Neuhammer. Kuidas 1944. a lõpus taasloodi 20. eesti SS-diviis
Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2025
Tegelikult oli Neuhammeri puhul tegu külaga, mis asus Alam-Sileesias ja praegu kannab see nime Świętoszów, kuna kuulub nüüd Poola Vabariigi koosseisu. Keiserliku Saksamaa ajal 1898. aastal alustati küla lähedale väljaõppelaagri rajamist, mille pindala oli 1905. aastaks 5000 ha. Pärast Wehrmachti loomist 1935. aastal algasid Neuhammeris laiendus- ja ümberehitustööd, mille tulemusena sai sellest laagrist Saksamaa üks suurimaid väljaõppelaagreid, kus korraga võis õppustel osaleda 60 000–70 000 sõdurit. Pärast Neuhammeri vallutamist Punaarmee poolt 1945. aasta algupoolel kasutasid venelased seda laagrit kuni 1955. aastani. Seejärel kasutasid Neuhammerit Poola rahvaarmee ja teiste Varssavi pakti riikide sõjaväed suurte ühisõppuste korraldamiseks. Alates 1992. aastast kuulub laager Poola kaitseväele.
Kui tuleme nüüd tagasi Eesti sõdurite koondamise juurde, siis Neuhammerisse jõudis ka teiste Saksa sõjaväe koosseisus olnud eesti üksuste riismeid ja nendeks olid 37. ja 38. politseipataljon, mis toodi merd mööda Saksamaale. 17. oktoobriks olid need Neuhammeri väljaõppelaagris kohal ja liideti 37. politseipataljoniks, mis juba 31. oktoobril likvideeriti ning selle isikkoosseis liideti 20. eesti SS-diviisiga. Samuti jõudis sinna ka omakaitses teeninud mehi ja selle ülem kolonel Arnold Sinka keeldus algul oma mehi diviisile andmast ning sellepärast sõitis diviisiülem Franz Augsberger Berliini SS-i peaametisse. Selle käigu tulemusena liideti kogu omakaitse koosseis 20. eesti SS-diviisiga.
Sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas on esimesi muljeid Neuhammerist kirjeldanud järgmiselt: „Oktoobri lõpupoolel ja novembri algul 1944 hakati ED uuesti formeerima. Diviisi asukohaks määrati Neuhammer Sileesias. See polnud mingi linn, alevik ega asula, vaid pigem küla, millele oma pitsati vajutas tohutu sõjaväelaager paljude õppeväljakutega.
Neuhammeri õppelaager asutati käesoleva sajandi algul ja järgneva nelja aastakümne jooksul täiendati seda alatasa igasuguste juurdeehitustega. Õppelaager oli ehitatud süsteemikohaselt, ehitused asetsesid nöörsirgete ja laiade, kividega sillutatud või asfalteeritud tänavate ääres. Selles laagris asetsesid kõik sellised ehitused, mida sõjavägi võis vajada: kasarmud, elamud ohvitserkonnale, haiglad, majandusehitused, laod, garaažid, töökojad, tallid, hiigelparaadiväljak, spordiväljakud ja ujumisbasseinid. Endastmõistetavalt oli olemas ka arestimaja. Laagri transpordi teenindamiseks oli olemas isegi oma raudtee paljude veduritega. Neuhammerist 15 km ida poole asetses teine samasugune laager, kuid rajatud hiljem. See viis, kuidas laager oli kavandatud ja ehitatud, vihjas sellele, kuidas saksa militarism sihiteadlikult ja järjekindlalt asus üles ehitama oma sõjajõudu.
Sellesse laagrisse hakati nüüd koondama eestlasi. Sakslastest koosnev diviisi staap oli Eestist terve nahaga tulema pääsenud ja kuna neil oli kogemusi formeerimisega juba Dembitsa päevilt, siis läks ka Neuhammeris kõik jälle vana mustri kohaselt. Diviisiülemaks jäi edasi SS-oberführer (kindralmajor) Augsberger, kuid ta staabiülemaks sai major Mützelfeldt ja adjutandiks hauptman Herrmann. Diviisi koondati mehi endistest politseipataljonidest, mereväe-abiüksustest, kõik eesti lennuüksuste mehed ja ka noored lennuväe-abiteenistusest.“
Samas diviisis suurtükiväelasena teeninud Juhan Lindströmi esmased muljed Neuhammerist olid pessimistlikumad: „Sõidusuunda saladuses ei hoitud ja anti teada, et lõppjaamaks on Neuhammer. Ega selline teade meile mingit head meelt valmistanud, sest oli teada ja varemalt kuuldud, et seal asub Saksamaa suurimaid väljaõppelaagreid koos tagala range distsipliiniga ja õppustega.
