Tagahoovi diplomaatia: kui saab, siis nõuga, kui ei, siis jõuga
On olümpia-aasta ning jälle on poliitikal ja spordil suusad ristis. Nagu ka kontinentidel. Sõjad on alati ühiskonna anatoomiad detailideni paljastanud ja suurmängijad ei varjagi, kui lihtsalt saab poliitikat teha.
Ameerikast tullakse Euroopasse ka selleks, et näidata, kes meist on nende sõbrad. USA asepresident JD Vance oli Milanos olümpiamängude avamisel ning väisas siis Armeeniat ja Aserbaidžaani. Nädal hiljem pidas riigisekretär Marco Rubio lepituskõne Müncheni julgeolekufoorumil, et seejärel külastada USA ja ka Kremli avalikke liitlasi Slovakkias ja Ungaris. Budapestis kuulutati uhkelt president Trumpi toetust peaminister Victor Orbani valimiskampaaniale. Uudist selles polnud, sest mullugi toetati lombi tagant n-ö omasid Poolas, Rumeenias, Saksamaal ja mujalgi.
Veebruaris 2025 sarjas Vance Münchenis eurooplasi ka sõnavabaduse keelamise eest – jutt, mis tekitas tohutu tormi ja solvumise ning pole ime, et selle esitajat hinnati äsja Milanos publiku vilekooriga niipea, kui asepresidenti suurel ekraanil näidati. Rubiol õnnestus oma kõne kuulajatelt siiski aplausid välja teenida.
Kollektiivne teesklus
Samas avas JD Vance’i uus turnee nii mõndagi. Ta asetas Jerevanis pärja armeenlaste 1915. aasta genotsiidi ohvritele ja pani selle kirja ka oma kodulehel. Veel enne, kui mees jõudis järgmisse peatuspunkti ehk Bakuusse, oli sissekanne kadunud. Mõistatada pole siin midagi – Aserbaidžaani lähiliitlane Türgi ei tunnista ju armeenlaste massitapmist ja kõikvõimsa USA tipp arvestas sellega. Ehk siis – sõnavabadus missugune! Paraku saaks siinkohal üles lugeda kümneid valitsusi, kes pigem vaikivad siis, kui tuleks öelda: see on genotsiid.
Tänane julm maailm on täis suisa kollektiivset teesklemist – kõik teavad, mis toimub, ent sellest ja teisest kõik ei räägi. Või öeldakse sõja asemel nimme sõjaline erioperatsioon, et konflikti suurosalejad saaksid jätkata business as usual. Kõik on kuidagi poolik – agressiooni ohvriks langenud Ukrainal tuli kaua leppida sellega, et sai relvi vaid tegutsemiseks tema enda pinnal, selmet rünnata kallaletungijat ka viimase territooriumil (mida Ukraina mõnda aega oma riisikol ikkagi teeb!).
Säärane kahepaiksus on rahu ja julgeoleku tagamiseks loodud ÜROd saatnud tema loomisest saati. Ühelt poolt kuulutati kõigi rahvaste ja riikide võrdsust ning seda järgides toimus tõesti enamike kolooniate iseseisvumine. Juunis 1945 oli ÜRO asutajariike 50 ja täna on liikmesmaid 193. Oktoobris 1945 kuulutati 51. asutajaliikmeks ka Poola. Kena liigutus, sest just Poola kaardilt minemapühkimisega Hitleri ja Stalini ühisalgatusel algas Teine maailmasõda.
Paraku on karm tõde hoopiski see, et kogu Ida-Euroopa oli selle otsuse ajal Nõukogude armee kontrolli all ja Poolat esindava valitsuse pani kokku Stalin. Enne seda olid lääneriigid lõpetanud Londonis asunud Poola eksiilvalitsuse tunnustamise, siis kiitis nn ühisvalitsus heaks Poola idapiiri ja alles seejärel sai Poolast ÜRO asutajaliige.
Saab öelda, et just selle otsusega algas ÜRO kahepaikse tegevuse pahupool – viie vetoriigi eriõiguste kasutamine. Neiks riikideks olid demokraatlikud USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, ent ka totalitaarne NSV Liit, kes lihtsalt eiras Jaltas ja Potsdamis antud lubadusi korraldada valimised tema vägede „vabastatud“, õigemini okupeeritud Euroopas. Sestap polnud üllatus, kui neis alles 1947.–1948. aastal toimunud „valimised“ võitsid kõikjal Moskva-meelsed.
