Auvere lahing 24.–25. juuli 1944. II osa
Üheks episoodiks Narva rindel 1944. aasta suvel aset leidnud ägedates võitlustes oli 24.–25. juulini peetud Auvere lahing, kus tähtis roll oli peamiselt eestlastest koosneva 20. SS-relvagrenaderidiviisi allüksustel.
Kui senises ajalookirjanduses on lahingut käsitletud peamiselt memuaaride põhjal, siis allpool jätkuvas artikliseerias on allikmaterjalina ulatuslikult kasutatud mõlema poole arhiividokumente.
Punaarmee läbimurre 24. juuli hommikul
Nõukogude 8. armee pealetungi ettevalmistav suurtükiväetuli algas 24. juuli hommikul kell 5, kestes kaks ja pool tundi. Sihtmärgiks oli peamiselt vastase eesliin, osa suurtükiväge pidi suruma maha Saksa suurtükid ja miinipildujad (sellega tegelikult olulisel määral toime ei tuldud). Otsesihtimisega positsioonile asetatud kahurite ülesandeks oli – lisaks eesliini tulepunktide ja kindlustiste hävitamisele – rajada läbipääse traattõketesse ning tulistada vastase miinivälju lootuses miine detoneerida. Auvere suunal rünnakule läinud 117. laskurkorpuse lõigus moodustasid otsesihtimisega suurtükiväe peamiselt laskurpolkude 45 mm tankitõrje- ja 76 mm jalaväekahurid, samuti oli maantee ümbrusse Auverest edelas asetatud positsioonile 380. kergesuurtükiväepolgu 24 76 mm kahurit ZiS-3. Ettevalmistavas suurtükiväetules osalesid ka korpust toetavad raketiheitjad, mis tulistasid välja 990 132 mm ning 1111 300 mm raketti.
Ettevalmistava suurtükiväetule lõppfaasis, kella 7.20 paiku, ründasid Auvere piirkonnas ja sellest lääne pool Saksa eesliini Balti laevastiku õhujõudude 9. ründelennuväediviisi 54 ründelennukit Il-2.
Kell 7.30 tõusis rünnakule 117. korpuse 120. laskurdiviisi jalavägi. Jalaväe lähenemisel Saksa eesliinile pidi suurtükivägi kandma sealt tule üle tahapoole, järgmise kaitseliini pihta. Nõukogude lennuvägi keskendus nüüdsest vastase lähitagala sihtmärkide ründamisele. Auvere piirkonnas ja lääne pool (117. ja 124. korpuse lõigus) tegutses 13. õhuarmee 281. ründelennuväediviis, mis tegi päeva jooksul sinna üle 80 väljalennu (4–7 ründelennukist Il-2 koosnevates gruppides) ülesandega rünnata pidevalt Saksa suurtüki- ja miinipildujapositsioone. Tihe pilvitus kõigest 200–300 meetri kõrgusel sundis ründelennukeid tegutsema sellest allpool, mis muutis nad õhutõrjetulele haavatavamaks.
Riipalu võitlusgrupi vastu tegutsesid järgmised jõud: 20. SS-füsiljeepataljoni ründasid kolm 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviisi pataljoni ning 45. rügemendi kahte pataljoni ründasid 256. diviisi 937. laskurpolgu I pataljon, 120. diviisi 289. polgu kõik kolm pataljoni ja 543. polgu III pataljoni vasak tiib.
Kauschi võitlusgrupi 11. SS-pioneeripataljoni ründasid 543. polgu III pataljoni parem tiib ja I pataljon, samal ajal kui 543. polgu II pataljon (ilma 6. rooduta, mis moodustas polgu reservi) ründas Rotti pataljoni paremat tiiba.
120. diviisi 538. laskurpolk asus reservis, see kavatseti lahingusse viia hiljem, edu arendamiseks.
117. korpuse pealetungi raskuspunkt lasus 45. rügemendi I pataljoni lõigus, mille eesliinil asuva kahe kompanii suhtes oli ründajate elavjõu ülekaal eriti suur – ilmselt kolme-neljakordne. Lisaks läks seal umbes kilomeetri laiuses lõigus rünnakule soomustehnika: 82. üksiku tankipataljoni 1. rood (kolm tanki T-34/76, neli tanki M4A2 Sherman, kolm tanki Valentine Mk IX) ja 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 3. patarei (viis liikursuurtükki SU-76) toetasid 289. polgu I pataljoni, samal ajal kui 82. üksiku tankipataljoni 3. rood (seitse tanki T-60) ja 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 1. patarei (viis SU-76) tegutsesid koos 289. polgu III pataljoniga. Kokku niisiis 27 tanki ja liikursuurtükki, neist kergetankid T-60 olid relvastatud 20 mm automaatkahuriga, mis oli Saksa tankide või ründesuurtükkide soomuse vastu vähetõhus. Enamik 117. korpuse käsutuses olnud 64 tankist ja liikursuurtükist jäi sel päeval reservi.
