Lõuna-Korea tuumadraama „green light, red light“

Märkimisväärne osa maailma inimestest tajub tänapäevast Lõuna-Koread K-draamade ja K-popi või kõrgtehnoloogiliste toodete kaudu, mis on aidanud kujundada riigile pehme, innovaatilise ja positiivse kuvandi. Ent ärgem laskem end eksitada.

Lõuna-Koreal on märkimisväärne 19 reaktoriga tsiviiltuumaprogramm, mis on hoidnud ka tuumarelva „keelatud ukse“ avatuna: sel on olemas teadus-tehniline taristu, mis on suuteline katma kogu tuumamaterjali käitlemistsükli, ning tuumaeksperdid, kes on vihjanud, et „kui otsustame seista omil jalgel ja koondame oma ressursid, suudame kuue kuuga tuumarelva valmis ehitada.“¹

Tegelik ajakulu võib olla rohkem kui kuus kuud, eriti juhul, kui eesmärk on arendada ja kasutusvalmis relv, ent me ei tohiks alahinnata Seouli suutlikkust ja tahet vajaduse korral väheste takistustega tuumarelv välja arendada.

2025. aasta novembris kogunes Seoulis väike ring endisi Lõuna-Korea kindraleid, tuumainsenere ja tsiviilkaitseteadlasi. Nende kohal rippus Korea tuumajulgeoleku projekti (한국의 핵안보 프로젝트) loosung. Paberil mõjub see nagu tavapärane heidutusdoktriinide audit, kuid seekord on õhus varasemast tõsisem kaalutlus.

See, mis algas valitsuse tellitud uuringuna, kujunes tasapisi millekski muuks: sellise riigi manifestiks, mis püüab läbi mõelda, mida ellujäämine päriselt tähendab, kui tuleb üha enam loota iseendale. See ei ole ideoloogiline ega efekti taotlev käik, vaid kasvab välja vaiksemast usust ja veendumusest, et kui piisava põhjalikkuse ja paindlikkusega ette mõelda, võib ehk hoida ära põhjast kuklasse hingava sunniviisilise taasühendamise katastroofi.

See on eessõna loole, kuidas seni rahumeelsena püsinud aatom leiab tee ka Lõuna-Korea kriisijuhtimisse, seejuures kiiremini, kui arvame, ja vastu eeldust, et demokraatlik riik ei söanda minna tülli ÜRO Julgeolekunõukoguga.

Kui vihmavari lekib

Projekti^A kaks esimest publikatsiooni „Põhjendatus ja elluviimisstrateegia“ (당위성과 추진 전략) ning „Rahvusvahelise üldsuse veenmine ja parteideülene koostöö“ (국제사회 설득과 초당적 협력) ilmusid möödunud aasta suvel ja tähistavad peent nihet.²

Näiteks esitab esimene publikatsioon valusaid küsimusi ja järeldusi, mis mõjuvad ühtaegu tehniliselt ja eksistentsiaalselt – nii küsitakse esimeses peatükis: „Kas Põhja-Korea oleks tõesti võimetu oma tuumarelvi kasutama?“ ja neljandas peatükis tõdetakse, et „Laiendatud heidutus kuulub nüüd minevikku — strateegiline „müüt“, mida pigem korratakse kui usutakse“. Arutelud ja tõdemused on konkreetsed ja karmid – kui Pyongyang aina arendab oma ründevõimet, siis Seouli kaitsekontseptsioon tugineb suuresti ennetuslöögi teooriatele, mis võivad laguneda juba nulltunnil, kui midagi läheb valesti.

Sõnastused on küll teravad, kuid mitte hoolimatud, sest kirjeldavad Lõuna-Koreas kasvavat rahutust ja debatti oma peamise liitlassuhte üle, millest ei kiirga enam sooja psühholoogilist kindlustunnet.

Seetõttu pole üllatav, et Seoul ei käsitle Ameerika tuumavihmavarju enam püsivana, vaid tajub seda nagu lepingut, mida tuleb hoida ja hooldada, vajadusel kohandada ja kui tarvis, siis ka uuesti läbi rääkida.

Washingtonile, mis on seni harjunud eeldama, et tema lubadused räägivad enda eest, võib see paista pelgalt sõnamänguna ja võib-olla ongi, ent sõnastusel on tagajärjed, sest ka väikesed ümbertõlgendused kipuvad ajapikku endale hambaid kasvatama.

