RESERVVÄELANE: Esimest korda kordusõppusel. Üllatuseks pandi tegema hoopis muud, kui oli mulle tuttav

Reservväelase roll ei ole lihtsalt linnuke paberil, vaid päris vastutus. Inimesed panevad mõneks ajaks pausile töö, pereelu ja igapäevase mugavuse, et olla valmis vajadusel riiki kaitsma, kirjutab esimest korda kordusõppusel Kevadtormil osalenud Olev Kork (RE).

Viimastel aastatel on jõululauas ikka jutuks tulnud, kes tuttavatest kordusõppusele kutsutakse ja kellel õnnestub sellest veel pääseda. Seni olin mina saanud öelda: «Sel aastal õnneks mitte.» Tänavu nii ei läinud. 6. mai hommikul seisin esimest korda reservväelasena endise staabi- ja sidepataljoni pääslas, et oma kodanikukohust täita, sest sain esimest korda kutse kordusõppusele. Mõni tund hiljem lasin juba 500 meetri kaugusele täpsusrelvast sihtmärke.

Enne õppust oli sees kerge ootusärevus – kuidas kõik välja näeb ja kas vanad oskused üldse meeles on. Samas oli äge taas näha endisi kaasvõitlejaid, kellega koos aega olin teeninud, ja ka tänaseid tegevväelasi. Kõige suurem üllatus tuli aga sellest, kui erinev tundus kordusõppus võrreldes ajateenistusega. Kui ajateenijana oli ikka veidi pinge peal, siis reservväelasena oli kogu õhkkond hoopis sõbralikum.

Juba sama päeva õhtuks olime Kloogal laigulistes vormides, R-20d käes ja varustusekotid õlal. Tegime relvadrille, kordasime üle ohutusreeglid ja harjutasime, et järgmised päevad mööduksid turvaliselt ning vigastusteta. Minu üllatuseks määrati mind tuttavaks saanud raskekuulipilduri ja sanitari rollilt hoopis teisele kohale – ikka selleks, et mitmekülgselt kogenud olla. Ajad muutuvad, nii ka võitlejate ülesanded. Lisaks kriisiolukorras elude päästmisele oskan tänu abivalmis tegevväelastele nüüd ka teisi ameteid.

Kevadtorm möödus minu jaoks kokkuvõttes uskumatult kiiresti. Harjutasime kaitsmist ja ründamist, täitsime erinevaid ülesandeid ning mängisime läbi olukordi, mida tavaelus kunagi ei koge. See kõik oli omamoodi reaalsusest välja astumine – nädal täiesti teistsuguses maailmas.

Aga reservväelase panus tähendab alati ka loobumisi. Selle aja jooksul jäävad pausile töö, pere ja harjumuspärane elu. Samal ajal tehakse seda hea meelega, sest sisimas saadakse aru, et keegi peab ju valmis olema. Ja siin on väga oluline ka reservväelaste tagala – pered, sõbrad, kolleegid ja tööandjad, kes sellesse mõistvalt suhtuvad.

Seepärast on hea näha, et ühiskond reservväelaste panust järjest rohkem märkab. Olgu selleks reservväelaste nädal, ettevõtted, kes jätkavad õppuse ajal töötajatele palga maksmist, või lihtsalt inimesed, kes tee ääres sõduritele pöialt näitavad. Need võivad tunduda väiksed žestid, aga tegelikult tugevdavad need kaitsetahet väga palju. Riigikaitse ei ole ainult kaitseväe asi – see toimib siis, kui kogu ühiskond kaasa tuleb.

Kõige rohkem jäi mulle õppuselt siiski meelde üks lihtne mõte. Kui oled mõnda aega metsas elanud, hakkad hoopis rohkem hindama tavalisi asju: sooja dušši, puhast voodit või võimalust lihtsalt kodus diivanil istuda. Samal ajal saad aru, kui privilegeeritud me tegelikult oleme. Meil Eestis on võimalus harjutada kriisiolukordi kontrollitud tingimustes ja pärast õppust tavaellu tagasi minna – kõigil seda võimalust ei ole.

Just seepärast ei peaks reservväelaseks olemist vaatama ainult kohustusena. See on midagi, mille üle võib päriselt uhkust tunda.