Öösel sihtjaama jõudes paljud ettenägelikud mehed peitsid oma isiklikud relvad jaama lähedusse metsa puujuurikate alla või majade alusmüüri aukudesse. Seda relvade peitmist harrastasime juba Narva rindel, kui sakslased nühkisid otsida sõjasaagiks saadud relvi ja võõrandasid meilt kui koosseisu „mitte kuuluvad“.
Esimese öö magasime tühjas hobuste tallis. Teise päeva ja alatiseks asukohaks määrati laagri lõpus asuv „Ahlemanni tsirkus“. Millistel põhjustel ja kelle poolt esimesena seda laagriosa nii hakati nimetama, ei tea tänaseni. Küllap vist isemeelne ülemus oma janditaoliste korraldustega selleks põhjust andis, et temale alluvat laagriosa hakati tsirkuseks kutsuma.
Meie, uustulnukad, saime seda tsirkust esimesel päeval näha ja tunda. Käsutati kõige kiiremas tempos supisappa, lõdisesime seal poolteist tundi, mitu korda aeti saba nöörsirgeks, mis külmaga kippus kõveraks kiskuma, ja siis alles teatati, et suppi ei ole! Alles õhtuks lubati keeta…
Väljaõpet me peaaegu ei teinud, välja arvatud mõned rivitunnid barakkide vahelisel üle labajala ulatuval pehmel liivasel platsil, kus alaline häda seisis selles, et samm ei kostnud raksudes välja, vaid kuuldus mingit pehmet matsumist. Peamine rõhk päevakavas oli supisabas seismisel, ülevaatustel ja läbiotsimistel. Isegi barakid tuhniti põhjalikult läbi, meid selleks ajaks välja rivvi käsutades.
Eriline rõhk pandi isiklikkude relvade omamisele ja ka iga teine, just otseselt sõdurile mittevajalik ese võeti ära. Meil oli suuremal osal panipaigaks ainult seljakott, kus mõningaid kodumaalt kaasatoodud esemeid hoidsime. Keegi velsker oli kaasa toonud väärtusliku mikroskoobi, mis rekvireeriti esimesel ülevaatusel. Ei päästnud ka tunnistajate tõendused, et mees oli selle juba Eestis ostnud.
Mul võeti Eestist kaasatoodud hõbekannused ära, olgugi et need olid minu kui suurtükiväelase tarbeasjad. Laevast kaasatoodud kasukas oleks muidugi läinud sama teed, aga andsime Ärniga nad tuttava varahoidja juurde hoiule, kes varjas neid ajutiselt oma aida nurgas, kuni saime laagrist välja viia. Mehed hädaga leiutasid oma isiklikkude asjakeste varjamiseks haruldasi peidukohti. Barakkidesse ja nende ümbrusesse ei võinud peita, sest korraga võis tulla üleminek teise kohta, siis oleks kõik maha jäänud.
Plekist veepudelid lõigati lõhki ja lahti võetud püstol pakiti sisse, pudel pandi riidest ümbrikku tagasi ja näis väliselt täiesti süütuna. Vabadusristi kavaler Moissaar (eestistatud nimega Jaanus Maisaar (1895–1971) – toim) õmbles endale keha ümber seadeldise, nii et kaks püstolit rippusid vastu ihu reite sisekülgedel. Oma peidukoha mõtte olevat laenanud ameerika ajakirjast, kus lehmakarjused kannavad püstoleid väljaspool riietust reite välisküljel. Olid selgi peidukohal omad vead, rivitunnis hõõrdusid kintsude siseküljed kärna ja tarbe korral püksiaugust püstoli väljavõtmine pole sobiv.”