Ründajatel kulus rohkem kui tund nende 200–400 meetri läbimiseks, mis lahutas rünnaku lähtealust 45. rügemendi I pataljoni eesliinist. Seega ei leidnud aset kiiret edasisööstu, vaid pigem järkjooksuga vahelduv tulevahetus, mille ajal viibiti suurtüki- ja miinipildujatule all. Soomustehnikat pidid saatma 77. inseneri-sapööripataljoni 2. rood ning 120. diviisi sapööripataljoni allüksused, et aidata masinatel maastikul edasi liikuda ja kõrvaldada nende teelt takistused, sealhulgas miinid. Maastik Saksa eesliinist lõuna poool oli üldiselt soine, pehme ja tekitas soomusmasinatele edenemisel probleeme. Tankid ja liikursuurtükid edenesid seega samuti aeglaselt.
Kell 8.45 paiku vallutasid 289. polgu allüksused koos soomusmasinatega vastase eesliini kaeviku Vanamõisast lääne pool. Kella 9.30 seisuga oli 289. polgu staabi andmeil kujunenud järgmine olukord: vastase eesliinist oli umbes 700 meetri laiuses lõigus Oravamäe talust kuni Vanamõisani (45. rügemendi I pataljoni paremal tiival ja tsentris – R. R.) läbi murtud, Vanamõisa tugipunkt ise oli veel vastase käes. 289. polgu I pataljoni kolm roodu olid pärast eesliini kaeviku hõivamist tunginud edasi 600–700 meetrit põhja suunas ning jõudnud Lipsu talu lähedale ja Auvere teeristini. Läbimurde vasakul tiival oli II pataljoni 5. rood hõivanud Tulsi talu, samal ajal kui 4. ja 6. rood asusid sealt lääne pool vastase (45. rügemendi II pataljon – R. R.) kaeviku ees. Läbimurde paremal tiival ründas III pataljoni 7. rood Vanamõisat läänest, ülejäänud kaks roodu pidasid lahingut Vanamõisast lõunas. Soomustehnikast umbes pool oli maastikul takerdunud ja kaugele maha jäänud, lisaks oli langenud masinaid rivist välja vastase tule või miinidele sattumise tõttu. 289. polgu ülema reservis oli 5. üksik trahvirood, mille ta kavatses enda ja 543. polgu vahekohas lahingusse viia (edaspidi seda tehtigi). Olgu lisatud, et kinnijäänud tehnikast vähemalt osa sai sapööride abil hiljem jälle liikuma.
Kell 10.30 paiku vallutas jalavägi liikursuurtükkide ja tankide T-60 toel Vanamõisa tugipunkti. 289. polgu III pataljon koos 5. trahvirooduga edenesid sealt umbes paarsada meetrit kõrgendiku 32,3 suunas.
45. rügemendi 1. kompaniist Vanamõisa piirkonnas võetud vang seletas ülekuulamisel, et kompanii kaotas ettevalmistava suurtükiväetule ajal 10–12 meest, misjärel ei kannatanud soomusmasinate rünnakut välja (lähivõitlust ei osatud nendega pidada) ja taganes korratuses. Samuti kinnitas 45. rügemendi 3. kompaniist pärit vang, et tankide tungimisel eesliini kaevikuni taandus kompanii segaduses.
120. diviisi 543. polgu edu jäi vahepeal tunduvalt tagasihoidlikumaks. Polgu vasakul tiival tegutsev III pataljon oli tõenäoliselt aidanud kaasa Vanamõisa vallutamisele ning saavutas ka sissemurde 11. SS-pioneeripataljoni paremal tiival. Kuid 543. polgu I ja II pataljoni rünnak sealt lõuna pool takerdus vastase positsiooni ees.
120. diviisi staapi jõudnud esialgsetel (ilmselt mittetäielikel) andmetel oli 289. polk kella 11 seisuga kaotanud surnute ja haavatutena 106 ja 543. polk 97 inimest.
