Rootsi külma sõja hingus – 200 aastat neutraalsust

Ajavahemikus 1814 kuni 2024 neutraalsena püsinud Rootsil oli külma sõja soojenedes potentsiaalne võimalus jääda kahe tule vahele. Et seda ei juhtuks, rajasid rootslased oma idapiiri äärde võimsa kaitseliini. Nüüd tegutseb ühes selle kindlustuses väike muuseum.

Kui NATO ja Varssavi pakti maade vahel oleks alanud sõda, oleks Rootsi muutunud sihtmärgiks. Mõlemad alliansid vajasid Põhja-Atlandi rannikuala ja sadamaid Põhja-Norras. Nõukogude Liidu tõenäoline rünnak oleks toimunud Põhja-Venemaalt läbi Põhja-Soome ja seejärel läbi Rootsi Norrbotteni lääni. Tegemist oleks olnud maismaarünnakuga, mida on meredessandist mitu korda lihtsam teostada. Kuid Rootsi Kuningriik ei uskunud, et neutraliteet on absoluutne päästevahend, ning valmistas end ette ka halvimaks.

Kaitseks venelaste vastu

I maailmasõja alguses, 1914. aastal plaanis Venemaa murda välja Narviki sadamani Atlandi rannikul ning vallutada selleks Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra. Selleks läksid Vene laevastiku peajõud 8. augustil Rootsi laevastiku uputamiseks merele, kuid viimasel hetkel plaani elluviimisest loobuti, võib-olla ei tahetud automaatselt muutuda agressorriigiks. Kaitsmaks Põhja-Rootsit, rajas Rootsi kaitsevööndi – Kalixi liini (Kalixlinjen), millest sai Rootsi võimsaim sõjaline kaitseliin umbes 2800 erineva kindlustusega.

Juba 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kui Rootsi valmistus end kaitsma Venemaa eest, oli Luleälvenile kavandatud tugev kaitseliin, mis ka osaliselt realiseerus. Külma sõja aegse Kalixi esimese kaitseliini ülesanne oli pidada venelasi Torneå piirijõel kinni maksimaalselt kaks päeva. Rootsi suurtükiväe tuli ulatus sügavale Soome territooriumile, vaenlase piirijõele lähenedes oli kohaliku Hemvärneti ehk Rootsi kaitseliidu ülesanne õhkida piirijõe sillad. Teisel kaitseliinil tuli vaenlast kinni hoida kaks kuni viis päeva. Teed olid ette valmistatud mineerimiseks ja õhkimiseks ning metsadesse paigutati sadu tuhandeid takistusi, sealhulgas mitu rida draakonihambaid. Põhikaitseliin oli juba tõrjumisliin, mille eesmärgiks oli suruda Vene väed, mis on jõudnud Luleälvenile jõeni, Rootsi piiridest välja. Kogu Kalixi liini rajamisel oli arvestatud, et seda mehitatakse lisaks kaadrisõjaväelastele ka 250 000 reservväelasega. Rootsi kaitsestrateegia Kalixlinjenis ei keskendunud mitte ainult võimaliku sissetungi peatamisele, vaid ka sellele, et takistada Punaarmee jõudmist Norra rannikule ja olulistesse süvaveesadamatesse, mis suundusid Atlandile. Kalixlinjen oli külma sõja ajal üks Rootsi kõige paremini varustatud ja salajasemaid kaitsetsoone, hõlmates nii tugevat suurtükiväekaitset kui ka keerukat luure- ja seirevõrgustikku.

Selle kaitseliini tugevaimad punktid olid Siknäsi kindlustused ehk ametliku nimega Siknäsi patareid, mis ehitati aastatel 1953–1960. Külma sõja ajal oli Siknäsi poolsaarel algselt neli suurtükipatareid. Tänaseks on säilinud ainult Hömyrbergetil asuvad patareid A ja B. Neist viimane ainult väljaspoolt. Kahjuks on linnulennult 1,5 kilomeetri kaugusel asunud patareid C ja D lammutatud. Igas patareis teenis umbes 70–80 meest. Täielikult mehitatud patareides kokku oleks olnud 300–322 sõdurit.

Patareide eesmärk oli kaitsta Rootsi põhjapoolseimat süvasadamat Töret, kus asub ka Läänemere põhjapoolseim punkt. Süvasadam sobis vaenlase suurtele transpordilaevadele ja dessantlaevadele selleks, et maabuda ja rünnata Kalixi liini selja tagant. Lisaks asub Töre lähistel kahe Euroopa põhimaantee strateegiline ristumiskoht, mis avab maavägede üksustele teed lõuna-põhja ja ida-lääne suunas. Samuti olid suurtükipatareid suutelised tabama ja hävitama sildu Kalixi jõel. Viimased lahinguüksuste õppused viidi läbi 1990. aastal ja patareid võeti kasutusest maha vastavalt 1992. (tornid C ja D) ja 1998. aastal (tornid A ja B).