See mõtteviisi nihe on osalt seotud ka Trumpi fenomeniga, mis on 21. sajandi alguse välispoliitikat ulatuslikult mõjutanud, kuid peamiselt tuleneb uus mõtteviis siiski Põhja-Korea enda käitumisest, mis on järjekindlalt ajanud kahe tee strateegiat: arendada vahendeid, millega annulleerida USA tuumavihmavari, ja luua taktikalise tuumasõja võimed minimaalselt Ida-Aasia regioonis, eelkõige Lõuna-Korea vastu.^B

Tuumakahtluse varjus

Tegelikult on Lõuna-Korea aastakümnete jooksul eri etappides, kord aktiivsemalt, kord passiivsemalt, püüdnud oma tuumarelvaprogrammiga edasi liikuda. Eeskätt võis seda märgata sõjaväelise diktaatori Park Chung-hee ajal ning mitte üksnes energiajulgeoleku, vaid ka riikliku julgeoleku kaalutlustel.

Näiteks aastatel 1968–1975 püüti hankida nii kasutatud tuumakütusest plutooniumi ümbertöötlemise võimet (ümbertöötlustehast) kui ka keskmaarakette³ või veel 2000. aastal uraani rikastada, ent aastatel 1979–1981 viidi läbi uraani keemilist rikastamist, 1982. aastal eraldati väikeses koguses plutooniumi ja aastatel 1983–1987 valmistati vaesestatud uraanist laskemoona.⁴

Seejuures näevad vähemalt Lõuna-Korea tuumanatsionalistid siiani tuumarelva ja -kütuse ümbertöötlemise võimet nii riigi energia- kui ka julgeolekupoliitika olulise osana,⁵ ent seni veel ilma relvata.

Siinkohal on oluline mainida, et hoolimata riigi märkimisväärsetest ressurssidest oli varasem tuumaprogramm (koodnimega „Projekt 800“) pigem väikesemahuline ja koosnes mitmest alaetapist, nagu näiteks „Projekt 890“ (eesmärgiga töötada välja lõhkepea disain), mis kõik üksteisest sõltusid.

Siiski toimetas sellega vaid käputäis teadlasi ja insenere ning sel puudus kõrge prioriteetsus⁶, pigem oli see potentsiaalne jokker tagataskus, kindlustamaks end selliste kriisistsenaariumite puhuks, kus on vaja istuda läbirääkimistelaua taha tugevate kaartidega, näiteks kui Ameerika Ühendriigid peaksid tulevikus oma julgeolekukohustusi „optimeerima“.⁷

Siinkohal on oluline esile tuua sedagi, et kui Põhja-Korea oli 1990. aastatel teadlik Lõuna uraanirikastamisega seotud uurimistegevusest (ning Põhja luurevõimet Lõunas ei tohiks kunagi alahinnata),⁴ siis võisid Lõuna tegevused omakorda motiveerida Põhja-Koread arendama rikastamisvõimet endalegi.

Kuid miks püüdis Lõuna-Korea üldse tuumarelva arendada? Põhjus peitub selles, et julgeolekukeskkond halvenes 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses märgatavalt. Aastatel 1968–1972 registreeriti Põhja-Koreaga DMZ tsoonis 722 intsidenti ning tagalas 294 intsidenti. Lisaks järgnes üksteisele mitu Põhja-Koreaga seotud suurt vahejuhtumit: 1968. aasta katse rünnata presidendipaleed, samal aastal aset leidnud USS Pueblo intsident ja 1969. aastal USA mereväe luurelennuki EC-121 allatulistamine.

Kui tulla ajas lähemale, siis samamoodi on julgeolekuolukord demokraatlike riikide vaatenurgast halvenenud aastatel 2022–2026 ning Põhja-Korea järjest kiirenev moderniseerumine hakkab peagi ületama ka seni tehnoloogilise ülekaalu najal toiminud Lõuna-Korea konventsionaalset relvastust.

On äärmiselt ekslik mõelda, et 2026. aastal on Põhja-Korea Rahvaarmee (조선인민군) endiselt eelmise sajandi jäänuk, mis ei suuda õppida ega lahinguväljal edu saavutada olukorras, kus Ukraina sõjatandri kogemused tuuakse koju ja kaasaegne relvastus jõuab üha enam masstootmisse. Seejuures ei pea relvastus üldse olema maailma tipptase. Piisab sellest, kui on vahendid töö kindla peale ära tegemiseks, veel parem, kui neid on kogustes, mida kannatab ka kaasteelistele müüa (või vahetuskaubana pakkuda), mida samuti tehakse.