117. korpuse naabri – 256. diviisi 937. polgu I pataljoni – rünnakud 45. rügemendi II pataljoni rindel edu kaasa ei toonud. Pärastlõunal tugevdati 937. polgu paremat tiiba 7. üksiku trahvirooduga, mille järgnenud edenemiskatsed samuti ebaõnnestusid.
120. diviisi saavutatud läbimurde järel oli 117. korpus alustanud ka 201. laskurdiviisi allüksuste lahingusse viimist. Kella 10 paiku läks 201. diviisi 191. laskurpolk (alluvuses 8. üksik trahvirood) lääne pool maanteed rünnakule, seal seni tegutsenud 120. diviisi 289. polgu II pataljoni allüksused koondusid seejärel Tulsi talu piirkonnas. 191. polgu I pataljon vallutas kaevikujupi 45. rügemendi II pataljoni vasakul tiival ja tungis välja Tulsi talust loodesse. Polgu II pataljon ründas lähtealuselt Porkoja talust läänes 45. rügemendi II pataljoni positsioone – edu saavutamata. Hiljem toodi 191. polgu kahe pataljoni vahekohas lahingusse ka III pataljon, mis edenes Lipsu talu suunal, jõudes lõuna poolt liginedes talu lähistele.
Kokkuvõttes oli 117. korpus saavutanud umbes poolteist kilomeetrit laia ja veidi vähem kui kilomeeter sügava läbimurde. Läbimurdes tegutses kokku kuus pataljoni ja kaks trahviroodu. Mis puutub soomustehnikasse, siis näib, et 289. polgu III pataljoni toetavad masinad olid läbimurde ajal kandnud väikesi kaotusi. Nimelt saavutas 82. tankipolgu 3. roodu viis T-60 pärast Vanamõisa hõivamist põõsastiku 250 meetrit kõrgendikust 32,3 kagus, kus jäi kaitsele. Rood oli eelnevalt kaotanud ühe T-60, mis löödi rivist välja vastase tulega, ja üks T-60 jäi kinni kraavi. Viis liikursuurtükki SU-76 jäid kaitsele Vanamõisa põhjaserval (1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 1. patarei ei olnud selle ajani ilmselt kaotusi kandnud). 289. polgu I pataljoniga koos tegutsenud soomustehnikal oli läinud halvemini: 1811. polgu 3. patarei viiest liikursuurtükist SU-76 langesid kolm rivist välja vastase relvatules, üks sõitis miinile ja üks takerdus sohu. 82. tankipolgu 1. roodust asusid neli tanki (kolm Shermanit ja üks T-34) kaitsele Oravamäe talu piirkonnas, kolm tanki olid maastikule kinni jäänud, ülejäänud kolm olid ilmselt vastase relvade tõttu kaotatud. Osa kirjeldatud kaotustest kanti enne sissemurret või sissemurde ajal eesliinil, ülejäänud sealt edasitungil.
117. korpuse esialgse ettekande kohaselt võeti 12 vangi, ent hilisem ettekanne mainis ainult seitset. Vangidest kolm kuulus 45. rügemendi I pataljoni ja neli pärines 543. polgu staabi andmeil SS-trahvipataljoni 2. kompaniist, kes vangistati Vanamõisa rajoonis. Arvatavasti on väide trahvipataljonist eksitus ja pigem oli tegu hoopis 11. SS-pioneeripataljoni 2. kompaniiga. Lisaks on teada, et sel päeval langes vangi üks mees sama pioneeripataljoni 1. kompaniist.
Läbimurde likvideerimine
Juba hommikul oli Nõukogude 120. diviisi reservist koondatud 538. laskurpolgu kaks pataljoni kaevikute joonele, kust 289. polk oli eelnevalt rünnakule läinud. Sealt lääne pool tõi 201. diviis hommikul kaevikutesse 92. laskurpolgu kaks pataljoni, pärast koondati nende selja taha kolmaski pataljon. 92. ja 538. polgu pataljonid kavatseti lahingusse saata edu arendamiseks, milleks oodati läbimurdesse tunginud pataljonide edenemise jätkumist. Kuid seda ei juhtunud – katsed põrkusid vastupanule ning peagi algasid Saksa vasturünnakud, mida toetas suurtüki- ja miinipildujatuli; 289. polgu I ja II pataljoni lahingukordi tulistasid Auvere jaama suunast ka raketiheitjad.