Neuhammeri saabunud eestlased jaotati kahte gruppi ja nad paigutati laiali kahte pealaagri alluvusse kuulunud all-laagrisse. 45. ja 46. rügemendi sõdurid paigutati laagrisse A ning sinna läks ülejäänud diviisi lisapersonalist. Ühtlasi laagrisse B, mis koosnes valdavalt puitbarakkidest, läksid need mehed, kes pidid minema tagavararügemendi koosseisu. Muuseas tagavararügementi kutsuti ka „Ahlemanni tsirkuseks“ rügemendiülema Georg Ahlemanni (1911–1991) järgi ja seal valitsenud segaduse tõttu.
Eluolu Neuhammeris B-laagris on soomepoiss Heino Susi kirjeldanud järgmiselt: „A-laagris käis algusest peale kõva mahv, aga B-laagri kohta ei saa seda just väita. Siia olid kogutud igasugu tegelased, kes Eesti Diviisi enne polnud kuulunud: omakaitselased, lennukiteta jäänud lennuväelased, piirikaitse rügementidest pääsenud maakaitselased, idapataljonide poisid ja teiste hulgas ka üksikud endised soomepoisid.
Olin jäänud ühte 37-nda ja 38-nda idapataljoni sidemeestega. Olime majutatud kuueteistkümnekesi (kaheksa kahekordset nari) suhteliselt väiksesse tuppa pikas ühekordses barakis. Elektrivalgust meil polnud, õhtuti istusime väikse kalmuküünla taolise punkriküünla ümber ja mängisime kaarte. Kuidas ainsa küünla valgel mitu satsi mehi ja kaarte saab mängida, näib tagantjärele pisut mõistatuslik, aga nii see oli. /…/
Kõige ebameeldivamaks küljeks B-laagri elu juures oli see, et aeg-ajalt aeti terve see kirju meestekari õppustele poristel väljakutel, millest Neuhammeris polnud puudust. Hommikul algas päev pigimusta, mõru „ersatz“ kohviga ja seejärel aeti baraki asukad suure kisa ja õiendamisega maja ette rivisse. Kellel õnnestus sellel hetkel eemal olla – kas või latriinski (kuni õppust korraldavad „Unterführerid“ küllalt targaks said), jäi sedapuhku maha. Lõunaks toodi mehed koju suppi sööma, aga üksik väliköök kahe kompanii tarvis oli liiga väike, nii et osa mehi jäi supita.“
Kuidas diviis uuesti formeeriti
Pärast Eesti sõjaväelaste Neuhammeri koondamist hakati diviisi uuesti formeerima. Juba 1944. aasta oktoobrikuu keskpaigas andis diviisiülem Franz Augsberger (1905–1945) käsu moodustada koolitusrühm, et lahendada diviisi kroonilist ohvitseride puudust. Ohvitseride puudus oli tingitud ka sellest, et mingi osa rindekogemusega ohvitsere oli Bad Tölzi SS-allohvitseride koolis. Hulk mehi saadeti õppima ka Saksamaa poolt okupeeritud Tšehhimaal asunud sõjakoolidesse. Ühtlasi üritati hakata Narva pataljonis (20. SS-füsiljeepataljonis) teeninud Rudolf Meriste mälestuste järgi pataljoni uuesti taastama, kuid selles väeosas teeninud mehi saadi vähe kokku ning pataljoni taastamisest loobuti. Samuti hakati uuesti taaslooma diviisi koosseisus olnud 45., 46. ja 47. rügementi.
45. rügemendi ülem oli jätkuvalt Harald Riipalu ja 46. rügemendi ülem Alfons Rebane. Uueks diviisi suurtükiväerügemendi ülemaks sai kapten August Võhma, kuna senine rügemendiülem kolonelleitnant Aleksander Sobolev sai taandumise ajal surmavalt haavata. Omaette keeruline oli 20. eesti SS-diviisi suurtükiväerügemendi taastamisega, kuna tollal juba Saksa sõjaväel oli puudust nii raskerelvadest kui ka neid vedavatest veokitest. Diviisi suurtükirügemendile eraldati 105 mm ja 150 mm haubitsaid. Kahurväe roomiksõidukeid ja maastikuautosid sai ainult 1. divisjon ja ühtlasi tuli kaua oodata ka suurtükiveokeid, mistõttu pidid õppustel eestlased laenama hobuseid Neuhammeris olnud Ungari sõduritelt, kellel omakorda jällegi oli puudus suurtükkidest.
