Kaitseväe luurekeskuse ülevaade olukorrast Ukrainas
Venemaa Ukraina-vastase agressiooni 212. nädala arenguid Ukrainas iseloomustas sõjategevuse intensiivsuse kasv, Ukraina tulemuslikud kaugmaa-täpsuslöögid ning Venemaa muutumatud seisukohad Ukraina alade annekteerimise vajalikkuse, praeguse „natsirežiimi“ ja Euroopa „okupatsioonivägede“ vastuvõetamatuse suhtes Ukrainas.
Lahingutegevus hoogustus järsult ja ööpäevas toimus keskmiselt 188 lahingukokkupõrget. Seejuures toimus 17.–18. märtsil üle 230 lahingukokkupõrke ööpäevas, mida saab seostada Vene vägede kevadise suurpealetungi algusega. Kõige ägedam võitlus toimus endiselt Pokrovski suunal (Donetski oblast), millele järgnesid Kostjantõnivka (Donetski oblast), Huljaipole (Zaporižžja oblast) ja Slovjanski (Donetski oblast) suunad.
Vene väed liikusid edasi Huljaipole ja Slovjanski ning vähemal määral Kupjanski suunal (Harkivi oblast). Ukraina väed edenesid Kostjantõnivka ja Oleksandrivka (Dnipropetrovski oblast) suunal. Vene väed edenesid nädala jooksul vähem kui 30 km2 ja kaotasid seejuures üle 200 sõjaväelase iga vallutatud ruutkilomeetri kohta.
Venemaa lasi möödunud nädalal kaugmaa-täpsuslöökide käigus Ukraina pihta välja ligi 1300 drooni ja 70 raketti. Nagu ka eelnenud nädalal, toimus nädala sees üks intensiivne õhurünnak (450 drooni ja ligi 70 raketti). Venemaa löökide peamised sihtmärgid olid Ukraina kriitiline ja tsiviiltaristu mitmes Ukraina oblastis. Rünnakute tulemusena tekkisid voolukatkestused vähemalt 12 Ukraina oblastis. Samas teeb Ukraina Vene rünnakutest hoolimata suuri pingutusi oma elektritootmisvõimsuse taastamiseks. Möödunud nädalal sai teatavaks, et Ukraina energeetikud on suutnud taas töökorda saada 3,5 GW tootmisvõimsust, mis oli õhurünnakute tõttu seiskunud. Ukraina energeetikaministri Šmõhali sõnul moodustab elektrienergia defitsiit tippkoormuste ajal praegu 1 GW (talvel oli see 5–6 GW).
Ukraina kaugmaa-täpsuslöökide olulisimatest sihtmärkidest võib nimetada keemiatehaseid Stavropoli krais ja Kirovi oblastis, lennuki- ja lennukiremonditehaseid Uljanovski ja Novgorodi oblastis, kütusetööstuse objekte ja kütuse transporditaristut Baškortostanis ja Krasnodari krais. Neile lisandub lennuväebaas Adõgee Vabariigis ja teised sihtmärgid. Ukraina kaugmaa-täpsuslöögi võime arengut oli sunnitud tunnistama ka Venemaa endine kaitseminister Šoigu, kelle sõnul ei ole Ukraina löökide eest enam kaitstud isegi Uuralites paiknevad sihtmärgid. Šoigu konstateeris fakti, et kui 2024. a rünnati Venemaa taristuobjekte 6200 korda, siis 2025. a oli selliseid rünnakuid juba 23 000.
Mõned päevad tagasi toimus ka Pihkva lähedal Kislovo piirkonnas põleng. Toimunut on sotsiaalmeedias ja muudes kanalites küllalt palju käsitletud ning selle kohta võib öelda, et Kislovo piirkonnas toimus maastikupõleng, mis jõudis Venemaa sõjaväeobjektide lähedale, kuid ei kahjustanud neid. Millest olid põhjustatud meedias mainitud plahvatused, vajab täiendavat väljaselgitamist.
Lõpetuseks lühidalt ka ühest värskest uurimusest, mille koostasid Ühendkuningriigis paiknev Open Source Centre ja uuriva ajakirjanduse veebisait IStories. Mõned päevad tagasi ilmunud uurimus annab ettekujutuse Venemaa – Põhja-Korea sõjalise koostöö strateegilisest potentsiaalist. Kogutud andmete kohaselt on Põhja-Korea alates 2023. aasta keskpaigast tarninud Venemaale hinnanguliselt 8–11 miljonit suurtükimürsku ja raketti. Laskemoona vedudes on osalenud neli Venemaa laeva ning tarnete kõrghetk langes 2023. aasta teisele poolaastale, kui iga kuu tehti 7–8 vedu.
Lihtne arvutus näitab, et tarnete mahu ühtlasel jaotumisel nende algusest kuni praeguse ajani saanuks Venemaa Põhja-Korealt kuni 350 000 mürsku kuus, mis on piisav Venemaa relvajõudude igakuise suurtükimoona vajaduse katmiseks Ukraina-vastases agressioonis. Kui aga Venemaa suudab suurendada oma tootmist ja samal ajal importida laskemoona nii nagu ta seda tegi Põhja-Koreast, siis saab kinnitust välisluureameti seisukoht, mille kohaselt on Venemaa väga tõenäoliselt võimeline taastama suurtükiväemoona strateegilisi varusid (vähemalt osaliselt) juba Ukraina-vastase sõja käigus.
Venemaa võime taastada jooksvalt oma strateegilisi varusid on peaaegu kindlasti kriitilise tähtsusega võimalike tulevaste konfliktide puhul ning sellega tuleb kahtlemata arvestada idasuunalise heidutuse tugevdamisel.