Auvere lahing 24.–25. juulil 1944. III osa

Üheks episoodiks Narva rindel 1944. aasta suvel aset leidnud ägedates võitlustes oli 24.–25. juulini peetud Auvere lahing, kus oli tähtis roll peamiselt eestlastest koosneva 20. SS-relvagrenaderidiviisi allüksustel.

Lahingut on senises ajalookirjanduses käsitletud peamiselt memuaaride põhjal, käesolevas artikliseerias on allikmaterjalina ulatuslikult kasutatud mõlema poole arhiividokumente.

24. juuli õhtu

Pärast läbimurde likvideerimist ei olnud lahingud 24. juulil veel lõppenud. Vastavalt 117. korpuse käsule läksid 120. ja 201. diviis kell 19.40, pärast suurtükiväe lühikest tulelööki, uuesti rünnakule. 201. diviis ründas taas 191. polguga (92. polku, mis hommikul samuti eesliinile oli toodud, lahingusse ei viidud) ning 120. diviis 289. ja 543. polguga. Viimased kaks olid päeval kandnud suuri kaotusi ning esimesele anti nüüd tugevduseks 538. polgu II pataljon ja teisele 538. polgu III pataljon, mis olid toodud eesliinile hommikul ega olnud vahepeal lahingus osalenud (vastase suurtükitule tõttu oli neil siiski kaotusi). Õhtune rünnak ei toonud mingit edu – jalavägi kandis tugeva tule all kaotusi ja tõmbus tagasi lähtepositsioonile. 117. korpuse käsul pidid mõlemad diviisid jätkama rünnakuid öösel, kuid Nõukogude poole dokumentidest jääb mulje, et käsku täideti ainult 201. diviisis, kus 191. polgu III pataljoni öine rünnak ebaõnnestus.

20. eesti diviisi 45. rügemendi I pataljoni 4. kompanii I rühmas teeninud Heino Tammemägi meenutas öiseid sündmusi:

Öösel jälle üksinda kuulipildujaga valvesse ühte vett täis auku rukkipõllu äärde. (Teine mees läks haavatuid ära viima). Öösel püüdis venelane meie ette rukkipõldu tuua lähtealusele mehi. Kuna öö oli niipalju valge, et silm seletas nende liikumist (nad tulid nagu „nahkhiired“, telkmantlid lehvimas), asusin neid „noppima“. Arvatavasti tegin neile väga palju „kurja“, sest varsti veeretati ette üks „Maksim“, kes püüdis mind hävitada. Läks lahti kahevõitlus kahe kuulipilduja vahel. Minul oli rünnakul lafett maha jäänud, seepärast „töötasin“ kergekuulipildujana. Venelane tulistas lõhkekuulidega ja kogu minu ümbruses oli üks suur „plagin“ – kuulid lõhkesid pinnasesse sattudes. Tulistamine käis relvade suudmest tuleva „tule“ peale. Ei mäleta, kui kaua see kahevõitlus kestis, vahetevahel vaenlane vaikis, nähtavasti said laskurid pihta ja neid tuli vahetada, kuni lõpuks jäi nn. „poole lasu“ pealt täiesti vait, võitjaks jäin mina.

24. juuli ebaedu põhjusi analüüsides osutas Nõukogude 120. diviisi juhatus samal õhtul järgmistele puudustele: jalaväe edenemine takerdus tulepunktide ees, mida ei suudetud suurtükiväetulega maha suruda; tankitõrje organiseerimine lahingu käigus oli ebarahuldav, mistõttu vastase soomustehnikaga võidelda ei suudetud; oma tanke ja liikursuurtükke kasutati vähetõhusalt; lahingu juhtimine allüksustes oli puudulik, keerulises olukorras polnud ohvitseridel piisavalt algatusvõimet.

