Auvere lahing 24.–25. juulil 1944. I osa

Üheks episoodiks Narva rindel 1944. aasta suvel aset leidnud ägedates võitlustes oli Auvere lahing 24.–25. juulil, kus tähtis roll oli peamiselt eestlastest koosneva 20. SS-relvagrenaderidiviisi allüksustel. Diviisi 45. SS-relvagrenaderirügemendi ülemale Harald Riipalule anti saavutatud tõrjevõidu eest kõrge sõjaline autasu – Raudristi Rüütlirist. Kui senises ajalookirjanduses on lahingut käsitletud peamiselt memuaaride põhjal, siis selles numbris algavas kolmeosalises artikliseerias on allikmaterjalina ulatuslikult kasutatud mõlema poole arhiividokumente.

Tõsi, Auvere lahingut puudutavad Saksa poole dokumendid on ilmselt juba Teise maailmasõja ajal valdavalt hävinud. Säilinud vähesed materjalid on reeglina pealiskaudsed. Nõukogude dokumente on kasutada rohkem ja need võimaldavad lahingu käiku täpsemalt rekonstrueerida. Üpris üksikasjalikud mälestused pani kirja Harald Riipalu (1951 esmakordselt ilmunud mälestusteraamat ja 1962 avaldatud artikkel, mis teineteist täiendavad), kuid dokumentidega võrreldes peab järeldama, et detailides on Riipalul hulk ebatäpsusi.

Auvere lahing paigutub Punaarmee Leningradi rinde 8. armee 24. juulil alanud pealetungioperatsiooni konteksti. Rindejuhatuse kava kohaselt pidi 8. armee nn Auvere platsdarmi (Nõukogude suur sillapea Narva jõe keskjooksul) põhjaservalt antud löögiga välja tungima mereni Sillamäe–Udria piirkonnas, millega oleks lõigatud ära Narva piirkonnas asuva Saksa grupeeringu taganemistee läände. Seejärel pidi põhja pool Narva linna pealetungi alustama 2. löögiarmee, ületama Narva jõe ning koostöös 8. armeega vastase Narva grupeeringu hävitama.

24. juuli hommikul alustasid Auvere platsdarmi põhjaserval pealetungi 8. armee 117., 122. ja 124. laskurkorpus, milles oli kokku seitse laskurdiviisi. Neist 117. korpus eesotsas kindralmajor Vassili Trubatšjoviga pidi oma kahe diviisiga murdma vastase kaitse Auvere küla piirkonnas, välja jõudma mereni Udria rajoonis ja siis edenema ida suunas, et aidata 2. löögiarmeel hävitada Saksa vägesid Narva linna piirkonnas.

117. laskurkorpuse pealetungikava ja jõud

117. korpuse juhatuse plaani kohaselt pidi 24. juuli hommikul kõigepealt rünnakule minema 120. laskurdiviis (ülem: kindralmajor Aleksei Batluk), mille ülesanne oli soomustehnika toel läbi murda ligi kolme kilomeetri laiuses rindelõigus ja jätkata edenemist üle Auvere kirde suunas. Kohe pärast läbimurde saavutamist kavatseti 120. diviisi vasaku tiiva tagant lahingusse viia korpuse teise ešeloni moodustanud 201. laskurdiviis (ülem: kindralmajor Vjatšeslav Jakutovitš), mis pidi seejärel põhja sihis edenema. 117. korpuse läänepoolseks naabriks oli 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviis, mille parema tiiva allüksused, nagu hiljem näeme, samuti Auvere lahingust osa võtsid. 117. korpuse idatiival Kõrgesoo põhjaserval seisis 109. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon, mis oli 120. diviisile operatiivselt allutatud. Pataljon püsis 24.–25. juuli lahingu ajal kaitsel.

