Meie ei unusta – mälestustahvlid luurekeskuse seinal

Luurekeskus koos kaitseväe peastaabi luureosakonnaga (J2) on sõjaeelse II osakonna pärandi kandjad, seega lasub meil moraalne vastutus ja kohustus oma teise maailmasõja eelseid kolleege austada ja mälestada.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 2/2026

Komme mälestada sõjasündmusi ja hukkunud sõdureid on ajaloos tagasiulatuv juba pronksiaega, kuid just 20. sajand tõi endaga vajaduse jäädvustada totalitaarsete riikide poolt mõrvatud inimeste mälestust. II osakonna töötajate mälestustahvlid kuuluvad sarnasesse kategooriasse, nagu näiteks Stenbocki maja välisküljel asuvad tahvlid samuti kommunistliku terrori tagajärjel hukkunud vabariigi valitsuse liikmetele. Nii ühtede kui teiste tahvlite kujunduses on järgitud sarnaseid printsiipe – sarnane tahvlite pealistekst ning seejärel inimeste nimed, millele lisanduvad Vabaduse Risti kavaleridel VR liik ja järk ning sünni- ja surma-aasta.

Nii ühel kui teisel puhul on pealistekstis kasutatud sõna „hukkunud“ sõna „mõrvatud“ asemel, kuna esimene on laiem mõiste ning hõlmab nii neid inimesi, kes on surnud vangistuses kui ise endalt elu võtnud, teades missugune saatus teda nõukogude võimu kätte saabudes ootab. Viimase juhtumi kategooriasse kuulub vabariigi valitsuse liikmete tahvlitel peaminister Otto Strandman ja II osakonna töötajate tahvlitel ohvitseri asetäitja Hugo Maasik.

Mälestustahvlite koostamise esimeseks etapiks oli nimekirja kokkupanek. Siin tuli esimesena läbi vaadata uurija Ülle Krafti koostatud Eesti sõjamuuseumi elektrooniline andmekogu „Eesti ohvitserid 1918–1940“, et näha, kelle ametlikus teenistuskäigus üldse leidub viide töötamisele sõjaväeluures. Seda nimekirja tuli seejärel võrrelda Rahvusarhiivis säilitatava peastaabi tööd puudutava võrdlemisi mahuka dokumentatsiooniga (päevakäsud, koosseisutabelid jmt).

Küllalt sageli puudub ühe või teise ohvitseri teenistuslehel otsene viide sõjaväeluures töötamisele ja selle asemel on märgitud lihtsalt „staabi käskudetäitja ohvitser“ (tänapäevases terminoloogias lihtsalt staabiohvitser).

Töö käigus kujunesid välja printsiibid, mis aitasid täpsustada kelle nimed lähevad tahvlile .

1. Tahvlitele on märgitud need Eesti sõjaväeluurajad, kes töötasid otseselt sõjavägede staabi (peastaabi, kindralstaabi) II osakonna teenistuses, sh vabadussõja-aegses teadete kogumise osakonnas (vastuluure) või maakuulamise osakonnas (luure) ning kes surid Nõukogude Liidu poolt läbi viidud kommunistliku terrori tagajärjel (hukati, surid vangistuses või sooritasid enne arreteerimist enesetapu).
2. Lisaks II osakonna töötajatele on tahvlil ka Eesti sõjaväelised esindajad (atašeed, sideohvitserid), kes allusid sisulist tööliini pidi II osakonnale, täites oma välisteenistuse ajal luureohvitseri rolli. II osakonna ja sõjaväeliste esindajate omavahelise vahekorra kohta vt Jaak Pihlaku väljaannet „Eesti sõjaväe atašeed 1918–1940“ (Tartu, 1995). Märkus: tahvlitel ei ole märgitud kindralmajor August Traksmaad, kes aastail 1936–37 oli Eesti saadik Moskvas. Kindral Traksmaa hukkas nõukogude võim 1942. aastal, kuid tema välisteenistus toimus välisministeeriumi lähetusel.
3. Tahvlitel ei ole märgitud operatiiv-taktikalise tasandi luuretöötajaid, nagu ringkondade, diviiside, rügementide luureohvitsere, taktikaliste luureüksuste, näiteks ratsaluurekomando liikmeid ega lendur-vaatlejaid.
4. Tahvlitel ei ole märgitud sõjaväeluure värvatud agente, sest esiteks me ei tea nende nimesid ja teiseks ei olnud nad staabi ametlikus koosseisus.
5. Tahvlitel ei ole märgitud vabadussõja-aegseid mobiliseerituid, kes täitsid teadete kogumise osakonna teenistuses teatud tööülesandeid (näiteks kirjutajad, käskjalad), välja arvatud juhul, kui nad jäid pärast sõja lõppu edasi tööle II osakonda ametniku või üleajateenijana. Näiteks Rudolf Reimere (Kreimann), kes mobiliseeriti vabadussõja ajal rahvaväkke, kuid kes jäi sekretärina II osakonna teenistusse kogu sõdadevaheliseks perioodiks.
6. Tahvlitel on märgitud lisaks ohvitseridele ka II osakonna teenistuses olnud ametnikud ja allohvitserid (peamiselt D-jaoskonna ehk raadioluure mehed).

Auastmete puhul on märgitud viimane auaste, mitte tingimata see auaste, mis neil oli kas teenides II osakonnas või atašeena. Vabaduse Risti kavaleride puhul on neile annetatud VR liik ja järk kirjutatud nime osana. Nimede kirjutamisel on kasutatud viimast nimekuju ehk harilikult eestindatud kujul. Eesnimede puhul on läbivalt kasutatud sidekriipsu, nagu Eesti toonane nimeseadus ette nägi.

Tahvlitel märgitute surma-aastad on kontrollitud elektroonilise andmebaasi „Eesti kommunismiohvrid 1940–1991“ (www.memoriaal.ee) järgi. Kapten Paul Parmingu märgitud surma-aasta on erandlik. Tema oli lähetatud sideohvitseriks Briti ekspeditsiooniväe juurde Põhja-Venemaal Arhangelskis, kus ta sattus enamlaste kätte vangi, viidi Moskvasse ja teadaolevalt lasti 1921. aasta suvel maha.

Mälestustahvlid kujundas Mart Kivisild ja need valmistasid meistrid Tallinnas Liiva kalmistul asuvast firmast Kiviraidur OÜ. Tahvlite koostajad tänavad lisaks kujundajale ja kiviraiduritele ajaloolasi Toomas Hiiot, Meelis Maripuud, Ülle Krafti ja Jaak Pihlakut ning kaitseväelast nooremleitnant Marko Martinit kaasamõtlemise eest. Võimalikud eksimused või ebatäpsused on ainuüksi koostajate süü.

Luurekeskus palub kõigil, kelle perekonnaliikmed on tahvlil märgitud või kellel on teavet Eesti sõjaväeluurajate saatuse kohta, võtta ühendust aadressil [email protected].

—