Nõukogude andmeil tehti 289. polgu III pataljonile ida suunast kella 13, 13.30 ja 14.50 paiku vasturünnak kompaniitugevuste jõududega, mida viimasel korral toetas viis või kuus tanki. Kõik vasturünnakud tõrjuti suurtükiväetule toel. Umbes samas ajavahemikus lõi 543. polgu III pataljon ida suunast tagasi vähemalt kaks vasturünnakut, mida toetas samuti soomustehnika. Kell 16.40 järgnes 289. polgu III pataljoni lõigus vasturünnak kuni pataljonitugevuste jõududega 12 tanki ja ründesuurtüki toel kõrgendiku 32,3 suunalt, samal ajal kui 543. polgu III pataljoni ründas jalavägi kolme tanki toel idast, samuti püüdis vastase allüksus Vanamõisast kagus tungida metsatukast III pataljoni parema tiiva selja taha. Vasturünnaku alla sattus ka 289. polgu I pataljon Auvere teeristi piirkonnas. 289. polgu pataljonid koos 5. Trahvirooduga, neid toetav soomustehnika ning 543. polgu III pataljon löödi taganema, tõmbudes kella 17-ks tagasi oma varahommikuse eesliini joonele. 543. polgu kolmas pataljon oli kaotanud umbes 80 protsenti isikkoosseisust ning talle saadeti nüüd polgu reservist tugevduseks 6. rood. 543. polgu I ja II pataljon, mis olid vahepeal edutult rünnanud Kauschi võitlusgrupi positsioone, olid õhtuks kaotanud vastavalt 40 ja 25 protsenti koosseisust.
Eelnev kirjeldus Saksa vasturünnakutest põhines niisiis Punaarmee dokumentidel, sealjuures on artikli autori käsutuses olevates Nõukogude poole materjalides lünk selle kohta, mis täpsemalt toimus samal ajal läbimurde läänetiival, kus tegutsesid 289. polgu II pataljon ning 191. polgu I ja III pataljon. Igatahes olid needki sunnitud kokkuvõttes taanduma.
Saksa dokumendid on läbimurde likvideerimise osas napisõnalised. III SS-soomuskorpus raporteeris, et tankide ja ründesuurtükkide toel toimunud vasturünnak saavutas kell 15.45 Vanamõisa, vastane taandus. Kell 19.55 kandis korpus ette, et läbimurre on vahepeal likvideeritud, kui välja arvata üks vastase tugipunkt Saksa eesliinis. Auvere juures loeti hävitatuks 11 Nõukogude soomusmasinat (kokku tervel korpuse rindel, sealhulgas Saksa 11. jalaväediviisi lõigus, 18 masinat). Niisiis toimus edukas vasturünnak Vanamõisa piirkonnas Saksa andmetel ajaliselt varem, kui seda väidavad vastaspoole dokumendid.
Mis puutub hävitatud soomustehnikasse, siis arv 11 läheb üpris hästi kokku vastaspoole dokumentidega, mille kohaselt löödi päeva jooksul Auvere piirkonnas Saksa relvadega rivist välja viis SU-76 (neist kolm loeti põlenuks, üks vigastatuks ja üks miinile sõitnuks) ja seitse tanki (üks põles, viis sai vigastada, üks sõitis miinile). Lisaks loeti õhtu seisuga maastikule kinni jäänuks kaks SU-76, tankide vastava arvu kohta andmed puuuduvad. Üks vigastatud T-34 jäi, kui uskuda selle meeskonnaliikmete autasuesildisi, 24. juuli õhtul vigastatuna (liikumisvõimetuna) vastase asetusse, misjärel meeskond tõrjus seal rünnakuid, kuni Saksa väed 26. juulil Auvere rajoonist tagasi tõmbusid.
Detaile lahingu kohta võib leida ka paarist Saksa sõjaväelaste autasustamise ettepanekust. Nordlandi diviisi ülema Gruppenführer Fritz von Scholzi Rüütliristi juurde Mõõkade annetamise esildises kirjeldati, et pärast vastase läbimurret aitas ta isiklikult kokku koguda taganenud võitlejaid ja asetas nad tõkestuspositsioonile (võimalik, et ta saabus kohale oma komandopunktist, mis asus metsas Auvere jaamast kirdes – R. R.). Seejärel liikus von Scholz Nordlandi tankipataljoni 4. kompanii juurde ning juhtis isiklikult nimetatud kompanii ja Nordlandi pioneeripataljoni 2. kompanii vasturünnakut, mis saavutas varasema eesliini. Siinkohal võib lisada, et tankipataljoni 4. kompanii relvastuses olid tankid Pz.Kpfw. IV. Muide, Nõukogude 1811. iseliikuv suurtükiväepolk teatas ühe Pz.Kpfw. IV hävitamisest Auvere piirkonnas, kuid Saksa dokumentide kohaselt armeegrupi Narwa lahingukorras ja remondis oleva soomustehnika hulk 24. juulil ja ka järgmisel päeval ei muutunud – kaotusi tõenäoliselt ei kantud. Auvere piirkonnas sel päeval vasturünnakutes osalenud ründesuurtükid kuulusid tõenäoliselt Nordlandi 11. SS-tankitõrjedivisjoni koosseisu.