117. korpuse juhatus heitis diviisidele samuti ette lahingu puudulikku juhtimist allüksustes ja ohvitseride ebapiisavat initsiatiivi, aga ka seda, et 120. diviisi ülem kindralmajor Batluk ja diviisistaap ei olnud olukorrast lahinguväljal piisavalt informeeritud. Veel osutas korpuse juhatus vähesele energiale edasitungil, suutmatusele organiseerida üksikute tulepunktide mahasurumist soomustehnika, suurtükiväe või sapööride osavõtul, samuti soomustehnika hajutatud kasutamisele.

Mis puutub tankitõrje korraldamisse, siis ilmselt oli tankitõrjekahurite kiire järeleviimine läbimurdesse maastiku tõttu raskendatud. Näib, et ainsana saabus Auvere maanteed mööda läbimurdesse 380. kerge suurtükiväepolgu 6. patarei neli 76 mm kahurit, mis asusid positsioonile Auvere teeristi (Lipsu talust kagus) piirkonda. Puudub kinnitus, et patarei astunuks lahingusse vastase soomustehnikaga. 380. polk kaotas sel päeval rivist väljalöödutena kolm kahurit ja kaks maastikuautot (pole küll teada, kas need olid 6. patareist). 120. diviisi ülema käsutuses oli ka liikuv tankitõrjereserv: 45 mm patarei diviisi tankitõrjedivisjonist, diviisi sapööripataljoni rühm ja 538. polgu automaaturite rühm. Selle lahingusse viimise kohta kinnitus puudub.

8. armee rünnakud Auvere platsdarmi põhjaserval kukkusid 24. juulil läbi. Saavutati korraks küll kaks läbimurret: väiksem, paari pataljoni jõududega Saksa 11. jalaväediviisi lõigus Sirgala juures ja ulatuslikum, nagu nägime, Auvere suunal, kuid mõlemad likvideeriti vasturünnakutega.

Võitlused 25. juulil

25. juuli hommikul pidi Nõukogude 8. armee pealetung Auvere platsdarmi põhjaserval jätkuma. Ettevalmistav suurtükiväetuli algas seekord kell 7 ja kestis 20 minutit. Kell 7.20 asus jalavägi rünnakule. Auvere suunal ründas 117. laskurkorpuse vasakul tiival 201. ja paremal tiival 120. laskurdiviis. Ilm oli päeva jooksul päikeseline, hea nähtavusega, õhutemperatuur tõusis 20 kraadini.

25. juuli lahingute kohta Auvere piirkonnas Saksa poole allikates detaile peaaegu pole, mistõttu järgnev ülevaade põhineb peamiselt Nõukogude dokumentidel.

120. diviisi vasakul tiival läks rünnakule 289. laskurpolk, mille käsutuses olid ka 538. laskurpolgu II pataljon ja 5. üksik trahvirood. Diviisi paremal tiival ründavale 543. laskurpolgule oli tugevduseks antud 538. polgu III pataljon (538. polk ise koos oma I pataljoniga jäi diviisi reservi). Mitmed 289. ja 543. polgu pataljonid olid eelmisel päeval suuri kaotusi kandnud. Võimalik, et neile anti diviisi teistest allüksustest seejärel kiiruga kokku kraabitud täiendust (suurtükiväelasi, tagala allüksuste mehi jne), ehkki kinnitus selle kohta puudub.

289. polku toetasid kaks liikursuurtükki SU-76 1811. iseliikuvast suurtükiväepolgust ning viis tanki 82. üksiku tankipolgu 1. ja 3. roodust. Päeva jooksul tõusis tankide arv kaheksani. Soomustehnikat pidi maastikul jätkuvalt abistama 77. inseneri-sapööripataljoni 2. rood.