1. detsembril 1944 andis diviis uuesti vande, millest võtsid osa kõik Neuhammeris olnud eesti sõdurid ja ohvitserid. Sellest andis järgmise pildi ka ajaleht Eesti Sõna: „1. detsembril leidis ühes Saksamaal asetsevas suuremas sõjaväelaagris aset pidulik sündmus: 2500 eesti sõdurit andsid truudusevande võitluseks bolševismi vastu, liitudes seega nende tuhandete ja veel kord tuhandete eesti meestega, kes oma eluülesandeks on teinud kommunismi hävitamise ja meie kodumaa vabastamise asiaatlike barbarite meelevalla alt. Kell 9 hommikul rivistusid värsked SS-mehed laagri peaväljakule, kuhu mõne minuti pärast saabus diviisiülem, SS-brigadeführer ja relva-SS kindralmajor Augsberger aukülaliste – ühe jalaväekindrali ja teiste – saatel. Pikemas sütitavas kõnes maalis diviisiülem kuulajate ette pildi sellest võitlusest, mida Euroopa praegu peab oma olemasolu eest, ja meenutas igale võitlejale ta sõdurikohust. Pärast diviisiülema kõnet astusid üksuste esindajad ette lipuvandeks, mis oma sügava, piduliku tõsidusega jättis võimsalt haarava mulje. Diviisiülema lõppsõnade järel lauldi SS-vendluslaulu ning Eesti hümni. Veidi hiljem järgnes Eesti SS-diviisi pidulik defilee, kusjuures väeüksuste möödamarss diviisiülema tribüünist kestis kolmveerand tundi. Pidulikule sündmusele elasid külalistena kaasa paljud diviisi ohvitseride omaksed ja võitluses haavata saanud lahinguvennad.“
Samas kui kõrvutada Eesti Sõnas ilmunud ametlikku artiklit Neuhammeris olnud eesti sõjameeste mälestustega, siis tegu oli meeste jaoks kurvema üritusega, kui seda ametlikus propagandas esitati. Sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas on vande andmist kirjeldanud niimoodi: „1. detsembril vannuti ED Neuhammeri õppeväljakul järjekordselt Adolf Hitlerile ja diviisi ülem Augsberger pidas sel puhul kõne, milles ta meenutas 1. detsembril 1924. aastal Tallinnas aset leidnud mässukatset. Ta püüdis eestlastele südamesse kõnelda, meenutades, kuidas eesti sõdurid 1. dets. 1924. a lõid põrmu kommunistlike bandiitide kavatsused, kuidas Eesti kahekümne aasta jooksul puhkes õitsvaks riigiks ja kuidas see kaunis aeg kõik kiiresti on möödunud nagu „lühike põhjamaa suvi”. Meestele aga tundus selline protseduur rohkem leinatalitusena kui pidulikkusena.
Pärast vannutamise lõppu, kui mehed olid asunud jälle oma ruumidesse, meenutasid paljud vanad diviisi võitlejad seda, kuidas ED vannutamisel Dembitsas 1943. a algul ei lubatud sakslaste poolt vannutamisele Eesti lippu välja tuua. Kuid kahe aasta jooksul oli juhtunud palju ja diviisiülem oli vahepeal pidanud vajalikuks tutvuda ka Eesti ajalooga.”
Samuti tegi ajaleht Eesti Sõna intervjuu diviisiülema Augsbergeriga, mis oli järgmine: „Uute tuhandete eesti sõdurite, lipuvande andmise päeval Eesti diviisis võimaldas diviisi ülem SS-brigadeführer ja relva SS-kindralmajor Augsberger Eesti Sõna toimetuse esindajale alljärgneva jutuajamise.