Obersturmbannführer Kauschi Rüütliristiga autasustamise ettepanekus kirjutati, et 24. juuli lahingu ajal piirati ümber tema komandopunkt, mida suudeti siiski kaitsta. Seejärel, kasutades ära, et naabruses toimus soomustehnikaga vasturünnak, tegi Kausch grupi võitlejatega samuti vasturünnaku, sulgedes uuesti lünga rindes. Saksa autori Wilhelm Tieke III SS-soomuskorpuse ajaloos väidetakse, et Kauschi vasturünnakus osalesid komandopunkti meeskond ning Nordlandi pioneeripataljoni 1. ja 2. kompanii. Kommentaariks olgu lisatud, et Kauschi võitlusgrupi komandopunkt asus Saksa olukorrakaartide järgi eesliinist ligi poolteist kilomeetrit tagapool Tarapõllu talu läheduses ning sinna punaarmeelased kindlasti välja ei tunginud. Autasuesildises mainitud komandopunkt võis seega olla kas Kauschi ettenihutatud komandopunkt või hoopis pioneeripataljoni oma, kus ta parajasti viibis.
Riipalu Rüütliristiga autasustamise ettepaneku teksti koos selles sisalduvate võimalike detailidega lahingu käigu kohta ei ole õnnestunud leida.
Veel üks 24. juuli lahingule ajaliselt lähedane allikas on sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo 1944. aasta 5. augustil avaldatud artikkel 45. rügemendi tegevusest, mis põhineb arvatavasti sündmustes osalenud võitlejate ütlustel, võib-olla lubati Rahnulol tutvuda ka ettekannetega lahingu kohta. Paraku puuduvad artiklis isikute ja allüksuste nimetused ning on keeruline otsustada, kas kirjeldatakse ühe pataljoni tegevust või esitatakse episoode sündmustest rügemendi mõlema pataljoni lõigus. Rahnulo järgi löödi lahingu alguses ründavaid Nõukogude soomusmasinaid rivist välja Saksa raskesuurtükiväe tulega. Ühe pataljoni lõigus tegi vastane kolm rünnakukatset, mis üldiselt tõrjuti. Siiski kohas, kus kaevikute vahe oli kõigest 80–100 meetrit, õnnestus tal eesliini sisse murda. „Rünnatava lõigu vasakul tiival“ suruti üks kompanii oma kaevikust välja, enne seda sõitis kaevikust üle tank, mille Hauptsturmführeri auastmes ohvitser süütepudeliga põlema pani. Pataljoniülema organiseeritud vastulöögiga vallutati tagasi üks tugipunkt. Vastase suurtükituli oli vahepeal lõhkunud pataljoni traatside rügemendi staabiga. Sealt olukorda pataljoni juurde selgitama saabunud Untersturmführer kogus kokku taganenud mehi, kellega asus vastase kätte langenud kaevikut tagasi vallutama. Kaevik oli madal, selle põhjas oli rabavesi, mis tõusis üle saapasääre. Untersturmführeri juhitud grupi vaatevälja ilmusid Nõukogude tankid, mis avasid eemalt tule, üks lähemale liikunud masin löödi tankitõrjeraketiheitjaga rivist välja. Seejärel saabusid mööda kaigasteed lahinguväljale Saksa Panter-tankid ja ründesuurtükid, mis kõvemale pinnasele jõudes hargnesid lahingukorda ja tulistasid põlema neli vastase masinat. Nõukogude jalavägi põgenes, jättes maha varem vallutatud kaeviku. Rahnulo andmeil löödi rivist välja kokku 12 vastase soomusmasinat, mis, nagu nägime, ühtib Nõukogude poole andmetega.
Lahing 20. eesti diviisi veteranide mälestustes
Auvere lahingut on mälestustes kirjeldanud mitmed 20. SS-relvagrenaderidiviisi veteranid, neist kõige ülevaatlikumad ja üksikasjalikumad on 45. rügemendi ülema Harald Riipalu meenutused, ehkki detailides on need nii mõnigi kord ebausaldusväärsed – ilmselt vedas mälu autorit kohati alt.