117. korpuse toetuseks koondatud suurtükivägi sisaldas 268 suurtükki, 155 miinipildujat ja 165 raketiheitjat. Suurtükkidest 98 olid kaliibriga 122–203 mm, ülejäänud 45–76 mm. Miinildujatest olid 72 rasked (120 mm), ülejäänud keskmised 82 mm. Lisaks oli diviiside laskurroodudes kokku 110 kerget 50 mm miinipildujat, mida loeti küll vähetõhusaks relvaks.

Võrreldes 8. armee 122. ja 124. korpuse suurtükiväega oli 117. korpuse oma nõrgem – suurtükke, miinipildujaid (v.a 50 mm) ja raketiheitjaid 117. korpusel kokku 588, samal ajal kui 122. ja 124. korpusel oli neid vastavalt 812 ja 824. Pealetungilõigu laiust arvestades oli 117. korpusel ühe kilomeetri kohta „torusid“ (50 mm miinipildujateta) keskmiselt 190, samal ajal kui 122. korpusel oli neid 270 ja 124. korpusel 137.

117. korpuse lõiku oli see-eest koondatud kõige rohkem soomusmasinaid – 64 lahingukorras tanki ja liikursuurtükki ehk ligi 45 protsenti 8. armee vastavast näitajast. Põhjuseks oli soomustehnikale sobivam maastik – 122. ja 124. korpuse rindel oli tegemist valdavalt teedeta soise metsamaastikuga, samal ajal kui 117. korpuse rinde ees seisis lagedam maa, ehkki oli kohati samuti soine ja, nagu näeme, valmistas soomusmasinatele raskusi.

117. korpuse mõlemad laskurdiviisid olid enne pealetungi inimestega komplekteeritud peaaegu täielikult Leningradi rinde määratud koosseisutabeli järgi. 120. diviisis loeti 23. juuli seisuga 5114 inimest ja 201. diviisis 4994 inimest. See tähendas ühtlasi, et rünnakul elavjõust põhilise osa moodustanud laskurpataljonid (mõlemas diviisis oli kolm laskurpolku, igas kolm pataljoni) jäid inimeste arvult täiskoosseisu lähedale. Laskurpataljonis oli ette nähtud 285 inimest, kes jagunesid kolme laskurroodu (igas 60 inimest), kuulipildujaroodu (38 inimest), miinipildujaroodu (35 inimest; 82 mm miinipildujad), tankitõrjepüssijao (4 inimest), siderühma (10 inimest), sanitaarrühma (5 inimest), varustusrühma (6 inimest) ja pataljoni juhatuse (7 inimest) vahel.

Rünnakule saadeti pataljonist kuni 230 inimest ehk laskurroodude isikkoosseis, keda võidi tugevdada kuulipildujaroodu ja tankitõrjepüssijao võitlejatega. Samuti võidi rünnakule saata näiteks polgu automaaturite rühm (31 inimest) või tankitõrjepüssirühm (22 inimest), harvemini kasutati selleks luurerühma (17 inimest). Laskurpolgu koosseisu kuulus ka sapöörirühm (14 inimest).

Laskurpataljoni relvastuses oli ette nähtud 9 raske- ja 18 kergekuulipildujat, 74 püstolkuulipildujat, 166 vintpüssi, kaks tankitõrjepüssi, neli 82 mm ja kuus 50 mm miinipildujat. Laskurroodudes võis püstolkuulipildujate arv ületada vintpüsside oma, näiteks loeti 120. diviisi 289. laskurpolgu laskur- ja kuulipildujaroodudes enne pealetungi 229 püstolkuulipildujat ja 156 vintpüssi, lisaks veel 54 kerge- ja 27 raskekuulipildujat. Punaarmee oli püstolkuulipildujatega üldiselt rikkalikumalt varustatud kui vastane, ent probleemiks oli nende magasinide nappus. 8. armee aruandluses kinnitati hiljem, et 24. juuli pealetungi alguseks varustati püstolkuulipildujatega võitlejad kahe magasiniga ning kergekuulipildujad DP-27 kolme magasiniga. Magasinide tühjakstulistamisel tuli need uuesti käsitsi laadida, mis oli aeganõudev, või siis tuli neid hankida näiteks rivist väljalangenud kaasvõitlejate juurest.