Härra kindral, teie olete juhtinud Eesti Leegioni esimest üksust, pataljon „Narvat” ja olete teinud kaasa ka viimased lahingud Eesti pinnal, kas võiksite midagi ütelda oma muljeist eesti sõduri kohta üldiselt?
Võin. Ja üsna lühidalt: Eesti sõdur on see, kellele iga väejuht võib täie kindlusega toetuda. Eesti sõdur seisab kindlalt ja jääb seisma kindlalt, olgu olukord milline tahes.
Kuidas olete rahul diviisi praeguse inimkoosseisuga? On ju siin nüüd mehi mitmesugustest üksustest ja mitmesuguse väljaõppega, samuti alles üsna noori ning kogenematuid.
Inimmaterjal koosneb eesti meestest ja see on peaasi. Väljaõpe toimub täie põhjalikkusega ja diviis saab kõige moodsama relvastuse. Minu sihiks on Eesti Diviis tõsta Saksa parimate eliitdiviiside tasemele. Seda võlgnen ma nii oma sõduritele kui ka eesti rahvale, kelle võrdkujuks on Eesti Diviis.
Kas praegused väljaõppe- ja elutingimused võimaldavad kõiki eeldusi selleks taotluseks?
Täiesti. Et sõdurid elavad korralikkudes tingimustes, nagu üldse see laager siin on üks eeskujulikumaid, seda te olete arvatavasti juba isiklikult märganud. Võin siia juurde lisada veel, et olen hoolitsenud ka perekondade eest. Siin ümbruskonnas on juba üsna rohkesti eesti perekondi, kelle mõni liige kuulub diviisi koosseisu. Ehitame maju, et inimesed saaksid oma perekonnad siia tuua. Kui diviisi koosseisus saksa ja eesti ohvitser on kamraadid, siis peab see kamraadlikkus laienema ka kogu rahvale ja ka eesti naine peab tundma end saksa naise kamraadina. Meil ei tunta rahvuste vahesid, oleme ühised võitlejad, totaalsed võitlejad totaalses sõjas. Oleme vandega seotud võitlusvennad ja meie perekonnad meie kõrval samuti.
Kas diviis hoolitseb omal jõul ka juhtide kaadri täiendamise eest?
Jah. Praegugi on käimas ohvitseride ja allohvitseride ettevalmistus. Kursuse lõpetanud määratakse kohtadele igaüks oma võimetele vastavalt. Üldiselt pean juhtimise kohta märkima, et Eesti Diviisis maksab ainult üks mõõdupuu, ja see on mehe enda väärtus. Ei tähenda, et üks on olnud kunagi kapten ja teine nooremleitnant tegeliku juhtimise, õppuste ja lahingutegevuse tulemusena võime näha pilti, kus endine leitnant on kõrgemal kohal ja aukraadis kui endine kapten. Seda isiku väärtuse põhimõtet jälgin ma piinlikult iga juhikoha täitmisel. See on muide täpselt nii, nagu oli Eesti Vabadussõjas 1918–20. Eestlane armastab õiglust, on kriitilise meelega, individuaalne mõtleja, isiksus. Ta talub iga olukorda, kui see ainult on õiglane. Nõuan igalt ohvitserilt kõige kategoorilisemalt kamraadlikkust ja õiglust ka viimase hobusepoisi vastu, sest ohvitser olla tähendab mitte omada suuremaid õigusi, vaid suuremaid kohustusi. See on põhimõte ja alus, millele rajaneb Eesti Diviisi distsipliin, ja alus teeb diviisist võitlusüksuse, mis võib uhkusega seista parimate Saksa diviiside kõrval.“
11 000 eestlast
Vande andmise ajal oli 20. eesti SS-diviisis umbes 11 000 eestlast ja sellele lisaks 1600 sakslasest sõdurit, 750 sakslasest allohvitseri ning 150 sakslasest ohvitseri. Siinkohal tasub mainida, et sel perioodil koostasid Eesti SS-tagavarakomando registreerimise büroo kolm allohvitseri – A. Salm, E. Vaidla ja G. Pajus – nimekirja kõikidest meestest, kes teenisid või olid arvele võetud 20. eesti SS-diviisi tagavaraüksustes ajavahemikul 18. oktoobrist 1944 kuni 28. jaanuarini 1945. Selle nimekirja on publitseerinud Heino Prunsvelt 2018. aastal ja nimekirja originaali säilitatakse USA rahvusarhiivis Washingtonis.