120. diviis mingit edu ei saavutanud. Ettevalmistav suurtükiväetuli vastase tulesüsteemi oluliselt maha ei surunud. Hommikul rünnakule läinud jalaväe pihta, nagu loendati Nõukogude poolel, tulistati Saksa eesliinilt 30 tulepunktist. Terve päeva jooksul tegutses intensiivselt Saksa suurtükivägi (sh kella 11 paiku raketiheitjad). Kella 9 ajal hommikul märgati Nõukogude poolelt Vanamõisa piirkonnas liikumas kümmet vastase soomusmasinat, nende suunas avati suurtükiväetuli, misjärel masinad hajusid laiali. Samuti nähti hommikul kolme masinat kurseerimas maanteel Oravamäe talust põhja pool. Kella 10.10–10.20 paiku heitis Nõukogude andmeil 15–18 pommitajat Ju 87 (need pärinesid Tartus baseeruvast 3. ründeeskaadri I grupist – R. R.) oma laadungi alla 201. diviisi parema tiiva ja 120. diviisi mõlema polgu lahingukordade kohal. 201. diviisi andmeil tegutses diviisi eesliini vastu eelnevalt, kella 8 ajal, 12 „kerget ründelennukit“. Võib oletada, et need olid 54. hävituseskaadrist pärit Fw 190, mis ründasid maismaasihtmärke.

120. diviisi kell 12 alanud teine ja pärastpoole järgnenud kolmas rünnak ebaõnnestusid samuti. Diviisi staabi andmeil suudeti 289. polgu lõigus lõunase rünnaku käigus vastase eesliini kaevikusse tungida, mida teised allikad siiski ei kinnita. Kui see siiski tõele vastas, likvideeriti sissemurre ilmselt kiiresti. Toetuseks antud soomustehnikal oli ida pool maanteed maastikul edenemisel veelgi suuremaid raskusi kui eelmisel päeval, sest lisaks pehmele pinnasele oli vahepeal lisandunud suurel hulgal mürsulehtreid. Taas jäi hulk masinaid maastikul kinni, nende abistamine oli vastase tule all raskendatud, mistõttu seda otsustati teha pimeduse saabudes. Soomustehnika jäi jalaväge oma tulega kaugemalt toetama.

201. diviis ei saavutanud paremat tulemust. Diviisi vasakul tiival tegutses 191. polgu kolm pataljoni ning paremal tiival viidi hommikul lahingusse 92. polk, viimane ei olnud eelmisel päeval rünnakutes osalenud. 92. polgust astus maantee rajoonis tegevusse esialgu I pataljon, mille vasaku tiiva tagant viidi seejärel lahingusse ka II pataljon (III jäi reservi). 92. polgu II pataljoni 6. roodul õnnestus päeva teisel poolel korraks tungida kaevikusse Oravamäe talust lääne pool, kuid löödi sealt vasturünnakuga kohe taas välja. 191. polk tegi pärast hommikust ebaõnnestunud rünnakut kella 11st 17ni veel neli katset, mis kõik takerdusid tule all. Saksa poole kaitset 201. diviisi lõigus toetas soomustehnika. Ühes Nõukogude ettekandes väideti, et Lipsu talu piirkonnas tulistati suurtükitulega põlema kaks Saksa ründesuurtükki, mis armeegrupi Narwa soomustehnika seisukorda puudutavate aruannete valguses siiski usutav ei ole.

Olgu mainitud, et kui võrrelda 120. ja 201. diviisi ja nende laskurpolkude staapides koostatud olukorraskeeme, siis jääb mulje, et maantee rajoonis ja sellest kohe lääne pool tegutsesid hommikul (vähemal määral ka pärastlõunal) n-ö üksteisega kohakuti 92., 191. ja 289. polgu allüksused. Jääb küsimärgi alla, kas osa skeemidest ei vastanud tegelikule olukorrale – allüksuste asetus oli märgitud ebaõigesti – või siis olidki lahingukorrad segamini läinud.