Hoiakud muutuvad

Kui Ühendriigid 1991. aastal Korea poolsaarelt kõik oma tuumarelvad välja viisid, toetas kümnendi lõpus vaid väike vähemus lõunakorealasi riigi püüdlusi tuumakütust ümber töödelda.

Siiski kutsus osa avalikkust ka tollal valitsust üles tuumarelva hankima, ajendiks piirikokkupõrked põhjanaabriga.⁸

Seevastu 2017. aasta piirikriisi eskaleerudes ning kasvava mure taustal, et USA võib Põhja-Korea rünnaku korral Lõuna-Koread kaitstes kõhelda – kartes provotseerida raketirünnakut Ameerika Ühendriikide enda vastu –, pöördus avalik arvamus jõuliselt Lõuna-Korea tuumaprogrammi kasuks: küsitluste järgi toetas 60% lõunakorealastest tuumarelvade omandamist.⁹

2023. aasta küsitlus näitas sedagi, et üle 76% lõunakorealastest toetab tuumarelvade iseseisvat (omaenda) arendamist.¹⁰

Aasta hiljem tõi uuring esile olulise nüansi, kui küsimusele „Kas te arvate, et Ameerika Ühendriigid kasutaksid Korea poolsaarel eriolukorra korral oma tuumaheidutust ka siis, kui see tooks kaasa riski, et rünnatakse USA-d?“ vastas 60,8% „ei“. Kuigi uuringu raportis märgitakse, et see ei pruugi tingimata viidata usalduse vähenemisele USA suhtes, vaid kajastab pigem Põhja-Korea arenenud tuumarelvaprogramme ja laienenud provokatiivset hoiakut, on see siiski oluline indikaator: nende inimeste osakaal, kes toetavad tuumapüüdlusi, on kanda kinnitanud vähemalt suurusjärgus stabiilsed „kuus-seitse“ inimest kümnest.

Seda toetab kaks peamist arusaama: Põhja-Korea on de facto tuumariik, mis ei loobu aatomist ilma sõjata, mis tooks kaasa režiimi hävingu, ning teiseks peljatakse, et Ühendriikide 47. president võib oluliselt vähendada või isegi riigist välja viia USA liitlasvägesid, mis on Korea sõja lõpust saadik aidanud seal põhjapoolset lämmatavat vabastamist heidutavalt tõrjuda.

Green light

Kuigi praegu puuduvad märgid, et Lõuna-Korea valitsus kaaluks ametlikult tuumarelvade arendamist, on märgilise tähtsusega nii asjaolu, et lõunakorealased seda laialdaselt toetavad, kui ka kaks eespool mainitud, vaid korea keeles ilmunud köidet, mis näitavad, kuidas Seoul heidutust mitteametlikult ümber defineerib ning kompab Ameerika tuumatagatiste ja USA võimaliku reageerimise piire.

Nagu Jaapanil, nii on ka Lõuna-Koreal olemas tuumarelva loomiseks vajalikud toorained, tehnoloogia ja ressursid. Varem on näidatud, et Lõuna-Korea suudab rikastada uraani kuni 77% tasemeni; kuigi see tase ei ole eriti sobiv võimsate tuumarelvade jaoks, osutab see siiski, et Lõuna-Koreal on potentsiaal toota relvakõlblikku, veelgi kõrgemalt rikastatud uraani ning seega ka tuumarelvi.

Kuigi Lõuna-Koreal ei olnud varem mandritevahelisi ballistilisi rakette, oli tal olemas lai valik ballistilisi lühi- ja keskmaarakette. 21. mail 2021 tühistati Lõuna-Koreas aastakümneid kehtinud ballistiliste rakettide tegevusulatuse juhised, mis võimaldas riigil arendada ja omada mistahes tüüpi rakette, sealhulgas mandritevahelisi ballistilisi rakette (ICBM) ja täiustatud allveelaevalt lastavaid ballistilisi rakette (SLBM).¹¹

Seega teatas Lõuna-Korea juba 2022. aastal, et on välja arendanud allveelaevalt lastavad ballistilised raketid (nt Hyunmoo-4-4). Oluline on seejuures märkida, et Lõuna-Korea on ainus riik, kellel on SLBM-id, kuid ei ole tuumarelva.¹²

