Kuidas Liechtensteini armee viimast korda sõjas käis

Samas on ka põhjust protestimiseks nendel, kes toimunut linnalegendiks peavad, sest veebiavarustes on loole külge põimitud järjest absurdsemaid väiteid kuni selleni välja, et mõni väidab asja hoopis esimeses maailmasõjas aset leidnud olevat.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 2/2026

Tegelikult pole Liechtensteinil oma sõjaväge juba aastast 1868 ja ajendiks armee kaotamisele sai nimelt riigi sõjameeste viimane sõjakäik 1866. aasta sõjas Preisimaa ja Austria vahel. Omade jaoks kuulsusrikas ei omanud nii pisikese kontingendi saatmine suurde sõtta lõpuks vähimatki mõju. Ka Itaalia armee oli lõunas juba nii tugevalt lüüa saanud, et Lõuna-Tirooli mägiteedele patrullima saadetud liechtensteinlased tõesti tegelikku vastast tunda ei saanudki.

Suur Saksa sõda

Ometi oli nn suurel Saksa sõjal, mis 1866. aastal Preisimaa ja Austria vahel peeti, palju kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Preisimaad ja Austriat ühendanud Saksa Liit kadus. Territoriaalsed ümberkorraldused tõid maailmakaardile Põhja-Saksamaa Liidu, alates 1871. aastast Saksamaa Keisririigi, teisalt Austria-Ungari kaksikmonarhia 1868. aastast. Selle sõja tulemusel taasliideti Itaaliaga Lombardia ja Veneetsia, sammu võrra jõuti aga lähemale Preisimaa ja Prantsusmaa omavahelise kokkupõrkeni 1870. aastal. See kõik rajas teed ka esimese maailmasõjani, kus Saksamaa ja Austria jälle liidus olid.

Ühelt poolt kaotas Preisimaa 1866. aasta sõjas 40 000 meest ja nendega liidus olnud Itaalia 11 000. Teiselt poolt kaotas Austria 107 000, Hannover 25 000, Baieri 20 000, Saksimaa 7000, Hessen 3500, Württemberg 2300 ja Baden 500 meest.

Niisiis said Liechtensteini sõdurid mängida küll oma osa selles sõjas, aga legend sõjakäigu võiduka lõpu kohta elas edasi ennekõike liechtensteinlaste endi teadvuses. Kuigi nende pisike vürstiriik leidus ka toonastel Saksamaa kaartidel, olid nad pigem liidu- või vasallisuhetes Austriaga ja väited, kuidas nende kuulsusrikas sõjakäik olevat Berliinis kellegi kulme kergitama pannud, kuuluvad tõesti fantaasiamaailma.

Õnneks on võimalik lehitseda ka 1866. aasta ajalehti, nagu Liechtensteiner Landeszeitung, ja seal kirjapandu kinnitab sõjakäigu toimumist. Väeüksust juhtisid ülemleitnant Peter Rheinberger (1831–1893) ja veltveebel Andreas Walch (1824–1896) ja kuigi väeüksuse suurust ajalehes ei mainitagi, on nad 4. septembril 1866 pidulikult Vaduzi tagasi jõudnud. Rheinberger oli saanud 1859. aastal Liechtensteini vägede juhatajaks ja 1. septembril 1866 ülendati ta kapteniks.

Nekrutite seadus võeti Liechtensteinis vastu 4. juunil, aga seda, millal armee teele asus, sealt ei ilmne. Nähtavasti on Liechtensteini ja naabruses oleva Austria Vorarlbergi maakonna mehed läinud sõtta samal ajal. Tiroolis asuvaid Austria vägesid juhtis kindralmajor Franz Kuhn von Kuhnenfeld (1817–1896), kellest mõni aasta hiljem sai ka Austria sõjaminister.