120. ja 201. diviis olid pealetungi eel koondatud tagalasse, kus said lahingväljaõpet. Juuli keskel oli diviisidele saabunud täiendus, mis oli üldiselt lahingukogemuseta.

Hiljem näeme, et Auvere lahingus osales Nõukogude poolel ka kolm trahviroodu. Koosseisutabeli järgi formeeritud trahvirood (235 inimest) vastas inimeste arvult peaaegu tavapataljonile, kuid ei saa välistada, et kõnealused roodud olid nõrgemad (täpsemad andmed puuduvad).

Nõukogude väejuhatus omas enne pealetungi algust üldiselt enam-vähem tõelevastavat pilti vastase diviiside ja brigaadide arvust ja nende paigutusest Narva rindel. Olulisem ebatäpsus luureandmetes puudutas just Auvere piirkonda, kus kõik katsed enne pealetungi algust vange võtta ebaõnnestusid. Seega arvati, et Auvere juures asuvad kaitsel endiselt 61. jalaväediviisi allüksused ega teatud, et see diviis oli tegelikult vahepeal Narva rindelt lahkunud.

24. juulile eelnenud kahe öö jooksul vahetas 120. diviis Auverest lõunas välja 123. diviisi, viimane tõmmati 8. armee reservi. Ööl vastu 22. ja 23. juulit paigutati positsioonile suurtükid, mis pidid rünnakut toetama otsesihtimisega tulega. 120. ja 201. diviisi sapööriallüksused rajasid 24. juulile eelnenud öödel läbipääse oma miiniväljadesse.

Saksa poole jõud

Raadio- ja õhuluureandmeid analüüsides oli Saksa väejuhatus juba 20. juuliks jõudnud järeldusele, et vaenlane valmistab Narva rindel ette suuremat pealetungi. 22.–23. juulil kostus Auvere platsdarmil tugevat mootorimüra ja täheldati suurtükiväe sihtmärkide sisselaskmist, mis kõik viitas rünnakuettevalmistustele. 20. eesti diviisi veteranide mälestustes mainitakse ka metsalangetus- ja ehitustööde müra, mis osutas teedeehitusele pealetungi ettevalmistamiseks (8. armee inseneriüksused sellega tõepoolest tegelesidki). Nõukogude rünnakute ühe võimaliku raskuspunktina oletati armeegrupi Narwa (armeegrupi juhatajale allusid Saksa väed Narva rindel) staabis õigesti Auvere piirkonda. Pärast pealetungi algust, 24. juulil Auvere juures vangi langenud Saksa 11. SS-pioneeripataljoni võitleja tunnistas ülekuulamisel, et eelmisel õhtul oldi meeskonda hoiatatud vaenlase võimalikust rünnakust järgmisel päeval. Leidub küll ka vastupidine näide: eesti 45. SS-relvagrenaderirügemendi 3. kompaniist pärit sõjavang väitis, et 24. juuli hommikul rünnakut ei oodatud, eelmisel päeval vastase poolt kostnud tankimootorite mürale polevat tähelepanu pööratud.

Armeegrupi Narwa juhatus oli vahepeal, 22. juuli hilisõhtul, kätte saanud Hitleri kui Saksa idarinde vägede ülemjuhataja loa maha jätta positsioonid Narva jõe alamjooksu joonel ning tagasi tõmbuda läände nn Tannenbergi kaitseliinile Sinimägedesse, mis pidi võimaldama rindejoont tunduvalt lühendada. Taandumisoperatsiooni ettevalmistamine ja läbiviimine pidi aega võtma mitu päeva, seni oli otsustava tähtsusega, et vastase rünnakud Auvere platsdarmi põhjaserval tõrjutakse.

Auvere juures kaitsel seisvad üksused kuulusid Gruppenführer Fritz von Scholzi juhitud 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisi Nordland operatiivalluvusse. Von Scholz ise allus III SS-soomuskorpusele, viimane omakorda armeegrupile Narwa. Nordlandi läänetiival valmistusid 117. laskurkorpuse lööki vastu võtma Sturmbannführer Harald Riipalu ja Obersturmbannführer Paul-Albert Kauschi juhitud võitlusgrupid (allusid otse Nordlandi ülemale).