Paraku jäid lääneriigid pealtvaatajaiks ka siis, kui ungarlased (1956) ja tšehhid-slovakid (1968) üritasid võõrvõimust vabaneda, mis kinnitas, et ilusa võrdsuse jutuga paralleelselt käib ÜRO sildi all suurvõimude toores jõupoliitika nende nn vastutusalal. Seda kinnitas ka läänemeelse „politseiniku“ (USA presidendi F. Roosevelti algne termin vetoriigi asemel) võimukaotus Hiinas 1949. aastal – uus totalitaarne režiim hakkas kohe end kehtestama Kagu-Aasias (Vietnam, Indoneesia).
Diil üle demokraatia
ÜRO areng ongi kulgenud nii, et mõnda aega domineerib rahvusvaheline õigus, siis jälle toores jõud ja see viimane on tänaseks juba pikalt platsis. Aastast 2008 peale, kui Venemaa alustas impeeriumi taasloomist ehk läks naabritele kallale. Kuna see toimus n-ö Moskva vastutusalal, jätkasid Lääne politseinikud pigem pealtvaatajaina.
Augustis 2025 võttis nende pooliku-toetuse-poolikute-sanktsioonide mäng sootuks kentsaka kuju, kui võimsaima demokraatliku riigi juht hakkas agressori asemel survestama selle ohvrit ja tolle liitlasi. Maailmas toimuvat ärimehena vaagiv ja diilidega juhtida armastav USA president Trump leidis ühtäkki, et kui sõda lõpeb Venemaa premeerimisega uute territooriumitega, siis peab USAgi midagi juurde saama, ja küsis Euroopalt kärmelt endale Gröönimaad.
Säärane jultumus pani Vana Maailma õhku ahmima, ent õnneks ka järele mõtlema ja tegutsema. Lõpuks ometi leidis idast lähtuv oht demokraatiale ja vabadusele arvestamist ning on alanud riigikaitse tõhustamine.
Seda vahepeal kõvasti muutunud maailmas. Kolooniate kadumise järel tekkis esmalt suurvõimuvaakum naftarikkas Lähis-Idas, mille USA oli 1983. aastal kuulutanud oma vastutuspiirkonnaks. Sestap oli loogiline, et kui oktoobris 2023 tekkis seal uus sõjakolle, oli USA kohe platsis. Iisraeli toetamine aga toimus Ukraina toetamise arvel ja küündis Iraanini, kes on Venemaa naaber.
Siinkohal on oluline teadvustada, et viimane jõudis USA tagahoovi ilmuda märksa varem ja seda koos tuumarelvaga. Pole juhus, et Marco Rubio tuletas oma Müncheni kõnes meelde, et see dialoogifoorum sündis pärast Kariibi mere kriisi 1962. aastal. Teadu oli NSV Liit toona strateegiliste rakettide ehitamise ja kosmose alistamisega USAst ees ning juhtumisi leidus USA nina all mees, kes söandas Washingtoni diktaadile relv käes vastu hakata ja oli selle nimel valmis ka NSV Liidu liitlaseks hakkama. Viimase liider Hruštšov aga leidis, et on sobiv hetk USA ülemängimiseks ja nii toimetatigi oktoobris 1962 Kuuba pinnale Nõukogude tuumarelvad.
Kaks kuud hiljem viidi need tagasi, USA andis lubaduse Kuubat relvadega mitte rünnata, ent kehtestas saareriigile majandusblokaadi, mis toimib tänaseni.
3. jaanuaril 2026, kui USA eriüksus röövis Venezuela riigipea ja nõustus samas sealse režiimi edasipüsimisega, algas Kuuba blokaadi uus faas, sest enamik saareriigile vajalikust kütusest tuli Venezuelast. Trump keelas need ja mujaltki meritsi tulevad tarned ning jäi ootama režiimivahetust Kuubal.
Tuumapokker
Enne tänase olukorra selgitamist tuletaks meelde, et virelema jäänud Kuuba juht Fidel Castro kurjustas avalikult tuumarelva äraviimise pärast ja on teada, et samal ajal küsis Moskvalt ja hiljem ka Pekingilt endale samuti tuumarelva Põhja-Korea.
Mõlemal juhul keelduti tuumarelva edasiandmisest, ent Havanna ega Phongyang ei loobunud mõttest see kas ise valmis teha või vähemalt valmistada selleks ette soosiv pind aatomielektrijaama näol.
Kuuba kohta on huvitav teada, et Castro saatis oma vanema poja Fidelito (1949–2018) Nõukogude Liitu tuumafüüsikat õppima. Pärast töötamist Moskva-lähedases Dubnas naasis too Kuubale ja juhtis sealse AEJ ehitamist aastail 1980–1992. Teatavasti jäi see soiku, kui Kreml – algul Gorbatšov ja seejärel ka Jeltsin – keeldusid ehitust finantseerimast.