Riipalu väitel kestis Saksa suurtükiväe tugev tõkketuli 24. juuli lahingu alguses ainult mõned minutid, sest kavandatud taandumise tõttu Tannenbergi liinile oli suur osa laskemoonast evakueeritud kaugemale tagalasse. See väide on siiski väheusutav – III SS-soomuskorpus valmistus Auvere platsdarmi serval tõrjuma vastase suurpealetungi ega oleks oma sealset suurtükiväge sel viisil nõrgendanud. Korpust toetav suurtükivägi tulistas 24. juulil välja kokku 36 400 mürsku ja miinipildujamiini (ilma tankitõrje- ja õhutõrjekahuriteta), mis oli Saksa suurtükiväe „torude“ hulka arvestades suur kogus. Võrdluseks olgu mainitud, et 8. armee suurtükivägi tulistas sel päeval kõikides pealetungilõikudes välja lausa 216 000 mürsku ja miini.
Riipalu sõnul saavutas vastane hommikul tankide toel sissemurde I pataljoni lõigus, tungides kuni pataljoni reservideni. Paar soomusmasinat olevat välja jõudnud lausa Auvere jaama –Laagna mõisa teele (ehk põhja poole raudteed – R. R.), kus nad olevat ühe suurtükipatarei otsesihtimistulega hävitatud, ent seegi väide on ilmselt eksitus – ükski teine allikas soomustehnika niivõrd kaugele edenemist ei kinnita. Riipalu andmeil õnnestus vastasel II pataljoni lõigus paar väiksemat sissemurret, mis peatati eesliini kompaniide reservi abil. Eelnevalt olevat Saksa suurtükiväe tõkketuli olnud pataljoni lõigus vastase tehnika pihta eriti tabav, kuid siinkohal tuleb märkida, et II pataljoni lõigus soomusmasinad tegelikult ei rünnanud. Teisel ja kolmandal kaitsepositsioonil asunud reservid jäid Riipalu kinnitusel ettevalmistavast suurtükiväetulest üldiselt puutumata, läbimurde tiibadele jäänud allüksused takistasid oma tulega vastase reservide kohalesaabumist. Saksa raketiheitjad tulistasid rünnaku lähtealusele toodud vastase reserve. Juba lahingu alguses oli III SS-soomuskorpus koondanud Riipalu lähitagalasse Panter-tanke ning kella 10 paiku asus 45. rügement koordineeritud vasturünnakule tankide ja suurtükiväe toel, vallutades eesliini lõunaks tagasi.
Varsti pärast seda olevat vastane I ja II pataljoni vahekohas uuesti läbi murdnud ning tunginud välja I pataljoni ülema Hauptsturmführer Paul Maitla komandopunkti lähedale, kus alanud lähivõitlus. (Olgu lisatud, et Maitla komandopunkt asus, nagu teatas ülekuulamisel tema 1. kompaniist vangi langenud sõdur, metsaserval Auverest loodes.)
Teiste allikate valguses pole siiski kahtlust, et Riipalu eksib, kui väidab päeva jooksul olevat toimunud kahte läbimurret. Neid oli tegelikult ainult üks ja seda ei likvideeritud juba lõunaks. Teisisõnu: Riipalu mälestuste justkui kahte läbimurret kirjeldav sündmustik puudutab tegelikult ühte ja sedasama, mis likvideeriti päeva teisel poolel.
Riipalu järgi osalesid läbimurdnud vastase peatamises II pataljoni reservid. Riipalu tellitud 10 minutit kestnud suurtükiväe tõkketuli I ja II pataljoni ette tabas juhuslikult metsast parajasti väljunud vaenlase ründavaid jalaväelasi. Saksa tankikompanii tungis läbimurdnud vastase selja taha, tiibadelt ründas vastast 45. rügemendi I pataljoni reserv ja 47. rügemendi I pataljoni varukompanii (ilmselt peab Riipalu tegelikult silmas 11. SS-pioneeripataljoni kompaniid – R. R.) ning põhja suunast Riipalu enda reserv (vähemalt 45. rügemendi 2. kompanii). Oma suurtükiväe otsese toetuseta (selle tuli oli koondatud sügavamale Saksa tagalasse) jäänud vastase jalavägi sattus Riipalu kirjelduse kohaselt kahelt poolt ründavate allüksuste risttule alla ning hävitati lõpuks tankirünnakuga, üksikud punaarmeelased langesid vangi. Lisaks jäi üks roodusuurune grupp Riipalu andmeil lõksu Saksa eesliini taha ning püüdis päikeseloojangu eel 45. rügemendi I pataljoni ja tema vasakpoolse naabri vahekohas omadeni läbi murda, kuid hävitati vasakpoolse naabri tulega.