201. diviisi toetas tugev soomusrusikas – terve 98. üksik tankipolk (22 tanki T-34/85), mille 8. armee oli 117. korpusele eelmisel õhtul tugevduseks andnud, ja 31. kaardiväe üksiku läbimurde-tankipolgu üks rood (umbes seitse tanki IS-2). Neid pidid saatma 77. ja 78. inseneri-sapööripataljoni allüksused. Ebasobiva maastiku tõttu pidid tankid edenema Auveresse suunduvat maanteed mööda, mis oli aga halvas seisukorras ja mineeritud. Soomuskolonni edenemine takerdus juba õige pea, kui 98. tankipolgu juhttank sõitis Punaarmee eesliini taga oma vägede paigutatud tankitõrjemiinile. Mõlemal pool teed oli maastik tankidele raskesti läbitav ning kujunes olukord, kus suurem osa masinatest jäigi oma eesliini taha mitmesajameetrisele maanteelõigule, kust tulistasid vastase suunas, olles ise Saksa suurtükiväe tule all. Üksikud tankid suutsid ka edasi liikuda, aga nähes, et jalavägi ei järgne, tõmbusid tagasi. Kella 10.30 ajal saadeti 117. korpuse ülema käsul lahingusse veel ka 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 4. patarei (5 SU-76) – samuti mööda maanteed. Kalmupõllu talu lähedal tankikolonni sabani jõudes veendus patarei, et edasi ei pääseta (patareil ei olnud ka saatesapööre), misjärel sõideti tagasi.

98. tankipolgu kaotusteks päeva jooksul loeti: kaks või kolm T-34 rivist välja löödud vastase tulega, kaks tanki sõitis miinile, lisaks oli kaks tanki maastikul kinni jäänud. 1811. iseliikuvas polgus purustati vastase tulega üks SU-76 ja veel kaks said pihta, neist üks remonditi juba samal päeval. Näib, et 31. ja 82. tankipolk 25. juulil lahingutehnikas kaotusi ei kandnud.

Riipalu võitlusgrupi 45. rügemendi II pataljoni läänetiival jätkasid sel päeval rünnakuid 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviisi 937. laskurpolgu I pataljon koos 7. üksiku trahvirooduga – edutult.

Nõukogude 13. õhuarmee 277. ja 281. ründelennuväediviis tegi sel päeval 8. armee toetuseks kokku 99 Il-2 väljalendu, neist osa Auvere piirkonnas. Sealjuures olevat 5 Il-2 Auverest kaks kilomeetrit loodes rünnanud kahte tanki ja neist ühe hävitanud (Saksa allikate valguses pole väide siiski usaldust väärt).

Saksa dokumentides mainitakse 25. juulil vastase soomustehnika toel ette võetud rünnakute tõrjumist mõlemal pool Auvere maanteed, rivist välja lööduks loeti kaheksa soomusmasinat, mis ei erine oluliselt vastaspoole andmetest, kui sisse arvata ka miinidele sõitnud soomustehnika. Lisada võib, et brigaadi Nederland suurtükivägi pretendeeris 24.–25. juuli jooksul Auvere rajoonis kaudtulega kahe Nõukogude tanki põlemasüütamisele ja veel ühe vigastamisele.

8. armee pealetung pidi taas jätkuma 26. juuli hommikul. Enne seda, öösel, alustasid Saksa väed Auvere piirkonnast tagasitõmbumist Tannenbergi liinile. Nõukogude 120. diviisi luuregrupid märkasid kella kahe paiku öösel vastase lahkumist, misjärel diviis alustas rünnakut planeeritust varem, hõivates kella neljaks (teistel andmetel viieks) hommikul Auvere. Nõukogude andmeil peeti vastase eesliinist läbimurdmisel ja ka pärast seda ägedaid lahinguid, mis on pigem liialdus, ehkki võitlust arjergardidega võis ju esineda. 201. diviis läks rünnakule alles kella 4.40 paiku, pärast viieminutilist ettevalmistavat suurtükiväetuld, misjärel olulist vastupanu ei kohanud – vastane oli diviisi ees eelnevalt tagasi tõmbunud.