Põhja-Koreast, kel oli ettekäändeks USA tuumarelva paiknemine Lõuna-Koreas (1958–1991), sai tuumariik 2006. aastal ja on teada, et see sündis Pakistani kaasabil. Pakistani relv (1998) sündis omakorda vastukaaluna India omale (1974) ja samasugune üks vs teine mäng on käinud ka Lähis-Idas. Ehkki Iisrael väldib ametlikke kinnitusi, ollakse päri, et tal on 1967. aastast tuumarelv. Vähem teatakse seda, et samas suunas hakkas liikuma ka Iraan veel 1950ndatel ja seda USA toel. 1975. aastal aga hakkas aga Lähis-Ida esimest aatomielektrijaama Bushehris Pärsia lahe ääres ehitama hoopis Lääne-Saksamaa kompanii Siemens ja AEG-Telefunken.
Pärast ajatollade võimuletulekut 1979. aastal ehitus seiskus ja saksa personal lahkus. Kreml, kes just oli loobunud tuumajaama ehitamise lõpuleviimisest Kuubal, oli aga varsti nõus viima lõpule sakslaste töö Iraanis. Ametlik tööjätk algas 1996. aastal, milleks kaasati spetsialiste Ukrainast, kus just oli valminud Euroopa suurima, Zaporižžja tuumajaama viimane, 6. reaktor.
Ametlikult alustas Bushehri aatomielektrijaam tööd 2011. aastal ehk revolutsioone täis Araabia kevade aegu, mil teravnes olukord kogu piirkonnas.
Tänu Kasahstani sunniidist presidendi Nazarbajevi vahendusele sündis 2015. aastal siiski Iraani tuumaenergia arengu raamlepe ÜRO vetoriikide, Saksamaa ja Euroopa Liidu osalusel, ent lähtudes Iisraeli nõudmistest kaasata sellesse ka rakettrelvastus, teatas USA uus president Trump 2018. aastal lepingust lahkumisest. Pärast Trumpi ametisse naasmist kulmineerus see vastasseis USA süvapommide viskamisega olulisematele Iraani tuumaobjektidele juunis 2025.
Tuumavari kompromissi kohal
Täna on siis olukord säärane, et USA tahab lõplikult lahti saada Moskva sillapeast oma külje all ja üritab režiimivahetust ka Iraanis ehk Venemaa külje all. Pluss ühtaegu lõpetada sõjategevuse Ukrainas.
Venemaa vallutuskava nimekirja kuulub ka Zaporižžja tuumaelektrijaam, mis hõivati lahinguga 3. märtsil 2022, arvati peatselt Rosatomi allüksuseks ning 30. septembril 2022 koos Zaporižžja oblastiga ka Venemaa Föderatsiooni osaks.
Olgu meenutet, et suure sõja esimestel kuudel eelistasid kõik asjaosalised selle tuumajaama saatusest mitte rääkida, vältimaks asjatut paanikat lihtkodanike hulgas. Täna on aga jaama tulevane staatus vaat et kõige keerulisem koht kompromissi leidmiseks.
President Trump armastab musklite näitamist, ent kõigil välissekkumise planeerijatel tuleb arvestada ka revolutsioonilise kriisi teooriat, täpsemalt selle vettpidamist praktikas. Ei Iraani ega ka Venezuela ülem- ja alamkihid ei käitunud ju juunis 2025 ega jaanuaris-veebruaris 2026 nii, nagu kusagil loodeti, vaid ikka teooria vaimus.
Iraani opositsioon korraldas äsja võimsa meeleavalduse Münchenis – et sinna kogunenud maailma eliit seda näeks –, ent kukutatud šahhi poja esinemine sellel tuletas paratamatult meelde 2002. aasta läbikukkunud katset kasutada kukutatud kuningat olukorra stabiliseerimiseks Afganistanis. Mineviku ennistamine on alati küsitav. Samas on ilmne, et igasugune jõu kasutamine, seda ka kaua sanktsioonide all kannatanud riigis, toob kaasa verevalamise.
USAs aga seisavad novembris ees järjekordsed valimised ning Trumpi vastasleer on jalad alla saanud. Sestap on sõjakate avalduste asemel targem jälgida hoopis seda, kuidas kukub välja kahe suurvõimu paralleelne ja kokkulepitav tagasitõmbumine teise tagahoovist.
