Suur sõda Iraani vastu

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 2/2026

Kuu aega pärast järjekordse sõjalise kokkupõrke valla pääsemist arutab maailm endiselt, kas sellega ka midagi tegelikult saavutatud on. Kui sõjategevuse eesmärk oli tappa Iraani kõrgeim usujuht suurajatolla Ali Khamenei (1939–2026), siis oli tegemist õnnestumisega. Iraani usujuht hukkus esimese päeva rünnakutes.

Kui sõjategevuse eesmärk oli režiimivahetus Iraanis, siis seni me edu täheldada ei saa. Khamenei poja Mojtaba Hosseini Khamenei (snd 1969) määramine riigi uueks usujuhiks viitab sellele, et režiim riigis on varasemast veelgi kättemaksuhimulisem ja mingeid poliitilisi reforme, mis teeks lõpu teisitimõtlejate massilistele hukkamistele Iraanis, ei ole veel ka aprillis märgata.

Kui eesmärk oli lõpetada võimalik tuumarelvaprogramm Iraanis, siis seda Iraani võimet on juba ühtejärge nõrgestatud nii atentaatidega 2012. aastal, Iisraeli ja USA löökidega 2025. aastal kui ka USA ja Iisraeli õhulöökidega märtsis 2026. Alates sellest, kui Iisrael paljastas 2002. aastal võimaliku Iraani tuumarelvaprogrammi olemasolu, pole Iraan endiselt tuumarelva välja töötada suutnud. Iraani suurimad uraani rikastamise keskused ja hulk muidki rajatisi on õhulöökide järel ilmselgelt rivist väljas, aga Iraani tahe tuumarelva luua võib olla hoopis kasvanud.

Kui USA ja Iisraeli siht oli nõrgestada Iraani sõjalist võimet korraldada rünnakuid, siis on seekordse sõjategevusega tabatud tuhandeid objekte üle Iraani, mille tagajärjel on Iraan kandnud suuri kaotusi, ennekõike taristus ja tehnikas. Arvestades purustatud objektide arvu, on aga inimohvreid isegi üllatavalt vähe.

Kui Iraan tahtis aga tõestada, et kesk- ja pikamaa ballistilisi rakette välja töötades suudab ta oma peavaenlasi – Iisraeli ja USA-d – kohkuma panna, on seekordses sõjas tugevalt kannatanud Iraani maine, sest Iisraeli õhutõrjevõime õhust lähtuvaid ohte tõrjuda on osutunud tunduvalt edukamaks kui Iraani raketitööstuse võime objekte Iisraelis tabada. Ainus, milles Iraan on olnud edukas, on oma naaberriikide nafta- ja gaasiekspordi halvamine rünnakutega, mis paraku tabasid tegelikult neid, kellel selle sõjaga otsest seost ei olnud.

Isegi kui Moskva on teinud suuri pingutusi selleks, et USA-s Venemaale sõbralikku administratsiooni leida, ei saa pärast Venezuela diktaatori Nicolas Maduro vangistamist 3. jaanuaril ja Iraani usujuhi tapmist 28. veebruaril ka Vladimir Putin ja tema allesjäänud liitlased end päris turvaliselt tunda. USA president Donald Trumpi algatatud rünnakud on tabanud just Putini lähimaid liitlasi.

Sõjategevuse algus

Seekordne sõda USA ja Iraani vahel ei alanud ju tegelikult 28. veebruaril 2026. Iraanis 1979. aastal võimule tulnud teokraatlik režiim kuulutas ameeriklastele sõja juba esimestel päevadel, kui islamirevolutsiooni toetav üliõpilasliikumine 4. novembril 1979 murdis sisse USA saatkonna hoonesse Teheranis ja võttis seal olnud 66 ameeriklast pantvangi.

USA erioperatsioon Eagle Claw (Kotkaküünis) nende pantvangide vabastamiseks 24.–25. aprillil 1980 ebaõnnestus ja selle käigus hukkus kaheksa USA sõjaväelast. 444 päeva kestnud pantvangikriisi lõpetas alles Alžiiri lepingute allakirjutamine 1981. aastal, kus USA leppis Iraani nõudmistega ja viimased 52 pantvangi said koju. Suhteid normaliseerida polnud võimalik, kuna Iraani islamirežiim jätkas ameeriklaste- ja Iisraeli-vastaste ähvardustega ning diplomaatilisi suhteid USA ja Iraani vahel pole olnud 7. aprillist 1980.