Poliitilisel tasandil on samuti tehtud esimesi samme: eriti 2023. aasta veebruaris ja märtsis, kui Rahvavõimu Partei (국민의힘) juht Chung Jin-suk ütles, et Lõuna-Koreal võib tuumarelvi vaja olla, ning Seouli linnapea Oh Se-hoon kutsus üles riigile neid hankima.¹³

2025. aastal kinnitas üks Lõuna-Korea salastusastmest vabastatud dokument, et Venemaa on Nõukogude Liidult pärandunud võla tasaarveldamiseks pakkunud riigile tuumaprogrammidega seotud koostööd. Nimelt pakkus Venemaa 1992. aastal edasijõudnud tuumatehnoloogiat, sh tuumajaamade eluiga pikendavaid lahendusi.¹⁴

1994. aastal pakkus Venemaa veel lisaks 50 tonni kõrgelt rikastatud uraani, mis pärines Ukraina tuumalõhkepeadest, ning lisaks 150 tonni madalalt rikastatud uraani aastas kümne aasta jooksul.¹⁵

Mõned nimetaksid seda kõike juhuste jadaks: juhtumisi kohtunud diplomaadid võisid kogemata kiruda üleliigse tuumakütuse ülalpidamiskulusid, mille kuulmine võis teistel silmad särama panna. Mõned juhused on kapriissed, nad ilmuvad sinna, kus on nõudlus, kontaktid ja strateegiline võimalus.

Aatomi tähetund

Ka eestlasi võiks lõputult küsitleda selle kohta, kas peetakse vajalikuks tuumarelva omandamist, ning usutavasti ei üllataks vastus kedagi peale Moskva, kus oldaks sellisest soovist iseenesestmõistetavalt sügavalt solvunud ja šokeeritud.

See soov ei teki aga kuskil tühjusest ning kindel on ka see, et see naaseb alati, kui ümbruskond muutub eksistentsiaalselt ohtlikuks ja tagatised on „kindlad nagu Budapesti memorandum“.

Ja kui huvi on piisavalt tugev, leidub maailmas peaaegu alati ka murele lahenduse pakkujaid. Huvi aatomi vastu ja toetus sellele on aga tähtsusetud, kui puudub võime seda käidelda, ja loosungeid eristabki reaalsest poliitikast see, kas tegemist on unistuse või võimalusega.

See on põhimõtteline küsimus, mis ei puuduta ainult Korea poolsaart, vaid kummitab ka Euroopas, rohkem ida- ja põhjapoolsemas piirkonnas, kus mõni rahvas on tehnoloogiliselt ja tööstuslikult suuteline pikemas ajaraamis, ent kõike mängu pannes Koread matkima, sest nende jaoks pole julgeolek ammu enam abstraktne arutelu, vaid päriselus mängitav „Squid Game“, kus kõik teavad, mis juhtub, kui punase tule ajal liigutades tekib kasvõi üks vääratus.

Märkused

^A Projekti eesmärk on 2026. aasta esimese poolaasta lõpuks avaldada neli publikatsiooni, mille autoritena osaleb ligikaudu 50 eksperti Lõuna-Koreast ja välismaalt. Kaasautoriteks on praegused ja endised akadeemikud, mõttekojad, endised diplomaadid, erukindralid ja -admiralid, valitsusametnikud ja teised kõrged ametnikud, kes esindavad eri valdkondi, nagu rahvusvahelised suhted, rahvusvaheline õigus, piirkonnauuringud (Põhja-Korea, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan, Venemaa, Lähis-Ida jne), sõjauuringud, tuumatehnoloogia ning kaitse- ja julgeoleku-uuringud. Projekt loob laiema põhjuse-tagajärje raamistiku, mis võimaldab tulevastel valitsustel rakendada tuumarelvastumist samm-sammult, nii et see ei kurnaks majandust ega šokeeriks liialt maailma üldsust, kui ühel päeval tuleb maavärinana kõlav lakooniline teade selle kohta, et Lõuna-Korea sõna ja tegu julgestab aatom.

^B Põhja-Korea režiimi eesmärk on igal juhul enda säilitamine ja puutumatus, tuumarelvad teenivad seda eeskätt heidutusena: need tõstavad välise sekkumise hinda ja annavad Pyongyangile suure manööverdamisruumi. Samas ei tähenda ellujäämisloogika, et agressioon oleks välistatud, sest kui tingimused muutuvad soodsaks (nt maailmasõja keeris) ja Lõuna-Korea jääb üksi, pakub see Põhja-Koreale ideaalse võimaluse taas kord proovida „vabastamist“ ja sel korral on neil kahjuks käes tugevamad kaardid. Seetõttu ei tasu end hetkekski uinutada mõttega, et Pyongyangi ambitsioonid piirduvad vaid status quo säilitamisega.