Riipalu väitel kaotas vastane 45. rügemendi positsioonide ees Saksa suurtükiväetule tõttu 12 tanki ja rügemendi positsioonide sees veel 17, viimased olevat hävitatud peamiselt lähivõitluses tankirusikatega, aga soomustehnika hävitamisele olevat pretendeerinud ka paar tankitõrjekahurit. Need arvud, nagu juba nägime, on tugevasti liialdatud – tegelikult langes Nõukogude poolel rivist välja kokku 12 tanki ja liikursuurtükki. Tõenäoliselt hävitati lähivõitluses neist vähemus.
45. rügemendi I pataljoni komandopunkti meeskonnal õnnestus Riipalu sõnul kuulipildujatulega alla tulistada üks vaenlase lennuk. Saksa poole dokumentidest on teada nii palju, et diviisile Nordland alluvad üksused pretendeerisid sel päeval nelja lennuki allatulistamisele.
45. rügemendi tankitõrjekompanii (14. kompanii) ülema Ago Loorpärgi mälestuste järgi tulistati I pataljoni lõigus üks tank põlema „ahjutorust“, tule avasid ka kompanii 7,5 cm tankitõrjekahurid, ehkki lahingusegaduses ei olnud kindel, mil määral nad vastase soomustehnikat tabasid. 45. rügemendi I pataljoni ülema Maitla komandopunkti lähedale tungis ühe-kahe rühma tugevune vastane, kes hävitati kohalike reservide ja 14. kompanii „ahjutorude“ rühma meeste poolt. Üks kompanii tankitõrjekahur sai lahingu alguses täistabamuse (kogu meeskond arvatavasti hukkus), pärast löödi rivist välja teine kahur, mille meeskonnas oli surnuid ja haavatuid (teise kahuri kaotamist kinnitas Loorpärg ainult raadiosaates esitatud mälestustes, hilisemas mälestusteraamatus mainis ta ühe kahuri kaotamist).
20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii rühma (7,5 cm tankitõrjekahurid) kahuriülema Hans Savisiku ja teise kahuriülema Edgar Reimanni mälestustest jääb mulje, et nende relvad olid Lipsu talu rajoonis varupositsioonil, kust vastase soomustehnikat lahingu ajal tulistada polnud võimalik. Savisiku kahur sai küll suurtükitulest vigastada ja meeskonnast paar inimest haavata. Rühma kolmandast kahurist sõitis Savisiku andmeil üle aga tank, meeskond olevat hukkunud.
Olgu lisatud, et tankitõrjedivisjoni 1. kompanii ja 45. rügemendi 14. kompanii kaotuste nimekirjad sel päeval Auvere lahingus hukkunuid siiski ei sisalda. Mõlemas kompaniis oli küll haavatuid, nende hulgas Unterscharführer Savisik ise (haav oli kerge ja ta ei lahkunud rühma juurest).
Informatiivsete mälestustena võib esile tõsta ka 45. rügemendi I pataljoni 2. kompanii allohvitserist jaoülema Anatol Schmidti omi. Schmidti sõnul oli kompanii lahingu alguses reservis (ühtib Riipalu mälestustega), misjärel viidi vasturünnakule. Vaenlane suuremat vastupanu ei osutanud, vaid põgenes; mõned vangilangenud punaarmeelased lasti Schmidti rühma ülema algatusel maha. Võrreldes teiste allüksustega ei olnud kompanii kaotused suured.
45. rügemendi I pataljoni 4. (raske-)kompanii I rühmas raskekuulipildujameeskonnas teeninud Heino Tammemäe sõnul asus nimetatud rühm esialgu reservis.
