Minimalistlik film suurest sõjast

Üks žanre, mida viljeleb nii kirjutav kui kujutav kunst, on unistuste kohtumine tegelikkusega. Kujutleda ju võib, kuidas sa ühe käega alistad vaenlasi, teisega lammutad kindluseid ja kolmandaga paned plahvatama vastase soomusmasinad. Oled sõjaväljal vapper ja vähemalt natukenegi surematu. Päriselus kipub aga sagedasti juhtuma, et unistamine on üks asi, liiatigi tasuta, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud. Just selliseid seisukohti tutvustatakse itaallaste 2002. aastal valminud filmis „El Alamein – The Line of Fire“.

Aasta 1942. Maailmasõjal on juba korralik hoog sees ja Aafrika mandril tegutsevatel Itaalia sõduritel läheb pehmelt öeldes kehvasti. Kuskile sinna keset kõrbe, liiva ja kuumust saabub täienduseks verisulis entusiastlik sõdur Serra. Noormees on patrioot, tudeng, vabatahtlik, kes järgib kodumaa kutset ja on koolitükkide asemel ülearu palju kuulanud kauneid kõnesid. Kõik need teada-tuntud tekstid kodanikukohusest, duce’st ja muust sarnasest. Tema kaunitele kujutelmadele heroilisest sõjapidamisest tõmmatakse aga kiiresti liiv peale. Võiks ju tõmmata peale vee, aga vesi on kõrbes haruldus. Toreduse ja medalite asemel istutakse liivases kaevikus, kus on puudus kõigest. Varustamine on pigem ebamäärane, vett napib, täiendus on olemas pigem paberil, inglased, sunnikud, kipuvad ründama ja kõhulahtisus pole erand, vaid norm.

Tegelikult on väga tore, et keegi on võtnud vaevaks teha film ka sellest nurgast. Aafrika pinnal toimunut ei ole just teab kui palju filmidesse jõudnud. Enamasti teatatakse, et jajah, oli küll midagi, aga mis täpsemalt… Suure mõtlemise peale tuleb ehk vastus, et ju seal kõrbes ikka Rommel oli. Tõsi mis tõsi, oli jah. Aga nagu näha, oli keegi veel. Näiteks itaallased. No ja inglased tegelikult ka. Et oleks olemas vastane. Kuidagi plass on sõdida, kui vastast ei ole. Itaallastel olid mustal mandril tegelikult ikka kõvad ambitsioonid, paraku kukkus kõik välja tunduvalt lahjemalt. Justkui oleks sinjoorid hakanud elus esimest korda ilma juhendmaterjali abita mulgiputru valmistama.

Paksus plaanis on tegu masendusfilmiga. Ent mitte sellise põhjamaise masendusega, kus metsas istudes põrnitsetakse koltuvat lehte, möödub aasta ja sammal kasvab selga. Ei, see on ikka selline aktiivne lõunamaa masendus. Kõik on hukas ja nässus ning see paneb kisendama ja kätega vehkima. Õigupoolest käsitletakse siin Teise maailmasõja kontekstis küllaltki tundmatut teemat ja maanurka. Keegi pole väga huvitunud vinduvast, kõhulahtisusega pooleks sõjast tundmatu liivakünka taga. Igatahes pole seda teemat filmitegijate loomingus eriti kohanud. Filmides on ikkagi kuskil taustal askeldamas inimesed ja mingi tsivilisatsioon. Siin aga on kaks vastaspoolt enam-vähem isoleeritud hiigelsuurde, kuidas nüüd öeldagi, täismineeritud liivakasti. Pusige seal omavahel, ise vaatate, kuidas hakkama saate. Jääb mulje, et suurest sõjast olulisem on hoopiski välikempsu kaitsmine. Siia düüni taha punnitame ainult meie! Kõik teised käigu minema! Kakage kodus.

Miinid on filmis tõsine teema. Nii need, mis vabrikus tehtud, kui need teised. Liugmiinid. Ses osas on film mõnusalt eluline. Vähe on teoseid, kus käsitletakse, ütleme, jääkide väljutamist. Toit kui selline on nii mõneski filmis ikka kaadrisse jäänud. Aga fakt, et toidust järelejäänu lõpuks inimolendi tagumisest otsast välja ka tuleb, on lugupeetud režissööridele tundunud pigem vähetähtis. Teema on ju siiski eluline ja oluline. Pole võimalik sõdida ega muid asju ajada, kui kõht läbi ei käi. Või teisipidi, käib läbi liiga hästi. Stseen, kus sõdalased kollektiivselt püksid rebadel punnitavad, on siin filmis olemas. Need teised, plahvatavad miinid on samuti olemas. Koguni korduvalt. Kuid nende kasutamine sõjafilmides on pigem tavaline.

