80 aastat Eikla ehk Piila soo lahingust

1944. aasta sügis muutis paljude eestlaste elu jäädavalt. Saksa vägede lahkumise järel taastati Eestis Nõukogude okupatsioonivõim ning koos sellega algas uus repressioonide laine. Arreteerimised, küüditamised ja mobilisatsioon Punaarmeesse sundisid metsadesse varjuma tuhandeid mehi, kes ei olnud valmis loobuma oma vabadusest ega leppima võõrvõimu vägivallaga. Nii sündis metsavendlus – relvastatud vastupanuliikumine, mis kestis Eestis ligi kümnendi.

Saaremaa metsad ja sood said varjupaigaks paljudele. Seal tegutsesid väikesed rühmad, kes püüdsid vältida julgeolekuorganite haaranguid ja hoida elus lootust, et ühel päeval võib Eesti taas vabaks saada. Rahva hulgas räägiti sümboolselt „valge laeva“ ootamisest – usust, et lääneriigid ei lepi Baltimaade okupeerimisega.

Üks selline rühm sattus 3. märtsil 1946 verisesse kokkupõrkesse Eikla ehk Piila soos. Sellest lahingust möödus tänavu 80 aastat.

Punker keset sooheinamaad

1945. aasta sügisel kogunes Pärsama valla Luulupe küla lähistele Torga talu metsadesse rühm metsavendi. Nende seas olid Johannes Tulk, Priidu Jürgens, Harald Algpeus, Aleksander Tuuling, Artemi Mets, Juhan Mets ja Elmar Ilp. Kõik mehed olid relvastatud.

Algul ööbiti heinaküünis, kuid talve saabudes muutus see võimatuks. Torga talu vanem poeg Juhan Mets pakkus välja rajada punker oma sooheinamaa kõrgendikule, suure kuuse kõrvale. Novembris 1945 asuti tööle ning kuu lõpuks oli muldonni meenutav punker valmis.

Peagi hakkas seltskond hajuma. Johannes Tulk lahkus kodukanti Valjala valda ning pääses sealt hiljem Rootsi. Priidu Jürgens läks väidetavalt koduseid külastama. Punkrisse jäid Harald Algpeus, Aleksander Tuuling, Artemi Mets, Juhan Mets ja Elmar Ilp.

See pidi olema ajutine varjupaik. Tegelikkuses sai sellest koht, kus mõni kuu hiljem puhkes üks Saaremaa metsavendluse tuntumaid lahinguid.

Reetmine ja haarang

3. märtsil 1946 alustasid Nõukogude repressiivorganid ulatuslikku operatsiooni Eikla soos tegutsenud metsavendade tabamiseks. Punkri asukoha oli reetnud varem samasse rühma kuulunud Priidu Jürgens, kellest hiljem sai julgeolekuagent varjunimega „Lember“.

Keskpäeva paiku jõudsid piirivalvurid ja NKVD operatiivtöötajad punkrini. Alguse sai äge tulevahetus.

Granaadiplahvatus tappis Juhan Metsa kohapeal. Kuid metsavennad ei alistunud. Nende käsutuses olnud Saksa päritolu kiirlaskekuulipilduja MG-34 osutus otsustavaks. Relva käsitsenud Aleksander Tuuling suutis ründajad tugeva tule all taanduma sundida. Elmar Ilp viibis samal ajal Haeskas.

Kuigi ründajatel oli selge arvuline ülekaal, olid nende kaotused märkimisväärsed – kaks piirivalvurit ja üks NKVD operatiivvolinik hukkusid ning neli meest sai haavata.

Pärast lahingut panid metsavennad punkri põlema, et see ei langeks julgeoleku kätte, ning kadusid seejärel eri suundadesse Saaremaa metsade ja soode varju.

Harald Algpeus liikus kodukanti Valjala valda. Artemi Mets ja Aleksander Tuuling varjusid Kuru metsas teises punkris. 

Hiljem on Ilp rääkinud Artemi ja Juhan Metsa õele Erna Metsale, et kui Aleksander Tuuling poleks lahingus nii otsustavalt tegutsenud, oleksid ründajad nad kõik hävitanud.

Toetajad maksid ränka hinda

Metsavennad ei oleks suutnud metsas kaua vastu pidada ilma kohalike inimeste abita. See abi viis paljud hiljem vangilaagrisse.