Erinevate dokumentide ja mälestuste põhjal võib kinnitatuks lugeda, et 45. SS-relvagrenaderirügemendi ülemale Riipalule allusid tema enda rügement (staap ja staabikompanii, I ja II pataljon, 13. ja 14. kompanii), 20. SS-diviisi füsiljeepataljon (tuntud ka kui „Narva“ pataljon) ja 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii üks rühm. Riipalu mälestuste kohaselt olid tema käsutuses lahingu alguses või allutati selle ajal veel 47. SS-relvagrenaderirügemendi I pataljon, 46. SS-relvagrenaderirügemendi üks kompanii, 45. SS-relvagrenaderirügemendi pioneerikompanii ja kaks kompaniid saksa ründepioneere, kuid ilmselt on Riipalu siin paljuski eksinud. 47. rügemendi I pataljon kuulus tegelikult Kauschi võitlusgrupi koosseisu, seisis selle idatiival Kõrgesoo põhjaserval ja Auvere lahingust osa ei võtnud. 45. rügemendi pioneerikompanii oli selleks ajaks tegelikult ümber nimetatud 20. SS-pioneeripataljoni 1. kompaniiks ning see paiknes neil päevil ilmselt hoopis rinde lähitagalas Narva jõe alamjooksul. Mainitud kaks kompaniid saksa pioneere olid tõenäoliselt pärit Kauschi võitlusgrupi 11. SS-pioneeripataljonist ega allunud Riipalule. Mis puutub 46. rügemendi kompaniisse, siis 46. rügemendi 7. kompanii ühe veterani mälestustes mainitakse tõepoolest, et kompanii viibis sel ajal ajutiselt 45. rügemendi reservis; otsest osavõttu Auvere lahingust siiski ei mainita.

45. rügemendi I ja II pataljon koosnesid neljast kompaniist, neist neljas oli raskekompanii, mille relvastuses olid 8 cm miinipildujad ja raskekuulipildujad. Saksa dokumentide järgi jäi mõlema pataljoni lahingutugevus 22. juuli seisuga 300 ja 400 mehe vahele (täpsemad andmed puuduvad). 24. juulil vangi langenud I pataljoni 1. kompanii sõdur väitis ülekuulamisel, et kompanii lahingutugevuseks oli 90–100 meest, kelle relvastuse hulgas oli seitse kergekuulipildujat, viis püstolkuulipildujat ja kuni 20 tankirusikat. Kompanii oli hiljuti, juulis, täienduseks saanud mobiliseerituid.

45. rügemendi 13. (jalaväekahurite-) kompanii relvastuses olid 7,5 cm ja võib-olla ka 15 cm jalaväekahurid, kokku arvatavasti kümmekond „toru“. 14. (tankitõrje-) kompaniis oli selle ülema mälestute kohaselt kaks rühma 7,5 cm tankitõrjekahureid, kolmas rühm oli relvastatud tankitõrjeraketiheitjatega (nn. ahjutorud). 7,5 cm tankitõrjekahurid olid ka 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii rühma relvastuses. Kokku oli Riipalu võitlusgrupi käsutuses kuni üheksa 7,5 cm tankitõrjekahurit.

8 cm miinipildujate arv võis 45. rügemendi pataljonides jääda 20 lähedale.

45. rügemendi võitlusvaimu võib üldiselt lugeda rahuldavaks. Siiski oli probleemiks hiljuti lisandunud suure hulga mobiliseeritute minimaalne lahingukogemus. Auvere lahing oli rügemendile terve sõja jooksul tegelikult ka esimene kord, mil kohati soomustehnikat – sellega võitluseks üldiselt kogemus puudus.