Allikad:

¹ Whyte, L. & Keck, Z., 2017. Can South Korea Build a Nuclear Bomb in 6 Months? The National Interest, 23.09.2017. Leitav: https://nationalinterest.org/blog/buzz/can-south-korea-build-nuclear-bomb-6-months-22437

² Jang, H.-W., 2025. 한국핵안보전략포럼 ‘한국의 핵안보 프로젝트’ 1·2권 출간 [Korea Nuclear Security Strategy Forum publishes Vols. 1–2 of “The Korean Nuclear Security Project”]. Skyedaily, 10.08.2025. Leitav: https://www.skyedaily.com/news/news_view.html?ID=281875

³ Hayes, P., 1991. Pacific Powderkeg, American Nuclear Dilemmas in Korea. Lexington Books, pp. 199–208.

⁴ Kang, J., Hayes, P., Bin, L., Suzuki, T., & Tanter, R., 2005. South Korea’s nuclear surprise. Bulletin of the Atomic Scientists, 61(1), pp. 40–49.

⁵ Lim, E., 2019. South Korea’s Nuclear Dilemmas. Journal for Peace and Nuclear Disarmament, 2(1), pp. 297–318.

⁶ Reardon, R. J., 2025. Civilian nuclear technology transfers as nonproliferation leverage: a reexamination of South Korea’s nuclear-weapons program. The Nonproliferation Review, pp. 1–23.

⁷ Cha, V. D., 1999. Alignment despite Antagonism: The United States–Korea–Japan Security Triangle. Stanford, CA: Stanford University Press, pp. 123–125.

⁸ Mack, A. 1997. Potential, not proliferation: Northeast Asia has several nuclear-capable countries, but only China has built weapons. Bulletin of the Atomic Scientists, 10.01.1997. Leitav: https://web.archive.org/web/20160110200231/https:/www.highbeam.com/doc/1G1-19580892.html

⁹ Sanger, D. E., Choe, S. & Rich, M., 2017. North Korea Rouses Neighbors to Reconsider Nuclear Weapons. New York Times, 28.10.2017. Leitav: https://www.nytimes.com/2017/10/28/world/asia/north-korea-nuclear-weapons-japan-south-korea.html

¹⁰ Jung, M., 2023. Over 76% of South Koreans support development of nuclear weapons. The Korean Times, 30.01.2023. Leitav: https://www.koreatimes.co.kr/southkorea/defense/20230130/over-76-of-south-koreans-support-development-of-nuclear-weapons

¹¹ Seok-min, O. 2021. (News Focus) Lifting of U.S. missile restrictions signifies Seoul’s missile sovereignty, Washington’s China strategy: Experts. Yonhap News Agency, 21.05.2021. Leitav: https://en.yna.co.kr/view/AEN20210522003900325

¹² Sang-Hun, C., 2023. In a First, South Korea Declares Nuclear Weapons a Policy Option. The New York Times, 12.01.2023. Leitav: https://www.nytimes.com/2023/01/12/world/asia/south-korea-nuclear-weapons.html

¹³ Shin, H., 2023. Exclusive: Seoul mayor calls for South Korean nuclear weapons to counter threat from North. Reuters, 13.03.2023. Leitav: https://www.reuters.com/world/asia-pacific/seoul-mayor-calls-south-korean-nuclear-weapons-counter-threat-north-2023-03-13/

¹⁴ 노, 민호., 2025. 러시아, 韓에 우크라 핵탄두서 추출 고농축 우라늄 50톤 판매 제의 [Russia offers to sell South Korea 50 tons of highly enriched uranium extracted from Ukrainian nuclear warheads]. 파이낸셜뉴스, 28.03.2025. Leitav: https://www.fnnews.com/news/202503280901096989

¹⁵ 서, 주희., 2025. 러시아, 30년 전 韓에 우크라 핵탄두서 추출된 우라늄 판매 제안 [Russia offered to sell uranium extracted from Ukrainian nuclear warheads to South Korea 30 years ago]. 채널A, 28.03.2025. Leitav: https://ichannela.com/news/main/news_detailPage.do?publishId=000000465783