Eriti teravaks läks kriis Pärsia lahel aastal 1988, kuna Iraan oli hakanud mineerima naftatransiidiks olulist veeala. USA karistas Iraani selle eest 18. aprillil 1988 toimunud rünnakuga, mille käigus uputas kaks Iraani naftapuurtorni ning viis Iraani sõjalaeva või -kaatrit. USA sekkumine aitas lõpetada ka sõja Iraagi ja Iraani vahel. Õnnetuseks tulistas USA sõjalaev nende pingete tulipunktis 3. juulil 1988 alla ka Iraani reisilennuki 290 inimesega pardal.

Kui enamik revolutsioone ajaloos on aidanud kukutada võimult jõhkraid ja despootlikke valitsejaid, siis Iraani islamirevolutsioon 1979. aastal tõi hoopis võimule fanaatikutest koosneva liikumise, mis suutis võimul püsida vaid järjest vägivaldsemat võimu kehtestades. Probleemid inimõigustega Iraanis süvenesid ja see muutis võimatuks ka pingelõdvenduse Iraani ja USA vahel.

Konflikt ei taandunud ka suurajatolla Ruhollah Khomeini surmaga 1989. aastal. 1995. aastast on olnud jõus ka USA määratud täielik nafta- ja kaubaveo keeld Iraanile, mis on sundinud Iraani aeg-ajalt ka pingelõdvendust otsima, näiteks 1998. aastal Iraani presidendi Mohammad Khatami „tsivilisatsioonide dialoogi“ otsinguteni USA suunal. Aga suhteid parandada ei õnnestunud. Olukorda ei parandanud ka see, kui president George W. Bush 2002. aastal arvas Iraani nn kurjuse teljel olevate riikide hulka.

Iisrael kahtlustas juba 2002. aastal Iraani tuumaprogrammi varjatud taotlustes tuumarelva jaoks vajaliku uraani rikastamiseks ja neid pingutusi kiirustas takka ka aastail 2005–2013 presidendiks olnud Mahmoud Ahmadinejadi võimuaeg. Olles tugev tuumaprogrammi toetaja, teravdas Ahmadinejad riigi suhteid lääne suunal. Just tema ajal üritas Iraan ise maailma veenda, et sealne tuumaprogramm on palju paremal järjel, kui see tegelikult oli. Olgugi et 1989. a käivitatud Iraani salajane tuumarelvaprogramm AMAD oli ametlikult lõpetatud 2003. aastal, kasvas eriti Iisraelis veendumus, et Iraan jätkab jõupingutusi uraani rikastamiseks relvaks kõlbliku tasemeni.

Neid kahtlusi ei kustutanud ka 2015. aastal saavutatud kokkulepe, mis pani piirangud Iraani tuumaprogrammile. Fordow uraani rikastamise keskust, mis pidi 2016. aastast tegevuse lõpetama, kaitsti hoopis S-300 raketisüsteemiga ning 2023. a pidi ka rahvusvaheline aatomienergia agentuur nentima, et Iraan on ilmselt suuteline rikastama uraani 60%. Tuumarelvaks sobivat uraani peab aga rikastama 90%, milleks Iraan selgelt veel suuteline ei ole.

Iraan ise on langenud oma enda propaganda küüsi, üritades jätta maailmale muljet, et ta suudab Iisraeli ja USA-ga sammu pidada. 2026. aasta sõjategevus on paraku tõestanud pigem Iraani suutmatust selles osas. Ballistiliste rakettide arendamine, milleks juba 1980ndatel alustati koostööd Põhja-Korea ja Hiinaga, oli just peamine põhjus, miks president Bush-noorem Iraani nn kurjuse telje riikide hulka arvas. Nõukogude rakettide Scud põhjal töötati välja raketid Shahab-1 (1985. a, lennukaugusega 330 km), Shahab-2 (1997. a, 500 km) ja hiljem Sejjil (2012. a, 2000 km) ja Khorramshahr-4 (2023. a, 2000 km).