Juba 20. detsembril 1944 käskis ka Saksa maavägede ülemjuhatuse vabatahtlike väeosade juhataja kõik eestlastest abiteenistuslased viia SS-i alluvusse ja saata nad Neuhammerisse. Nendest meestest moodustati uuesti diviisi 47. rügement, ent 1945. aasta jaanuaris, kui diviis kiirkorras rindele saadeti, liideti seal olnud mehed 45. ja 46. rügemendiga.
Neuhammeris tuli eesti sõduritel ja ohvitseridel ka jõulud ära pidada ning sellest on Karl Laane oma päevikusse 27. detsembril 1944 pannud kirja sellised read: „Pühad, need külmad ja kaugel võõrsil veedetud, on sedapuhku läbi ja jätkub tavaline hall laagrielu. Õieti küll päris tavaliselt rahulikke pühi polnudki, kuna ka esimesel ja teisel pühal oli õppus. Aga siiski oli pisut ka pühade moodi. 21. selle kuu päeval oli üldine jõulupuu, mis küll jättis pisut nigela mulje.
Seda meeleolukamaks kujunes aga jõuluõhtu koos meie kompanii noorimatega, s.o minu 1. rühmaga. Peale selle oli ka külalisi ja nõnda sai olla päris heas meeleolus. Ka ettekanded läksid päris hoogsalt ja hästi. Minu ülesandeks oli tol õhtul esineda jõuluvestlusega ja värssülevaatega 4. kompaniist ja selle jõuluõhtu külalistest. Ka esimene püha ja eilnegi läks peamiselt seltskonnas viibides, nii et ei saanud õieti mahtigi käesolevasse märkmete kirjutamiseks. Ka olen nähtavasti külma saanud, nii et tervis ja meeleolu on paraku üsna gripine ja nohune.“
Jõulupühade ajal käisid Neuhammeris ka Saksmaale jõudnud Eesti ringhäälingu töötajad, kes salvestasid hulga eesti sõdurite tervitusi ja nende seas ka Rüütliristi kavaleride Alfons Rebase, Harald Riipalu ja Harald Nugiseksi tervitused, mis olid suunatud Saksamaal ja Nõukogude okupatsiooni all olevatele eestlastele. Neljanda Rüütliristi kavaleri Paul Maitla jõulutervitust salvestada ei saanud, kuna teda Neuhammeris ei olnud (ta viibis haiglaravil).
Siinkohal toome näitena ära Alfons Rebase jõulutervituse: „Tervitan kõiki rahvuskaaslasi nii kodumaal kui ka võõrsil, ning soovin häid jõulupühi! Meie eemalviibimine kodumaast on vaid ajutine: tuleme kord võitjatena tagasi. Meie mõtted on alati teiega, kes te praegu viibite kodu hämaruses. Hoidugem kokku ja ärgem unustagem, et oleme eestlased! Kindlas usus, et võitleme õigluse eest, pidagem vastu lõpuni! Selleks kõikidele jõudu, julgust ja võitlustahet uuel aastal!“
1945. aasta jaanuaris halvenenud olukorra tõttu rindel sai 20. jaanuaril 20. eesti SS-diviis käsu valmistuda rindele minekuks ja kaks päeva hiljem lahkus Neuhammerist 45. rügement ning sellele järgnes 46. rügement koos suurtükiväerügemendiga kahegrupilises koosseisus. Neuhammerisse maha jäänud diviisi meestest – pioneeripataljonist, sideüksusest, järelveoüksusest ning välitagavarapataljonist – Rehfeldti võitlusgrupp (Kampfgruppe Rehfeldt). See grupp paisati 6. veebruaril 1945 Boberi jõe ääres Tiefenfurti (Parowa) piirkonnas rindele pealetungivat Punaarmeed peatama.
Avaldatud tekst on katkend Hanno Ojalo ja Ranno Sõnumi raamatust „Neuhammer. Kuidas taasloodi Eesti Diviis“ (kirjastus Ammukaar, 2025).