Kuskil lõuna paiku tuli meil minna oma rühmaülema uscha (unterscharführer – R. R.) Ruubeli juhtimisel vasturünnakule. 3. komp[anii] ülema punkri katusel suitses üks T-34 kompülli (kompaniiülema – R.R) poolt tankirusikaga puruks lastud. Kuna pinnas oli seal väga soine, siis asusid meeskondade punkrid peaaegu maa peal ja olid üpris nõrgad. Rünnakul nägime masendavaid pilte, ühe rühma meeskonna punker oli saanud täistabamuse, lõigates punkri pooleks. Allesjäänud poolel lebasid poisid surnult naridel, teise poole oli mürsk minema pühkinud. Tabamus oli saadud nähtavasti kohe rünnaktule alguses. Minu relva tee kulges üle Vanamõisa. Õhtuks oli raskete kaotustega (minu rühmast jäi alles 2 meest) olukord taastatud ja meie kaevikud tagasi võetud – õieti kaevikuid polnudki enam, sest vesine pinnas lubas kaevata vaid mõnikümmend sentimeetrit, mis ka valgus kohe vett täis, sellepärast oli kaevikute ette ehitatud palkidest ja okstest kaitsepiirded, kuid need olid sturmtulega täielikult purustatud. Laipu, nii meie kui ka venelaste omi (viimaseid oli otse hunnikus üksteise peal – mingisugusest lõunamaa rahvusest tumedate ja laiade nägudega), oli kõikjal. Öö jooksul püüti meie langenuid, niipalju kui neid veel enam-vähem tervena leiti, ära viia.
Tammemäe mainitud Unterscharführer Kalju Ruubel oli siiski ilmselt jaoülem, sest 4. kompanii I rühma ülem oli hoopis Untersturmführer Harry Niidre. Sama rühma Unterscharführeri Richard Säägi mälestustest selgub, et kui vastane tungis I pataljoni ülema Maitla staabi lähedusse (staap asus Säägi andmeil ühes majas), siis pidasid Niidre ja Säägi, kes asusid staabi taga 4. kompanii miinipildujarühma juures punkris, kinni taganevaid sõdureid ja moodustasid kaks löögigruppi, mille viisid vasturünnakule. Säägi grupp märkas seejärel ühte punaarmeelast, kes varjus põllule kaevatud auku.
Varsti ilmusidki sakslaste Panterid maja nurga tagant, mille tagajärjeks oli see, et venelane, keda püüdsime seal põllul kaevatud augus tabada ja veel teisi, keda me varem ei näinud, hüppasid oma kaevatud aukudest välja ja hakkasid tambiga tahapoole jooksma enne, kui tankid pauku tegid. Püss, sinel ja muu, mis olid üle õla, nagu lendasid seljast kahele poole, nii oli neil vist juba kombeks. Panterid aga suunasid oma torud umbes 400 m eemal asuva talu majade vahel olevatele tankidele, mida meie oma positsioonilt ei näinud. Kuulsime mitut kõva kärakat ja juba käisidki leegid maja tagant üles. Nägime kahte tulesammast, mis ütles meile, et seal lasti kaks tanki puruks, seega meil vähem muret. Need põlesid veel tükk aega. Peale seda pöördusid Panterid ringi ja läksid tagasi, kust nad tulid.
Hiljem osales Säägi vasturünnakus, mis saavutas endise eesliini, ta mälestustest jääb mulje, et tõsisemat vastupanu sealjuures ei kohatud.
45. rügemendi II pataljoni 8. (raske-)kompanii veteran Karl Sulger meenutas, et oli enne lahingut määratud „pataljoni staabi varurühma“ (22 meest), mis tegi vasturünnaku sissemurde likvideerimiseks eesliini kaevikus.
Justkui detailne kirjeldus osalusest Auvere lahingus leidub ka 45. rügemendi I pataljoni veterani Kalju Pähklametsa väidetavas päevikus. Justnimelt väidetavas, sest tegelikult põhineb see vähemalt osaliselt teiste isikute mälestustel (sh Riipalu omadel) ja ilmselt ka hilisemal ajalookirjandusel. Pähklametsa värvikas kirjeldus I pataljoni 4. kompanii rühma võitlejate lahingust Auvere maantee juures (seal rünnanud 30 tankist olevat lähivõitluses hävitatud kolm) kuulub pigem ilukirjanduse valdkonda. Saksa sööstpommitajate rünnakut sel päeval kella 15 ajal, nagu kirjutab Pähklamets, ei toimunud samuti – neid sel päeval Narva rindel ei kasutatud. Nõukogude andmeil ründasid mõned vastase lennukid päeva jooksul 120. diviisi piirkonnas maismaasihtmärke. Tõenäoliselt olid need 54. hävituseskaadri hävitajad Fw 190, mis 24. juulil Narva rindel tegutsesid. Jääb üle lisada, et kui väidetava päeviku järgi sai autor Auvere lahingus haavata, siis 45. rügemendi I pataljoni kaotusnimekirjade järgi leidis Unterscharführer Pähklametsa haavatasaamine aset hoopis 24. augustil Tartu rindel.
Jätkub