Riipalu võitlusgrupi läänetiival asunud 20. SS-füsiljeepataljoni („Narva“ pataljoni) tegevus Auvere lahingus jääb käesoleva artikliseeria tähelepanu alt välja – sellest on juba põhjalikumalt kirjutatud Kaitse Kodu! 2025. aasta kaheksandas numbris.

Kauschi võitlusgrupi eesotsas seisis Obersturmbannführer Paul-Albert Kausch, kes oli ühtlasi Nordlandi diviisi 11. SS-tankipataljoni ülem. Tankipataljoni soomustehnika Kauschile operatiivselt sel hetkel siiski ei allunud, vaid tema käsutuses seisis kolm pataljoni: 11. SS-pioneeripataljon, Rotti pataljon (nimetati ka võitlusgrupiks) ja Eesti 47. SS-relvagrenaderirügemendi I pataljon. Neist esimesed kaks võtsid Auvere lahingust osa. 11. SS-pioneeripataljoni kuulus kolm kompaniid, 22. juulil oli pataljoni lahingutugevus 300 ja 400 mehe vahel. 21. juuli õhtu seisuga oli pataljoni 3. kompanii paigutatud Nordlandi diviisi reservi Hirmuse talu juurde. Obersturmführer Rudolf Rotti juhitud pataljon koosnes 11. SS-tankipataljoni soomustehnikata isikkoosseisust (lahingutugevus jäi 200 ja 300 mehe vahele); pataljon oli erinevates Narva rinde lõikudes tegutsenud alates veebruari algusest, omades peamiselt positsioonisõja kogemust. Pioneeripataljoni ja Rotti pataljoni käsutuses olev raskerelvastus piirdus tõenäoliselt väikese hulga raskekuulipildujate ja 8 cm miinipildujatega.

23. juulil koondati Riipalu grupi tagalasse Auvere jaama piirkonda 23. SS-vabatahtlike soomusgrenaderirügemendi Norge allüksusi, mis jäid ilmselt diviisi Nordland reservi. Võitlustesse Auvere juures neid järgnevalt ei saadetud.

24.–25. juuli lahingus said Riipalu ja Kausch toetust nii Nordlandi diviisi kui ka 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderibrigaadi Nederland suurtükiväelt, samuti otse III SS-soomuskorpusele alluvalt suurtükiväegrupeeringult. Hinnanguliselt oli neis kokku 150 suurtükki kaliibriga 7,5 kuni 28 cm.

Lahingukorras soomustehnikat oli diviisi Nordland tankipataljonis ja tankitõrjedivisjonis järgmisel hulgal: 8 tanki Pz.Kpfw. V „Panther“, 7 tanki Pz.Kpwf. IV, 20 ründesuurtükki StuG III. Soomusmasinad asusid allüksuste kaupa reservis mitmel pool rinde tagalas, sealjuures ilmselt ka Auvere suunal.

Ehkki armeegrupi Narwa olukorrakaartidel on 45. rügemendi II pataljon Auvere lahingu ajal paigutatud Riipalu võitlusgrupi idatiivale ja I pataljon tsentrisse (läänetiival asus 20. SS-füsiljeepataljon), peab oletama, et tegu on eksitusega. Nimelt viitavad Nõukogude poole andmed, mis saadi 24. juulil võetud vangide ülekuulamisel, et 45. rügemendi I pataljoni 1. kompanii asus Vanamõisa juures, mis tähendab, et Riipalu võitlusgrupi idatiival pidi asuma hoopis I pataljon ning II pataljon tsentris (sellest on lähtutud ka artikliseeria juures olevatel skeemidel). Sellisel juhul oli I pataljoni rindelõigu pikkus ligi 1,3 kilomeetrit ja II pataljonil umbes üks kilomeeter. Võrdluseks: 11. SS-pioneeripataljonil oli see ligi 800 meetrit.