Nii nagu NSV Liidus ja Venemaalgi kombeks, on ka Iraan panustanud ennekõike ründerelvadele, vastas olevad Iisrael ja lääneriigid aga pigem kaitserelvadele. Kuigi 2026. aasta sõjas on Iraan kasutanud suures koguses rakette ja droone naaberriikide karistamiseks USA-sõbraliku poliitika eest, on nende rakettide tabavus ootamatultki nõrk.

Mobiilselt stardiplatvormilt teele saadetud rakettidega Khorramshahr-4 suudeti küll tekitada purustusi Ben Gurioni lennuväljal 5. märtsil ja Tel Avivis 17.–18. märtsil, aga kaugeltki mitte selliseid, et rääkida nende rakettide suurest edust. Propagandamasin ülistas need raketid paremaks, kui need tegelikult olid.

Trump alustas

Palju on kriitikat, et USA president Donald Trump polnud pikemalt asju läbi mõelnud, kui 28. veebruaril Iraani-vastast sõjategevust alustas. „Iraani režiim on 47 aastat skandeerinud surma Ameerikale ning pidanud lõputut verevalamise ja massimõrvade kampaaniat, mille sihtmärgiks on Ameerika Ühendriigid, meie väed ja süütud inimesed paljudes riikides. /…/ Iraan on maailma terrorismi peamine toetajariik ja tappis hiljuti tänavatel kümneid tuhandeid oma kodanikke, kui nad protesteerisid. /…/ Ameerika Ühendriikide, eriti minu administratsiooni poliitika on alati olnud, et see terroristlik režiim ei saa kunagi omada tuumarelva. /…/ Aga Iraan keeldus, nagu ta on seda teinud aastakümneid ja aastakümneid,“ deklareeris Trump. Eks selles avalduses oli ka üksjagu tõtt.

28. veebruaril tabasid ühendatud õhulöögid Iisraelist ja USA platvormidelt regioonis Iraani, surma sai kümneid Iraani juhtkonda kuuluvaid isikuid eesotsas usujuht Ali Khameneiga. Iraan vastas viivitamata oma rünnakutega Iisraeli ja USA sõjaväebaaside vastu. Iraani meedia esitles ennekõike vaid oma tsiviilohvreid, sh tütarlastekoolis Minabis. Aga oli ilmne, et tugevamini kannatas siiski militaarne taristu.

Päev hiljem hukkus kuus ameeriklast Iraani rünnakus Kuveidis asuvale Port Shuaiba baasile, samas kui kolm USA hävitajat lasi kogemata alla Kuveidi enda õhutõrje. Iraan, kelle rünnakud Iisraeli vastu edu ei toonud, asus aga rohkem ründama hoopis konkureerivate naaberriikide nafta- ja gaasitankereid.

Ajakirjandus esitles mõistagi seda õudu, mida pidid tundma Iraani enda elanikud rünnakute hoogustudes. Kuid Iraani tugevaim relv rünnakute vastu polnud mitte õhutõrje ja suutlikkus vastulööke anda, vaid ennekõike propaganda, mida on ka mitmes riigis uskuma jäädud. Ikka ja jälle ilmub teateid, kuidas Iraani raketid olevat läbistamas Iisraeli, USA ja USA liitlaste kaitsekilpe, esitledes paraku üksikuid juhtumeid reegli pähe.

Sõtta kaasati Iraani usu- ja mõttekaaslased, 2. märtsist Hizbullah Liibanonis ja 28. märtsist hutid Jeemenis, kes omakorda asusid rünnakuid korraldama. Iisrael sai seega põhjuse uuesti tampida maatasa ka Hizbullah rajatisi Liibanonis.