1950. aastal tabati Sõrve poolsaarel Nõukogude armeest deserteerunud Oskar Välja. Ülekuulamistel rääkis ta inimestest, kes olid varustanud metsavendi relvade ja laskemoonaga. Nendeks osutusid Mustla külas elanud Ida Kivi ja Saue-Putlast pärit Liine Põld. Relvad oli varem peitnud Ida Kivi abikaasa Aleksander, kes oli Saksa ajal teeninud Omakaitses ja suri hiljem vangistuses. Lisaks tõi Liine Põld jalgrattaga Kuressaarest kaks kasti padruneid. Metsavendade varustamist vahendas Artemi ja Juhani õde Erna Mets, kes vangistati 1948. aastal.

Pärast Eikla lahingut oli Liine rõõmustanud, et nende antud relvade ja laskemoonaga olid metsavennad tapnud mitu „vene vankat“. Liine Põld ja Ida Kivi vastasid ülekuulamistel küsimustele ühemõtteliselt: „Ma ei andnud Ilpi gruppi välja, kuna ei soovinud neile halba ega tahtnud, et nad vangistatakse.“ Mõlemat nn „kodumaa reeturit“ karistati Vene NFSV seaduse alusel kümneaastase vangistusega. 

Metsavendade saatus

Eikla lahingu osaliste saatused olid erinevad, kuid enamasti traagilised.

Artemi Mets soovis 1945. aastal end ametlikult legaliseerida, kuid talle anti ülesanne metsavendi jälgida ja reeta. Selle asemel otsustas ta liituda oma venna Juhani ja teiste varjajatega. Ta vahistati 1947. aastal ning mõisteti 25 aastaks sunnitöölaagrisse. Pärast 1959. aastal vabanemist ei lubatud tal kodukanti naasta ning ta elas hiljem Tartus, kus suri 1997. aastal.

Harald Algpeus vangistati 1946. aasta juulis. Teda süüdistati metsavendluses ja mitmes rünnakus kommunistide vastu. Vaatamata karmidele ülekuulamistele ei taganenud ta oma seisukohtadest. Ülekuulamistel tunnistas ta otse: „Ma ei tahtnud Nõukogude võimu Eestisse.“ Algpeus vabanes 1963. aastal, kuid Eestisse tal elama asuda ei lubatud. Ta rajas oma elu Lätti Ruhja linna ja suri 2006. aastal.

Aleksander Tuuling jätkas metsavennana veel aastaid. Johannes Tulk on Aleksander Tuulingut ehk Sepa Sassi iseloomustanud kui haruldaselt külmaverelist meest, kes tegutses ka kõige pingelisemates olukordades rahulikult ja kaalutletult. Ta mõrvati 12. mail 1953 Kaarma vallas Piila soos, tapjaks tema äraandjast tädipoeg agent Viktor Parbus (Smelõi/Endine). Hilisemas ettekandes on märgitud, et 1953. aasta mais läbi viidud operatsiooni käigus tapeti Aleksander Tuuling relvastatud vastupanu osutamisel.

Kartmatu Erna Mets

Eraldi peatükiks selles loos on Artemi ja Juhan Metsa õe Erna Metsa saatus. Ta varustas metsavendi toidu ja varustusega ning toetas vastupanuliikumist.

Erna vahistati 5. aprillil 1948. Kui kollaborant Feodor Teder talle pilkavalt ütles, et naine ei näe enam kunagi oma koduküla, hüüdis Erna enne autoukse sulgumist: „Elagu sinimustvalge!“ ning lisas: „Küll Elmar Ilp minu eest kätte maksab ja eks teile kõigile saabub kord tasumistund.“ Hiljem teatas ta ülekuulajatele kartmatult, et vihkab Nõukogude võimu ja Eestimaa reetureid.

Vangilaagrites tuli tal taluda alandusi, piinamisi ja vägivalda, mis jätsid tema tervisele sügava jälje.

Mälu, mis ei tohi kaduda

Eikla ehk Piila soo lahing ei olnud suur sõjaline operatsioon. Kuid see oli osa laiemast relvastatud vastupanust Nõukogude okupatsioonile, mis kestis Eestis 1950. aastate alguseni.

Metsavennad ei olnud professionaalne armee. Nad olid inimesed, kes keeldusid alistumast võõrvõimule – sageli teadmisega, et see võib tähendada vangilaagreid või surma.

Nüüd, 80 aastat hiljem, kuuluvad Eikla soo metsavennad – Juhan Mets, Artemi Mets, Harald Algpeus, Aleksander Tuuling, Elmar Ilp, Johannes Tulk ja nende kaaslased – Eesti vabadusvõitluse loosse.

Nende lugu meenutab, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Ja et ka kõige raskematel aegadel leidus inimesi, kes olid valmis selle eest seisma.