Kokkuvõttes oli Auvere lahing Nõukogude poole jaoks ebaõnnestumine – hoolimata arvulisest ülekaalust ja suurest hulgast kulutatud laskemoonast 24. ja 25. juulil püstitatud eesmärke ei saavutatud. Saksa vägede järgnev taandumine Auvere piirkonnast ei olnud põhjustatud eelnenud võitlustest, vaid hoopis Saksa väejuhatuse juba varem koostatud kavast, mis nägi ette Tannenbergi liinile tõmbumist rindejoone lühendamise eesmärgil.

Punaarmee ebaõnnestumisele (ja Saksa tõrjevõidule) aitasid kaasa näiteks järgmised tegurid: Nõukogude vähetõhus suurtükiväeluure, nõrk suurtükiväetule juhtimine ja suutmatus maha suruda vastase suurtükiväge, Nõukogude soomustehnika rünnakuks ning tankitõrjekahurite järele toomiseks ebasoodne maastik, Saksa suurtükiväe tõhus tegevus, piisava Saksa tankitõrjereservi (tankid ja liikursuurtükid) olemasolu ja tõhus rakendamine. Ehkki 20. eesti diviisi allüksustes võis eriti just lahingukogemuseta meeste puhul esineda probleeme võitlusvaimuga, saab moraali üldiselt siiski pidada rahuldavaks. Ülekaaluka vastase rünnaku alla sattunud 45. rügemendi I pataljoni 1. ja 3. kompanii taganesid 24. juuli hommikul ilmselt küll korratult, võib-olla isegi paanikas, kuid rügemendi allüksuste edasine tegevus ei näi põhjust andvat etteheideteks – neile pandud ülesanded (vasturünnakud ja vastase uute rünnakute tõrjumine) täideti.

Kaotused

Punaarmee kaotusnimekirjade järgi langes 120. diviisis ja 5. trahviroodus surnute ja teadmata kadunutena 24. juulil rivist välja 177 inimest ning 201. diviisis ja 8. trahviroodus 61 inimest (kokku 238). 25. juulil lisandus neile 121 inimest 120. diviisist (5. trahviroodus hukkunute kohta kinnitus puudub) ning 32 inimest 201. diviisist ja 8. trahviroodust (kõik kokku 153). Haavatute arv võis olla kolm kuni kolm ja pool korda suurem hukkunutest ja teadmata kadunutest. Kokkuvõttes kaotasid 117. korpuse diviisid kahe päeva jooksul umbes 1600–1800 inimest, kelle hulgas oli ligi 400 hukkunut. Siia võib lisada 124. korpuse 256. diviisi 937. polgu ja 7. trahviroodu ligikaudu 100–200 surnut ja haavatut (sh 7. trahviroodus kahe päeva jooksul 14 surnut ja teadmata kadunut).

120. diviisist osales lahingus kaheksa laskurpataljoni ja 201. diviisist viis, neist kaks ainult teisel päeval. Kui arvestada 120. diviisi pataljonide kogukaotusteks umbes 1200 inimest (hukkunute ja haavatute vahekorraks on võetud 1 : 3), siis keskmiselt kaotas üks pataljon ligi 150 inimest ehk pisut üle 50 protsendi oma koosseisust. 201. diviisi kokku umbes 400 surnu ja haavatu puhul kaotas iga pataljon keskmiselt 80 inimest ehk ligi 30 protsenti koosseisust. Harald Riipalu mälestustes leidub väide, et kinnipüütud vastase radiogrammi järgi kaotas ründav diviis esimesel lahingupäeval 80 protsenti hommikusest koosseisust. Tegelikult võisid sellised kaotused küll olla osal laskurroodudest või pataljonidest, aga mitte tervel diviisil, mille isikkoosseisust suurem osa asus kaugemal tagalas, kus kandis minimaalseid kaotusi.