18. märtsist asus Iisrael juba Iraani energiataristut ründama, ennekõike gaasivälju. Kuigi Iraani merevägi purustati peaaegu täielikult, püsis ka Hormuzi väin rünnakuohu tõttu tankeritele suletuna, põhjustades suurema kriisi maailma kütuseturul. Juba esimese kümne päevaga oli tabamuse saanud ligi 60 Iraani sõjalaeva, mistõttu oli Iraan kaotanud peaaegu kogu oma laevastiku. Aga ega sellest varemgi ameeriklastele vastast ei olnud. Rünnakud harvendasid tugevalt ka Iraani õhuväe pigem vananenud lennuki- ja helikopteriparki.

Iisraeli ajaleht Haaretz teatas, et seekordse sõjategevuse 25 esimese päeva jooksul tulistas Iraan Iisraeli suunas 470 raketti. Iisraeli relvajõud lugesid kokku vaid üheksa otsetabamust, samas kui kahju on tekitanud ennekõike Iraani rakettide kobarlõhkepead, mis põhjustavad valimatuid purustusi, külvates rohkem terrorit ja hirmu kui tegelikult sihtmärke tabades. Iisrael väidab, et on suutnud lennust alla võtta 90% Iraani rakettidest.

Araabia Ühendemiraadid kinnitavad, et nende Lõuna-Koreast hangitud uus õhutõrjesüsteem Cheongung-II (M-SAM) on näidanud 96% tabamist Iraani rakettide vastu. 2. märtsi seisuga olid nad registreerinud 165 Iraani raketti, mis nende pihta tulistati, millest 152 lasti alla ja 13 kukkus merre ning sihtmärke ei tabanud ükski. Iraani 541 droonist olid nad alla lasknud 506 ja sihtmärgini jõudis 35.

Jordaania teatas 28. veebruaril, et nemad tulistasid alla 13 raketti ja 36 drooni (mis olid ilmselt suunatud pigem Iisraeli vastu). 1. märtsiks oli Kuveit alla tulistanud 97 Iraagi raketti ja 283 drooni, Katar 65 Iraani raketti ja 12 drooni, 2. märtsiks Bahrein 61 raketti ja 34 drooni. Rünnaku all olid samuti Iraak, Omaan ja Saudi Araabia. Järgnenud päevadel on Iraani rünnakud küll vähemaks jäänud, aga kuu aega hiljem kestsid jälle edasi. Samas olid rünnakud NATO liikme Türgi vastu pigem sümboolsed. 30. märtsil teatas Türgi alles neljandast raketist, mis nende suunas lendas ja mis alla lasti.

Alles 21. märtsil suutis Iraan tekitada purustusi Iisraeli Aradi ja Dimona linnades, mille lähistel asub Iisraeli tuumauuringute keskus, kus on varemgi tuumarelvi välja töötatud ja võibolla ka valmis saadud. Ka siin tuli välja Iraani propaganda, sest taheti ju näidata maailmale, et Iraan pole ainus tuumaambitsioonidega riik regioonis. Pärast seda, kui Mordechai Vanunu 1986. aastal Dimona tuumaprogrammi paljastas, pole küll palju uuemat infot, mis tema sõnu kinnitaks. Isegi, kui Iisrael oleks aastail 1966–1967 esimese tuumarelva valmis saanud, oleks see nüüdseks juba ammu vananenud.

Iraan on küll saanud esitleda väiksemat edulugu Shahedi droonidega, mille abil on Venemaa Ukrainas terrorit külvanud, aga nüüd ründab USA ise juba Iraani sarnaste droonidega FLM 136 ehk Lucas. Probleemiks pole mitte see, et odavad Shahedi droonid oleks eriti edukad USA sõjaväebaase rünnates, vaid see, et selliseid droone tuleb alla tulistada miljoneid maksvate rakettidega. Ühtäkki oleme olukorras, kus Ukraina oskus Shahedi droone tõrjuda on vajalik ka seni tõrksale liitlasele ookeani tagant.

Raadio Vaba Euroopa teatas 31. märtsil, et USA ja Iisrael on selle sõja jooksul tabanud 10 000 sihtmärki Iraani territooriumil, väidetavalt põrmustades Iraani raketi- ja tuumavõime. Reutersi 27. märtsi raporti kohaselt oli USA ja Iisrael suutnud oma rünnakutega hävitada umbes kolmandiku Iraani raketivarudest. Iraani välja tulistatud rakettide hulk on aga järjest vähenenud. Pikemat sõjategevust Iraan selgelt enam välja ei veaks.