Režissöör Enzo Monteleone on oma filmi tegevuse paigutanud enam-vähem tühjusesse. Mingid taustsüsteemid ju kuskil on, aga suuresti toimub kõik eraldatuses. Ja tühjus on ütlemata hea, kui on vaja tekitada vaimset, kaadri taga redutavat pinget. Niisuguses tühjuses kaob igasugune fookus. Soov teha veel midagi peale päeva õhtusse veeretamise on kaunis nullilähedane. Ja duce nimetamine eriti tähtsa põhjusena paneb liikuma väheseid. Samas ei saa lihtsalt lebotada, kogu aeg keegi eksitab. Küll tulistatakse, küll loobitakse pomme krae vahele ja üleüldse. Tekivad igasugused, enamasti eksistentsi torkivad mõtted. 

Selles tuleb Enzo Monteleonele au anda, et nii stsenaarium kui hilisem teostus on saanud väga hea. Film on korraliku minekuga, ei jää kuskile liiva sisse kinni. Monteleone on hakkama saanud küllalt minimalistlike vahenditega, aga film ei muutu nüriks. Jõud on taga. See jõud ei koosne pompöössetest massistseenidest ega vapustavast arvutigraafikast, vaid on vaikselt kogu aeg olemas. Filmi ainus vähegi massilisem lahingustseen on paigutatud ööpimedusse ning võib vaid aimata, mis ja miks täpselt toimub. „El Alamein“ filmina ei vajagi masse ega midagi suurt. Lõpuks ju ongi kaadris vaid sõdur Serra ning temagi täpne saatus jääb lahtiseks.

Näitlejavalik on Monteleonel suurepärane. Mõistagi on tegu maailmakino mõistes tundmatute nimedega, kellest meie siin Eestis ei tea mitte vähimatki. Kuid näitlejad on head. Pierfrancesco Favino seersant Rizzona kehastab kogenud rindemeest, kes püüab hoida oma meeste moraali ja eluvaimu keset võrdlemisi igavat liiva. Tema ja Paolo Briguglia sõdur Serra moodustavad – ei, mitte dünaamilise duo, vaid pigem tandemi, kelle peale kogu film suuresti mängib. Teised näitlejad on olulised ja halvasti ei mängi ka nemad mitte, kuid need kaks moodustavad keskme, millel filmi tegevus püsib. Ühel pool õpipoisi staatuses noor Serra, teisel pool juba vana kala Rizzo. Kui soovida veelgi enam minimalismi, siis võib filmist kõik muu välja rookida, aga need kaks, Rizzo ja Serra, peavad jääma.

Kohustuslikest sõjafilmi komponentidest ka pisut. Kohustuslik täpselt üks ilus naine on filmist puudu. Selle asemel pakutakse enamjaolt soomlaste viljeldavat palja tagumikuga ujuma minevate meeste episoodi. Teised sõjafilmi kohustuslikud elemendid on olemas. Tulevahetused on, surma- ja haavatasaamine on, plahvatused on, ka kohustuslik miinileastumine on täiesti esindatud. Erandlik on vaid see, et siin filmis hakatakse selgitama, miks pärast krõksu käimist õnnestus peategelasel kange näoga miini otsas seista. Enamasti tuleb leppida tõdemusega, et needsamused miinid ongi nii ehitatud. Filmimiinid suudavad kuidagimoodi vahet teha, kas nende peal tallab mingi suvaline tüüp või loo edasi jutustamiseks oluline isik, kelle surmasaamine ei ole sel hetkel näidustatud.

Tanke ja muid suuri ägedaid rauast asju filmis eriti ei ole. Või kui on, siis vedelevad need katkisena maastikul. On küll üks stseen, kus soomustehnikat justkui on, kuid tegevus toimub öösel ja tehnilised detailid on valdavalt ebamäärased.

Kokkuvõtvalt võib öelda: soovitan, kindlasti soovitan. Teema on huvitav ja film ise hästi tehtud. Itaalia rollist Teises maailmasõjas on nii või teisiti vähem räägitud kui sakslaste või lääneliitlaste tegevusest. Mis võikski olla parem kui itaallaste endi vaade olnule ja tehtule? Ning vaade ise on lihtne. Kui te just ilmtingimata peate sõda pidama ja muudmoodi kohe üldse ei saa, siis niimoodi ärge jumalapärast tehke.

El Alamein – La linea del fuoco

Osades: Paolo Briguglia, Emilio Solfrizzi, Pierfrancesco Favino

Lavastanud: Enzo Monteleone

1 tund ja 57 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9. Minu jaoks midagi uut ja huvitavat.

Teostus: 9. Väga hästi tehtud film.

Näitlejatööd kokku: 9. Nauditav, väga nauditav töö.

Lavastajale: 9. Suurepärane, olen väga rahul.