Tanke ja liikursuurtükke löödi Nõukogude poolel kahe päeva jooksul vastase relvade tule ja miinilesõitmise tõttu rivist välja 19–20, neist osa hiljem siiski remonditi. 117. korpuse suurtükiväes oli ka väike hulk väljalangemisi suurtükkides ja miinipildujates.

Saksa poole kaotuste kohta on artikli autori käsutuses katkendlikud teated. Erinevatest arhiividest pärit andmed Riipalu võitlusgrupi 45. rügemendi ja tankitõrjedivisjoni kaotustest on kokkuvõtlikult esitatud kõrvalasuvates tabelites. Nende järgi langes 24. juulil surnute, teadmata kadunute ja haavatutena rivist välja 151 ja 25. juulil 123 meest (kokku 274). Probleem on selles, et need andmed pole täielikud, sealjuures on keeruline otsustada, kuivõrd suured lüngad neis leiduvad. Tabelid ei sisalda ka ohvitseride kaotusi. Armeegrupi Narwa staabis koostatud ohvitseride kaotuste nimekirjadest järeldub, et neid kaotati siiski vähe – kuni kolm, kes kõik said haavata. Nende hulgas puudub II pataljoni ülem Hauptsturmführer Ludvig Triik, kelle haavatasaamist Auvere lahingus on mõnikord väidetud. Tõsi, pole kindel, et armeegrupi staabis koostatud nimekirjad on täielikud.

Kaotuste kohta on erinevaid andmeid esitatud ka memuaarides. Riipalu sõnul evakueeriti esimese lahingupäeva jooksul tema võitlusgrupi allüksustest 298 meest haavatutena tagalasse. Niivõrd täpne arv võib ehk põhineda mõnel Riipalu käsutuses olnud dokumendil või märkmetel ja sisaldab küllap ka 20. SS-füsiljeepataljoni („Narva“ pataljoni) kaotusi.

45. rügemendi I pataljoni 3. kompaniis teeninud Heinar Sakla meenutusel oli pärast Auvere lahingut kompaniis alles ainult 17 meest (arhiivis leiduvate kaotusnimekirjade järgi oli kompaniis kahe päeva jooksul 12 haavatut ja üks teadmata kadunu, aga need võivad olla ebatäielikud andmed; surnute kohta on andmetes kindlasti lünk). 14. kompanii ülem Ago Loorpärg kirjutas, et tema kompaniis hukkus 11 meest, 14 sai haavata (kuid kaotusnimekirjade järgi piirdusid kaotused kuue haavatuga). 45. rügemendi 8. kompanii veteran Helmut Rand jutustas aga lausa sadadest langenutest 45. rügemendis (ja tuhandetest vastase poolel), mis on kahtlemata suur liialdus.

Niisiis näivad arhiivi kaotusnimekirjade ja mälestuste andmete vahel olevat üpris suured käärid. Oletatavasti jäid 45. rügemendi pataljonide kaotused surnute ja teadmata kadunutena kahe päeva jooksul saja mehe lähedale, haavatute arv võis olla ligi kolm korda suurem. See tähendaks, et keskmiselt kaotasid mõlemad pataljonid üle poole oma lahingutugevusest, mis lahingu alguses oli kummalgi olnud 300 ja 400 mehe vahel.

Kauschi võitlusgrupi kaotuste kohta andmed puuduvad, arvatavasti võisid need jääda kokku saja surnu, haavatu ja teadmata kadunu kanti.

Kokkuvõttes jäid Saksa poole inimkaotused Auvere lahingus arvatavasti 500 mehe lähedale, samal ajal kui Nõukogude poolel oli vastav näitaja 1700–2000 inimest.

Kui mälestusi uskuda, siis kaotas 45. rügemendi 14. kompanii lahingus ühe või kaks ja 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii rühm ühe 7,5 cm tankitõrjekahuri. Lisaks jäeti 14. kompaniis enne taandumist ööl vastu 26. juulit maha kaks või kolm ja 1. kompanii rühmas üks kahur (viimane oli suurtükitulest vigastatud), kuna maastiku tõttu polnud nende kiire evakueerimine võimalik; kahurid lasti õhku.