Mäekuru, mida Liechtensteini mehed valvama saadeti, kandis nime Stilfser Joch (praegune Stelvio mäekuru Šveitsi ja Itaalia piiril, kõrgeima kohaga 2757 meetrit üle merepinna), paiknedes piki Lõuna-Tirooli mägiteid marssides ligi 140 kilomeetri kaugusel Liechtensteinist. Peamiselt oli karta sealtkaudu Garibaldi vabatahtlike armee võimalikku sissetungi. Ka Šveits koondas vägesid oma piiride kaitseks Graubündenis.

1861. aastal ühendatud Itaalia kuningriigi armee sai aga varem sõjas lüüa ning kuni esimese maailmasõjani kuulus ka „itaallaste sõjakunst“ pigem anekdootide hulka. Vabatahtlikke juhtiva Giuseppe Garibaldi (1807–1882) nimi süvendas hirmu, sest oli ta ju näidanud suuri võite Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias. Austria vägesid võitis ta 21. juulil 1866 Bezzecca lahingus, aga sõda sai järgmisel päeval läbi.

Vürst elas Viinis

Praegune Liechtensteini Vürstiriik oli loodud 1719. aastal seniste Schellenbergi ja Vaduzi vürstkondade ühendamisel ja selle valitseja oli saanud koha Saksamaa riigivürstide seas. Algul oli vürstiriigi relvajõududes vaid 20 meest, kuid 1815. aastal Saksa Liiduga liitudes oli riik võtnud kohustuse sõjas välja panna 55 meest. Liechtensteini vürstid ise elasid aga 1938. aastani pigem Viinis.

Sakslaste-austerlaste vennatapusõjas ei tahtnud tegelikult osaleda ei vürst ega ka Liechtensteini parlament, esimest korda 1862. aastal moodustatud Landtag. Vürst Johann II saatis 25. juulil 1866 Vaduzi telegrammi selgitusega, et liiduleping kohustas teda küll sõjaväe välja panema, aga samas andis ta Viini keisrikojale teada, et Liechtensteini sõdurid osalevad sõjas vaid lõuna, s.o Itaalia suunal. Neil polnud mingit tahtmist osaleda „liitu lõhkuvate saksa vendade“ omavahelises madistamises.

Sõda Preisimaa ja Austria vahel algas 14. juunil 1866 ja sai läbi juba sama aasta 22. juulil. Itaalia oli saatnud oma 220 000 meest Preisimaa toetuseks sõtta 20. juunil, kuid juba 26. juunil sai lüüa Custoza lahingus. Juulis oli sõda itaallastele pisut edukam, kuid tegeliku võidu sai Itaalia alles aasta lõpus, kui Austria loovutas Prantsuse keisri Napoleon III survel neile Lombardia ja Veneetsia. Ühel hilisemal kolooniate jagamisel oli Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck lausa käratanud, et mis maid see Itaalia juurde tahab, kas nad on veel mõne sõja kaotanud!

Otsustavad tegevused toimusid hoopis Böömimaal (praegune Tšehhimaa), kus 3. juulil 1866 purustas 285 000-meheline Preisi armee Königgrätzi ja Sadowa (Hradec Králové) lahingus Austria 240 000-mehelise väe. Vägesid juhtisid vastavalt Preisimaa kuningas Wilhelm I (staabiülem oli Helmuth von Moltke) ja Austria poolel Ludwig von Benedek. Austria oli sunnitud rahu otsima, sest tee Viini alla oli preislastel õigupoolest lahti.

Nii sai Liechtensteiner Landeszeitung avaldada hulganisti telegramme, kuidas nende sõdurid kõigepealt oma valvepostil aega viitsid ja seejärel koduteele asusid. Teistest Saksamaa osadest tulnud uudised olid hoopis sünged, langenuid tuli matta igal pool. Ka ise oma kontingenti Tiroolis külastamas käinud vürst Johann II lahkus Liechtensteinist Viini 30. juulil, olles väidetavalt pidanud andma oma vürstiriigile suurema laenu.