Loodud tuumasõja hirmus

Rootsi kaitseotstarbeliste objektide amet (Fortifikationsverket) esitas 2005. aastal muinsuskaitseametile taotluse suurtükipatareide A ja B riiklikuks mälestiseks kuulutamiseks, kuid kokkuhoiumeetmena otsustas Rootsi valitsus 2008. aastal rajatisi riikliku mälestisena mitte säilitada, vaid panna need müüki. Suurtükipatarei A valmistati 2009. aastal ette üleandmiseks uuele omanikule, suurtükipatarei B tehti seest tühjaks ja suleti. Pärast kultuuriministeeriumiga konsulteerimist ja heakskiidu saamist müüdi suurtükipatarei erakätesse muuseumi rajamise sihtotstarbega. Selle avamiseni jõuti 1. juulil 2014.

Muuseumini viib kitsas ja ettearvamatult käänuline mäkke tõusev tee. Kahjuks on kompleks avatud vaid suvisel ajal, muul ajal tuleb külastus eelnevalt kokku leppida. Muuseumi külastus on võimalik vaid giidiga. Ekskursioon on rootsikeelne, kuid vajadusel saab inglise või soome keelse pabertõlke. Giidideks on noored sõjaajaloo entusiastid.

Suurtükipatarei koosneb maa-alusest neljakorruselisest juhtimispunkrist ja maapealsest suurtükipositsioonist. Juhtimispunker oli kaitstud aatomi-, bioloogilise ja keemiarelva eest. Seda reedavad õhufiltrid, mis on peidetud kamuflaažiga kaetud betoonplokkidesse. Tagamaks patarei toimimine ka pärast tuumarünnakut, oli maa-alune punker rajatud massiivsetele vedrudele ning kalju ja punkri vahel laiutas meetrine vahe, mida on võimalik ka punkris vaadata.

Õhukaitse tagamiseks olid patarei „katusel“ 40 mm ja 20 mm kaliibriga õhutõrjekahurid. 40 mm Boforsi õhutõrjekahur m/48 on edasiarendus Teise maailmasõja aegsest ikoonilisest õhutõrjekahurist m/36. Relva esimene versioon toodeti 1947. aastal. 1948. aastal läbis see katsetused positiivselt ning sai nimeks 40 mm lvakan m/48. Rootsi relvajõudude relvastusse kuulus õhutõrjekahur 1951. aastast, moderniseerituna on relv tänaseni mitme riigi arsenalis. Laskekiirus on 4 lasku sekundis. Boforsi 20 mm õhutõrjekahur M/40-70 loodi 1970. aastatel kahese kasutusega, nii õhu-, kui ka maismaasihtmärkide vastu. Ratastel õhutõrjealusel kaalus relv 300 kg. Kui Boforsi 40 mm õhutõrjekahur oli väga tuntud, siis 20 mm oli kasutusel põhiliselt Rootsi ja vähemal määral Taani relvajõududes. Kahuri tulekiirus oli 6 lasku sekundis ja laskeulatus 5 km. Kokku toodeti neid vaid 2700 eksemplari. 40 mm ja 20 mm kahurite näidised on praeguseni muuseumi hoovis ning neid on võimalik ka oma käega katsuda. Maa-aluse juhtimispunkri rajamisel saadud graniitkivid on kasutatud ära kaitsepositsioonide rajamisel ning need on säilinud tänaseni. Seetõttu on näha, kus asus kuulipildujapesa. Objektikaitse mehitamine oli Hemvärneti ehk Rootsi kaitseliidu ülesanne.

Kokku oli kindlusel neli suurtükipositsiooni kaheksa kahuriga, igas patareis üks kahe kahuriga. Kuna rootslased on ka sõjanduses rohelise mõtteviisiga ning harrastavad taaskasutust, pärinesid kahurid maha kantud laevalt. Umbes samal ajal, kui ehitati neli Siknäsi patareid, lammutati ka teenistusest kõrvaldatud Rootsi esimene ja ainukene soomusristleja HSwMS Fylgia. Ka maailma väikseima soomusristlejana tuntud alus astus teenistusse 1907. aastal ning see oli ainuke laev, mis püsis Rootsi mereväe teenistuses läbi kahe maailmasõja. Laeva nimi tulenes muinasskandinaavia mütoloogiast ning tähendas naiskaitseinglit. HSwMS Fylgia oli relvastatud kaheksa 15,2 cm kaliibriga suurtükiga, mis olid toodetud 1903. aastal. Laeva suurtükke kasutati Siknäsi patareides ning neile ehitati ümber suurtükitornid. Suurtükitorn oli kaetud kahekordse katusega. Välimine, õhem on mõeldud kaitseks napalmi eest. Kui torn peaks napalmist süttima, tagab see üleelatava temperatuuri torni 8-liikmelisele meeskonnale.