Soomustehnikas Saksa pool Auvere lahingus kaotusi tõenäoliselt ei kandnud.

Kasutatud allikad ja kirjandus

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/313
• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1631, T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635, T-312/1637
• 20. SS-relvagrenaderidiviisi kaotusnimekirjad: Bundesarchiv B 563/201603, B 563/201606, B 563/201611, B 563/201612, B 563/201613
• Saksa sõjaväes hukkunud isikute register Berliini Maa-arhiivis (www.ancestry.com/search/ collections/61888/)
• Josef Rüschoffi autasuesildis: Bundesarchiv R 9361-III/551575
• Leningradi rinde, 8. armee, 13. õhuarmee, 117. laskurkorpuse, 120, 201., 256. laskurdiviisi, 277. ja 281. ründelennuväediviisi, 1. inseneri-sapööribrigaadi, 79. kerge suurtükiväebrigaadi, 2. kaardiväe miinipildujabrigaadi, 322. kaardiväe miinipildujapolgu, 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyat-naroda.ru)
• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)
• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов “Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг” (https://podvignaroda.ru)
• Punaarmee võetud sõjavangide ülekuulamisprotokollid: Deutsch-russisches Projekt zur Digitalisierung deutscher Dokumente in Archiven der Russischen Föderation. CAMO – Bestand 500. (https://wwii.germandocsinrussia.org/de/nodes/1-camo-bestand-500)
• Anatol Schmidti kiri 26.08.1982: Rahvusarhiiv ERA 4996/1/25
• Ago Loorpärgi mälestused: Eesti Sõduritund, juuli 2001, Eesti Raadio saade (https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/eesti-soduritund-eesti-soduritund-juuli-2001)
• Hans Savisiku mälestused (Taavi Veileri eraarhiiv)
• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe eraarhiiv)
• Hiidlased II maailmasõja lahingutes. Koostanud Otto Mägi. Kärdla, 2006
• Laar, M. Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, 2012
• Loorpärg, A. Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse. Meenutusi aastatest 1942–1955. Tallinn, 2006
• Mooney, P. Waffen-SS Knights and their Battles. The Waffen-SS Knight’s Cross Holders. Volume 5: June to August 1944. Loyalty and Honour Publishing, 2020
• Pähklamets, K. Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt. Tallinn, 2003
• Rahnulo, G. Võitlustes Eesti saatuse eest. Rindeleht, 05.08.1944
• Rand, H. Lahingud Auveres ja Sinimägedes. Võitluse Teedel, 2000, nr 2
• Reimann, E. Memuaarid Teisest maailmasõjast ja selle tagajärgedest. Käsikiri, 1992: Tartu Instituudi Arhiiv (Toronto)
• Riipalu, H. Auvere lahing 25. juulil 1944. a. Võitleja, 01.12.1961 ja 01.01.1962
• Riipalu, H. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004
• Sinimägede lahingud 1944. 80 aastat. Koostaja A. Nõmm. Tallinn, 2024
• Säägi, R. Minu sõjamälestused. Meenutusi Eesti kaitselahingutest 1943–1945. Tallinn, 2007
• Sulger, K. Sõjakäik pealuu märgi all. Võitluse Teedel, 2001, nr 3
• Uudelepp, H. Narva joonelt Sinimägedesse. Võitluse Teedel, 1998, nr 1
• Yerger, M. C. German Cross in Gold Holders of the SS and Police. Volume 3. Regiment and Division „Nordland“. San Jose, 2008
• Зубарев, С. В составе Ленинградского фронта. В боях за советскую Прибалтику. О ратных подвигах воинов Удмуртии. Сборник статей. Ижевск, 1989
• Хроника Великой отечественной войны Советского союза на Балтийском морье, Ладожском и Чудском озерах. Выпуск 7. (19 июля – 31 декабря 1944 г.) Москва, 1951