Maastik Auvere piirkonnas oli valdavalt lage, kerge tõusuga lõunast põhja suunas. Kaitse tugines seal kaevikutesüsteemile, mille kohta Saksa allikatest täpsemat kirjeldust ei leia. Nõukogude poolel pärast lahingut kogutud teabe järgi oli kaevikute sügavuseks 1,5 kuni 1,7 meetrit. Kuulipildujapesad kaevikutes olid katmata. Kaevikute läheduses paiknesid meeskonnavarjendid, mis pidasid vastu 76 mm mürsu tabamusele. Eesliini kaeviku ees asus traattõke, selle ees jalaväevastane miiniväli ning viimase ees omakorda tankidevastane miiniväli. Jalaväemiinid olid paigutatud kolme või nelja ritta, ridade vahel oli 80 kuni 100 sentimeetrit, miinide vahele reas jäi 30–35 sentimeetrit. Tankitõrje- ja jalaväevastased miiniväljad olid rajatud ühtlasi kaitse sügavusse Lipsu talu ja Vanamõisa vahelisse piirkonda ning Mesipuu talust läände. Lipsu talust kagusse oli positsioonile paigutatud neli distantsjuhtimisega leegiheitjat, mille tulealasse jäi ristmiku piirkond talust kagus, samuti ristmikult edelasse suunduv teelõik (puudub kinnitus, et mainitud leegiheitjad lahingus kasutamist leidsid). Olgu lisatud, et talu- ja muud hooned Auvere piirkonnas olid varasemate, alates veebruarist kestnud lahingute tagajärjel ilmselt valdavalt varemetes.

45. rügemendi II pataljoni positsiooni läänetiib asus metsas, kus põhjavee kõrge taseme tõttu oli eesliinile ehitatud hoopis „müür“ kõrgusega 1,8 meetrit ja laiusega üks meeter. „Müüri“ välisseinad koosnesid horisontaalasendis palkidest, välisseinte vahel oli tavaliselt pinnas. „Müüri“ sees paiknesid ambrasuurid tulistamiseks, nende vahel „müüri“ ees asusid maapinnal kuulipildujapesad, mis olid reeglina katmata. Kuulipildujapesade läheduses, „müüri“ taga, asusid maapinnale ehitatud varjendid, kaetud palkide ja pinnasega. „Müüri“ ees paiknes traattõke, selle ees omakorda miiniväljad.

Erinevaid allikaid kõrvutades võib järeldada, et 45. rügemendi I pataljoni eesliinil paiknesid 1. ja 3. kompanii, samal ajal kui 2. kompanii ja 4. (raske-) kompanii I rühm (raskekuulipildujad) moodustasid reservi (2. kompanii oli Riipalu mälestuste põhjal otsustades tema enda reservis). Eesliinil asuvatest kompaniidest oli üks rühm 100–200 meetrit tagapool varus. II pataljoni kohta on andmeid vähem, on teada ühe rühma paiknemine pataljoni reservis lahingu alguses. Riipalu meenutas hiljem rügemendi allüksuste asetuse kohta: „Eeldades ka seda, et vaenlasele on teada senine kaitsesüsteem, mehitatakse peavõitlusliin võimalikult minimaalselt ja oodatava lahingu käik rajatakse tugevate varude manöövrile, mis, – nagu see hiljem tõsiasjaks osutus – kujunes ka Auvere lahingu tulemust otsustavaks teguriks.“ Sügavamal tagalas organiseeriti Riipalu käsul kaitsepositsioonid, mille mehitas 45. rügemendi vooridest ja staapidest pärit isikkoosseis.

Mälestuste järgi olid Riipalu võitlusgrupi tankitõrjerelvad paigutatud järgmiselt: 45. rügemendi 14. kompanii üks 7,5 cm tankitõrjekahurite rühm I pataljoni ja teine rühm II pataljoni eesliini taga; „ahjutorude“ rühm oli jagatud mõlema pataljoni vahel, enamik relvi paiknes I pataljoni lõigus, kus soomustehnika rünnak oli tõenäolisem. Tankitõrjekahurid olid kaevatud võimalikult maa sisse ja ümbritsetud valliga. 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii 7,5 cm tankitõrjekahurite rühm asus positsioonil Lipsu talu piirkonnas.