1950. aastatel moderniseeriti kahureid, mille tulemusena suurenes tulekiirus. Ka mürsud ja püssirohukottide metallsilindrid on külastajale vaatamiseks tornis olemas. Püssirohukottide arv on seotud laskeulatusega, kasutatakse ühte kuni kolme püssirohukotti. Kui kahuritest lasti, oli tagasilöök umbes 50 sentimeetrit. Viimane laskmine toimus 1985. aastal. Kui kahuritest tulistatakse, ei kosta see torni sisse, sest kõik tekkivad püssirohugaasid väljutatakse mööda torusid väljapoole. Väljas aga kõlab seetõttu äärmiselt tugev pauk. Meeskond ei sihi kahureid ise, vaid saab juhtimiskeskusest käsu, mitu kraadi torni pöörata ja kahureid tõsta.

Need vanad kahurid suudavad tõhusalt tulistada umbes 17 kilomeetri kaugusele ning väidetavalt on kahurid tänapäeval täielikult töökorras ja muuseumiühingul on olemas ka litsents laskmiseks. Olulised laskmiseks vajalikud komponendid, nagu tagasilöögivedrud, tagasilöögivedelik ja süütesüsteemid, on eemaldatud, kuid muuseumil on neile juurdepääs.

Juhtimispunkri sissepääs on rajatud tuumasõja võimalikkusele mõeldes. Uks ei asu sissepääsutunneli otsas, vaid küljel, et lööklaine saaks kahjustamata tunnelist läbi liikuda. Punkris oli ülerõhk, et vältida saastunud välisõhu sattumist ruumidesse. Huvitav lahendusena on trepikoja põrand eemaldatav, et laskemoona ning suuri ja raskeid esemeid oleks võimalik alumistele korrustele lasta või, vastupidi, sealt üles vinnata.

Meil olid samasugused asjad

Giidituur algab -3. korruselt, kus asus laskemoonaruum. Vastavalt juhistele komplekteeriti seal lask ning edastati naaberruumi kahuritõstukisse, et saata püssirohulaeng suurtükitorni. Kuna tänapäeval ruumis laskemoona ei ole, siis asub seal ajalooline ülevaade nii HSwMS Fylgiast kui ka Kalixi liinist. Vitriinis on Fylgia uhked originaalsöögiriistad ja portselan ohvitseride messist ning väljavõtted laeva logiraamatust. Oma esimesel ümbermaailmareisil 1907. aastal deserteeris New Yorgis 27 meeskonnaliiget. Mis nendega juhtus, teab vaid USA migratsiooniamet.

Seina ehib Norrbotteni läänikaart. Seal on näidatud suurtükipatareide asukohad, mis kasutasid laevakahureid, sarnaselt Siknäsi patareiga. Kaart näitab täpselt, kus need kindlused asusid ja millistelt sõjalaevadelt kahurid pärinesid. Tänapäeval on mõned neist muuseumid, kuid enamik on maha jäetud ja lammutatud.

Järgmises kambris asus relvaruum, kus komplekteeriti mürske. Siknäsi suurtükid kasutasid kolme tüüpi mürske. Esimesed olid õppemürsud, mis olid lihtsalt metallplokid. Neid kasutati väljaõppeks ja kalibreerimiseks. Teist tüüpi olid paksu terase läbistamiseks mõeldud soomustläbistavad mürsud. Kolmas tüüp oli šrapnellmürsud, mis olid lõhkeainega täidetud ja tekitasid plahvatusel surmavaid kilde. Lahingutagavara oli umbes 575 mürsku. Õppe- või soomustläbistav mürsk kaalub 47 kg ja šrapnellmürsk umbes 30 kg. Välja on pandud kõiki kolme tüüpi mürske. Selles ruumis hoiti praktiliselt kogu patarei laskemoona ja relvi, mis on ka ekspositsioonis näha.

Edasi on patarei süda – suurtükkide laadimisruum, kuhu saabus eelnevates ruumides komplekteeritud lahingumoon. Ruumi keskel on laevalt pärinev tõsteseade ehk „tüvi“, millega tõsteti mürsud 12 meetri kõrgusele. Tüve sees on näha redel, selle kaudu liikus suurtüki meeskond torni, sest esimese korruse uks suleti. See redel oli ka kindluse meeskonna ainus avariiväljapääs.

