar, kuid tõhusa dessantoperatsiooniga tõrjuti Briti väed 20. maist kuni 1. juunini saarelt välja. Inglastele oli see tõsine kaotus, kuid paraku kandsid Saksa õhudessantväed raskeid kaotusi ja kuni sõja lõpuni sakslased selliseid operatsioone enam ei korraldanud.

Kreeka kampaaniaga on tihedalt seotud Jugoslaavia kuningriigi vallutamine. See riik oli otsustanud 25. märtsil 1941 liituda Saksa-Itaalia-Jaapani kolmikpaktiga, kuid riigipöörde (millega võisid olla seotud Suurbritannia ja NSV Liit) tulemusel tuli võimule uus Saksamaale vaenulik valitsus, kes kolmikpakti siiski ei ratifitseerinud.

6. aprillil 1941 alanud rünnakuga alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia vallutamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning Jugoslaavia vastupanu murti juba 18. aprilliks. Jugoslaavia armee lagunes kiiresti rahvuslike vastuolude tõttu, horvaatidest koosnevad diviisid alustasid Horvaatia iseseisvuse toetuseks mässu.

Jugoslaavia kuningriik siiski ei alistunud, kuningas ja valitsus põgenesid riigist ja asusid Egiptusse, kuid Jugoslaavia sõjavägi kas kapituleerus või valgus laiali. Osa Jugoslaaviast jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejäänud aladel loodi iseseisev Horvaatia riik, Serbia aladel moodustati Saksamaa võimu all olev piirkond ja Montenegro aladel Itaaliast sõltuv Montenegro riik.

Serbia oli lisaks Poolale teine piirkond, kus algas aktiivne partisanisõda okupatsioonivõimude vastu, olles küll lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes võitlesid pigem üksteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu.

Seega oli enne 22. juunil 1941. aastal alanud sõda Suur-Saksamaa ja NSV Liidu vahel suurem osa Euroopast Saksamaa poolt okupeeritud, terve hulk riike tema liitlased ja ka erapooletuks jäänud riigid püüdsid Saksamaaga häid suhteid hoida.