Riipalu komandopunkt paiknes Repniku küla lõunaservas.

Ilm 24. juuli lahingupäeval oli muutlikult pilvine, sademeteta, õhutemperatuur jäi 19–20 kraadi juurde.

(Järgneb.)

Kasutatud allikad ja kirjandus

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/313
• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1631, T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635, T-312/1637
• 20. SS-relvagrenaderidiviisi kaotusnimekirjad: Bundesarchiv B 563/201603, B 563/201606, B 563/201611, B 563/201612, B 563/201613
• Saksa sõjaväes hukkunud isikute register Berliini Maa-arhiivis (www.ancestry.com/search/ collections/61888/)
• Josef Rüschoffi autasuesildis: Bundesarchiv R 9361-III/551575
• Leningradi rinde, 8. armee, 13. õhuarmee, 117. laskurkorpuse, 120, 201., 256. laskurdiviisi, 277. ja 281. ründelennuväediviisi, 1. inseneri-sapööribrigaadi, 79. kerge suurtükiväebrigaadi, 2. kaardiväe miinipildujabrigaadi, 322. kaardiväe miinipildujapolgu, 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyat-naroda.ru)
• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)
• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов “Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг” (https://podvignaroda.ru)
• Punaarmee võetud sõjavangide ülekuulamisprotokollid: Deutsch-russisches Projekt zur Digitalisierung deutscher Dokumente in Archiven der Russischen Föderation. CAMO – Bestand 500. (https://wwii.germandocsinrussia.org/de/nodes/1-camo-bestand-500)
• Anatol Schmidti kiri 26.08.1982: Rahvusarhiiv ERA 4996/1/25
• Ago Loorpärgi mälestused: Eesti Sõduritund, juuli 2001, Eesti Raadio saade (https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/eesti-soduritund-eesti-soduritund-juuli-2001)
• Hans Savisiku mälestused (Taavi Veileri eraarhiiv)
• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe eraarhiiv)
• Hiidlased II maailmasõja lahingutes. Koostanud Otto Mägi. Kärdla, 2006
• Laar, M. Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, 2012
• Loorpärg, A. Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse. Meenutusi aastatest 1942-1955. Tallinn, 2006
• Mooney, P. Waffen-SS Knights and their Battles. The Waffen-SS Knight’s Cross Holders. Volume 5: June to August 1944. Loyalty and Honour Publishing, 2020
• Pähklamets, K. Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt. Tallinn, 2003
• Rahnulo, G. Võitlustes Eesti saatuse eest. // Rindeleht. 05.08.1944
• Rand, H. Lahingud Auveres ja Sinimägedes. // Võitluse Teedel. 2000, nr 2
• Reimann, E. Memuaarid Teisest maailmasõjast ja selle tagajärgedest. Käsikiri, 1992: Tartu Instituudi Arhiiv (Toronto)
• Riipalu, H. Auvere lahing 25. juulil 1944. a. // Võitleja. 01.12.1961 ja 01.01.1962
• Riipalu, H. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004
• Sinimägede lahingud 1944. 80 aastat. Koostaja A. Nõmm. Tallinn, 2024
• Säägi, R. Minu sõjamälestused. Meenutusi Eesti kaitselahingutest 1943-1945. Tallinn, 2007
• Sulger, K. Sõjakäik pealuu märgi all. // Võitluse Teedel. 2001, nr 3
• Uudelepp, H. Narva joonelt Sinimägedesse. // Võitluse Teedel. 1998, nr 1
• Yerger, M. C. German Cross in Gold Holders of the SS and Police. Volume 3. Regiment and Division “Nordland”. San Jose, 2008
• Зубарев, С. В составе Ленинградского фронта. // В боях за советскую Прибалтику. О ратных подвигах воинов Удмуртии. Сборник статей. Ижевск, 1989
• Хроника Великой отечественной войны Советского союза на Балтийском морье, Ладожском и Чудском озерах. Выпуск 7. (19 июля-31 декабря 1944 г.) Москва, 1951