28. veebruarist kuni 27. märtsini oli Iraanis asuvaid objekte rünnatud 2009 korda ja Iraan ise oli rünnanud oma vastaseid 1007 korda. Nagu näha on aga Iraani vastaste õhutõrje suutnud Iraani rakettidest ligi üheksa kümnendikku alla lasta. Iraani õhutõrje efektiivsusest pole eriti teateid, küll aga teatas USA juba 10. märtsil, et Iraani õhutõrje ei ohusta USA õhuväge ja USA hävitajad võivad tegutseda Iraani õhuruumis suhteliselt karistamatult. Iisrael teatas 3. märtsil, et umbes 80% Iraani õhutõrjesüsteemidest ja 60% raketistardiseadmetest on hävitatud.

Iraani vastastelgi tuleb piir vastu. Ukraina väljaanne Defence Express nentis 3. märtsil, et ligi 400 Iraani raketti suunati sõja esimestel päevadel riikide vastu, mis on varustatud Patriot PAC-2 või PAC-3 patareidega, ja nende rakettide allatulistamiseks kulus ligi 800 Patrioti raketti. Lockheed Martin suutis aga mullu toota kokku ainult 620 sellist tõrjeraketti. 400 raketi tõrjumine läinuks seega maksma USA siseturu hindades 2 miljardit, eksporthindades lausa 4,8 miljardit dollarit. Washington Post teatas, et USA on välja tulistanud 850 Tomahawk-raketti, kuigi juurde toodetakse neid vaid mõnisada igal aastal.

Niisiis, nagu varemgi, on USA sellistes, peamiselt õhus toimuvates sõdades kergesti peale jäämas. Samas ei pruugi säärane kauem kestev tegevus aga lõpuni jätkusuutlik olla. Maavägesid Iraani saata oleks olnud Trumpi jaoks probleemne, sest oli ju tema see president, kes alustas vägede väljatoomist Afganistanist. Leppida seniste võitudega oleks küll võimalik, aga Iraanist lähtuv oht on ju endiselt olemas. Kui ka Iraani muu ründevõime peaks kaduma, suudaks see riik Hormuzi väina suletuna või ka terrori all hoides maailmale püsivat peavalu tekitada.

Ameeriklasi kummitab endiselt mineviku hirm Vietnami-taoliste pikale veninud sõdade ees, mis riigi enda vastupanuvõime löögi alla seaks. Iraagis suudeti küll sõjalise sissetungiga 2003. aastal murda Saddam Husseini režiim, mida nüüd enam peaaegu keegi taga ei nuta, aga tulemuseks oli ju veelgi suurem oht ISIS-ena.

Demokraatlikku revolutsiooni Iraanis, mis võiks selle riigi poliitilist kurssi muuta, aga välise sõjalise sekkumisega esile kutsuda pole võimalik. Kui selline revolutsioon puhkekski, leiaks fanaatilisem element Iraani struktuurides vaid tugevama argumendi „välisagentidest“ demokraatianõudlejate vastu.

USA otsib tuge liitlastelt NATO-s, kes võiks aidata sõda venitada nii kaua, kui Teheranis tahaks keegi ka poliitilisi reforme lubama hakata, aga rahukõnelusteni on veel väga pikk tee minna. Seni on aga löögi all ka USA-NATO suhted.

Sellistes oludes jõuti Pakistani vahendusel kahenädalase vaherahuni 8. aprillil. Iraan lasi vabaks pantvange, keda ta juba aastaid kinni pidanud on. Vaherahu püsivus sõltub aga nii sellest, kas Iraan on valmis lõpetama Hormuzi väinas laevaliikluse takistamist, kas USA on valmis leevendama Iraani-vastaseid sanktsioone ja ka sellest, kas rahu püsib Iisraeli ja Liibanonis tegutseva Hizbullah’ vahel. Konflikt Iraani ja lääneriikide vahel kestab kindlasti edasi.