Korrus allpool asus patarei aju – lahingukeskus. See on säilinud, nagu oleks sealt alles lõunapausile mindud. Lisaks patareile A juhiti ka sealt kõrvalpatareid B. Ruumis on suur ümmargune kaart, mille keskel on suurtükitornid A ja B, et anda suurtükitornidesse sihtmärkide koordinaadid. Kogu tegevus toetus maastikul asunud tulejuhtidelt saadud informatsioonile, kes edastasid sihtmärkide koordinaate ja korrigeerisid suurtükituld. Lahingukeskusesse saabus ka ilmaprognoos poolsaare lõunaosas paiknenud radariseadme kaudu, mis võimaldas tuld täpsemaks korrigeerida. Informatsioon liikus traati pidi, sest telefonisignaali oli vaenlasel palju raskem pealt kuulata või segada. Kõrvalruumi, endisesse patareiülema magamis- ja töötuppa, on loodud installatsioon, kus eksponeeritakse Norrbotteni brigaadi üksuse puhkepausi metsas 1970. aastate talvel. See annab hea ülevaate Rootsi sõdurite varustusest ning mälestus Rootsi abist Eesti kaitseväele paneb hüüatama: „Vau, meil olid ka samasugused asjad!“

Maa-aluses kompleksis olid ette nähtud ka kasarmupinnad, ühes neist on tänapäeval konverentsiruum. Igal korrusel olid vooditega majutusruumid. Patarei ülemal oli oma tuba ja luba, teised ohvitserid magasid toas kahekesi, allohvitserid kolmekesi ja sõdurid kuuekesi. Samuti on olemas duširuum ja kuivklosett kasutamiseks. Majutus on sellises seisukorras, nagu Rootsi relvajõud selle jätsid. Kui seltskond jääb 8 ja 30 inimese vahele, võite korraldada ka ööbimise patarei maa-aluses kindlustuses, boonuseks Rootsi sõduri hommikusöök. See on võimalus kogeda, mis tunne oli maa-aluses punkerpatareis elada, ja muuseumi giidid organiseerivad teile logelemise asemel ka tihke tegevuse.

Kompleksi esimesel korrusel oli söökla ning modernne köök, kus käidi vahetuste kaupa söömas. Korraga mahtus 20 inimest. Tänapäeval on seal kohvik, kus saab proovida lihtsat rootsi sõduritoitu ning loomulikult katuse-Karlssoni lemmikut – kohvi ja kaneelisaia. Kuna punkris jäädi ka haigeks, oli esimesel korrusel laatsaret. Täna on seal muuseumipood, kus saab osta Rootsi relvajõududest maha kantud pisivarustust – nööbid, pagunid, noad-kahvlid, tassid jms.

Filiaal Törehammi sadamas

Saladuskatte all tuleb lisada, et muuseumil on umbes kümnekonna kilomeetri kaugusel Törehammi sadamas ka filiaal. Seal on kahte punasesse majakesse peidetud huvitavad eksponaadid.

Väiksemas, mis meenutab kämpingut, on peidetud kahur, täpsemalt Rootsi keskmise tanki Stridsvagn 74 torn koos 75 mm kahuriga. Pärast Stridsvagn 74 teenistusest kõrvaldamist 1981. aastal paigutati suurtükitornid sadamates ja rannikul asuvatesse enamasti betoonist kaitsevallidesse nime all Värntorn 74 (Vahitorn 74). See kahur, mis oli maskeeritud kämpingumajaks, on koos majakesega toodud muuseumi Meldersteinist ning selle ülesandeks oli sõja korral õhku lasta jõe kohal asuv raudteesild.

Suuremas majas on varjul kääbusallveelaev HSwMS Spiggen II. 1990. aastal teenistusse võetud Spiggen II on üks sõjaväe keerukamaid kääbusallveelaevu. Allveelaeva mehitasid kaks inimest, kes istusid kõrvuti kokpitis, mis ulatus masinaruumist ahtrini. 11 meetri pikkuses ja 12tonnise veeväljasurvega laevas oli tegelikkuses ruumi kolmele kuni neljale meeskonnaliikmele. Allveelaev ei olnud varustatud torpeedodega, kuid sõja ajal sai alust kasutada sabotaaži- või luuremissioonideks. Spiggen II sai autonoomselt hakkama kaks nädalat, mis oli imetlusväärne tulemus. Rahuajal kasutati seda peamiselt allveelaevatõrje õppuste õppelaevana, mis matkis vaenlase allveelaeva tegevust. Laev oli teenistuses kuni 2013. aastani 1. allveelaevade flotillis. Loomulikult on muuseumis avatud kohvik ja muuseumipood.