Aastail 1858–1929 Liechtensteini valitsenud Johann II oli üks pikima valitsemisajaga monarhe Euroopas. Esimese konstitutsiooni andis ta riigile 1862. a, teise 1921. a, andes märgatavaid vabadusi ka tavalistele liechtensteinlastele. 1867. aastal, enne Alaska müüki Ameerika Ühendriikidele, oli Venemaa keiser Aleksander II väidetavalt pakkunud Venemaa Alaska valdusi ka Liechtensteini vürstile, kuid Johann II pidas seda maalahmakat kasutuks ja keeldus ostmast. Viinis oli nende perel lausa kaks paleed ja nad olid osalised ka Austria õukonnas.

Võidukas kojutulek

11. augustil 1866 kirjutas ülemleitnant Rheinberger, et kohalikega on nad Tiroolis saavutanud väga hea kontakti, eriti kuna tööstur Gassner oli üksuse liikmetest kokku pannud 36-liikmelise orkestri ja esines sellega külades. Ka polnud nende üksuses ühtegi haigestumist, enne kui alles koduteel. Koduteele lubati Liechtensteini vägi 15. augustil. Kiiret nähtavasti ei olnud, küll aga kirus Rheinberger, kuidas toit ja jook kõikjal tee ääres järsku kalliks oli läinud, ja peale selle said mehed mägiteedel külma tunda. Aga 4. septembril 1866 ületasid nad jälle koduriigi piiri ja parlamendi esimees pidas nendele Vaduzi keskväljal piduliku tervituskõne.

Kas sõtta läinud 80-meheline kontingent tõesti naasis 81-mehelisena, ajalehes ei kajastunud, kuid väidetavasti on nendega koduteel liitunud üks austerlasest (või itaallasest) sideohvitser, kes nendega koos Vaduzi välja marssis. Seega oli see tõesti sõjakäik, kus kaotusi ei olnud, ainult võidukas kojutulek.

Austria jaoks tähendas see sõda aga lüüasaamist ja vajadust selgemaks teha jõuvahekordi ungarlastega riigi sees. Samuti lakkas eksisteerimast 1815. aastal loodud Saksa Liit (Der Deutsche Bund), mille koosseisu Liechtenstein suveräänse vürstiriigina kuulus. Lõuna-Saksa Liit jäi seekord loomata, kuigi Liechtensteini sidus jätkuvalt Austriaga 1852. aastal moodustatud tolliliit. Seega ei saa rääkida, et riik 1866. aastal päriselt iseseisvunud oleks.

Riik ilma armeeta

12. veebruaril 1868 loobus Liechtenstein oma armeest ja kuulutas välja püsiva neutraliteedi. 1893. aastal asutasid Liechtensteini armee endised sõdurid siiski veteranide ühingu, millel oli 1896. aastal 141 liiget. Selle viimane elusolev liige Andreas Kieber suri 1939. aastal 94-aastaselt.

Liechtenstein suutis säilitada ka neutraliteedi esimeses maailmasõjas. Kuna Austria-Ungari aga 1918. a lõpus lagunes, sõlmis Liechtenstein tolliliidu 1924. a Šveitsiga. Austria natsionaalsotsialistide katse 1939. aastal Liechtensteinis võimu haarata nurjus, aga 1945. aastal saabus Liechtensteini 500 venelaste rahvusliku rahvusarmee sõdurit, kes olid Wehrmachti poolel sõdinud ja kellel NSV Liidule välja andmise asemel lubati Argentinasse lahkuda. Hinterschellenbergis on nendele ka mälestustahvel püstitatud.

Hiljem on enamasti täheldatud vahejuhtumeid, kui õppustel olnud Šveitsi üksused on kogemata Liechtensteini aladele eksinud, aga need intsidendid on lahendatud pigem huumoriga. Kuigi naaberriigid Šveits ja Austria neutraalsete riikidena ei garanteeri Liechtensteini sõjalist kaitset, pole praeguseni nähtud vajadust riigi sõjaväge taastada. Samas on 1960ndatel suurel määral tsiviilkaitset arendatud. Riigis tagab korda 125-liikmeline politsei.