Poola, Saksa ja NSV Liidu septembrisõda 1939

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2025

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939 Saksamaa agressiooniga Poola vastu. Lõpliku hoobi andis Poolale selja tagant Punaarmee, mis tungis riiki sisse 17. septembril. 6. oktoobril 1939 alistus viimane Poola armee regulaarväeosa. Kuid Poola riik ei kapituleerunud ja sõjavägi jätkas võitlust Prantsusmaal ning Poolas algas partisanisõda sakslaste ja venelaste vastu.

Poola väejuhatus lähtus sõjaks Saksamaaga valmistudes mitmest valearvestusest, mis lüüasaamist kiirendasid. Esiteks ülehinnati oma armee võimsust ja alahinnati Wehrmachti jõudu. Teiseks eeldati, et NSV Liit jääb erapooletuks ja ei sekku sõtta. Kolmandaks arvestati sellega, et eelkõige Prantsuse armee aitab Poolat pealetungiga Saksamaa vastu, mis sunnib sakslasi osa oma vägesid Poolast läände viima. Ükski neist arvestustest ei täitunud. Poola esialgne sõjaplaan seisnes oma piiride kindlas kaitsmises, mis sundis kogu sõjaväge laiali jagama riigi pikale ja sopilisele põhja-, lääne- ja lõunapiirile.

Saksa väed haarasid Poola lääneosa poolringikujuliselt ja nende sõjaplaan nägi ette esialgu löökidega Ida-Preisimaalt ja Pommerist eraldada „Poola koridori“ põhjaosa ülejäänud Poolast, misjärel tugevate jõududega põhja ja lõuna poolt jõuda Varssavini ning võtta kogu Poola sõjavägi hiiglaslikku piiramisrõngasse. See plaan neil ka õnnestus. Seejärel improviseeris Poola väejuhatus kaks põhilist eesmärki: kaitsta viimse võimaluseni pealinna ja ülejäänud väeosadel koonduda edasiseks vastupanuks „Rumeenia platsdarmile“ (niimoodi nimetati Poola lõunaosa Rumeenia piiri vastas). Pärast teadet Punaarmee sissetungist 17. septembril järgnes korraldus väeosadele lahkuda Poolast Rumeeniasse ja Ungarisse.

Sõja algus

Alates 1939. aasta kevadest pingestusid suhted Saksamaa ja Poola vahel. Hitler esitas 21. märtsil 1939 naaberriigile mitmeid territoriaalseid nõudmisi: esmalt liita Danzigi vabalinn (Gdansk) Saksamaaga ja seejärel ehitada eksterritoriaalsed raudteed ning autoteed läbi „Poola koridori”. Poola lükkas need nõudmised tagasi, arvestades, et edaspidi võivad sakslaste nõudmised veelgi suureneda. Hoolimata pool aastat kestnud suurriikide diplomaatilistest pingutustest ei õnnestunud sõja puhkemist vältida. Suurbritannia ja Prantsusmaa andsid 31. märtsil lubaduse Poola kaitseks Saksamaa agressiooni vastu sõtta astuda. 23. augustil 1939 Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.

Saksamaa kavatses rünnata Poolat, võttes arvesse, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat Saksamaa rünnaku korral aidata, kuid lootis, et nad seda siiski ei tee. Mittekallaletungileping Nõukogude Liiduga andis Saksamaale kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima pikemat aega kahel rindel. Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna Stalin plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks pakt andis võimaluse. Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu pikaajalist sõprust, vaid ajutist liidusuhet, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis koos Slovakkiaga Poolale kallale. Prantsusmaa ja Suurbritannia nõudsid ultimatiivselt kõigi Saksa väeosade kohest tagasitõmbumist. Kui Hitler nõudmised tagasi lükkas, kuulutasid mõlemad riigid Saksamaale 3. septembril sõja, millega nurjus Hitleri lootus, et lääneriigid ei sekku. Sellest hoolimata ei alanud läänerindel sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Lääneliitlaste suur pealetung Saksa läänepiiril jäi ära. Pärast lühikest formaalset Prantsuse vägede sissetungi Saarimaale, kust peagi tagasi tõmbuti, ei järgnenud sõjakuulutusele reaalset tegevust, mis oleks Poolale leevendust toonud. Passiivne sõjategevus läänerindel sai tuntuks „kummalise sõjana” (sks Sitzkrieg ehk istumissõda).

Seda on seletatud objektiivsete põhjustega. Suurbritannia väekontingendi transportimine Prantsusmaale võttis aega mitu kuud ning Prantsuse armee täielik mobilisatsioon, väeosade komplekteerimine, piirile viimine ja lahinguvalmis seadmine nõudis samuti aega. Peale selle eeldasid liitlased, et Poola vastupanu kestab mitu kuud. Kindlasti ülehinnati ka Saksa piiril oleva Siegfriedi kaitseliini tugevust. Aga üldiselt näib, et Suurbritannia ja Prantsusmaa eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine pikaajalises kurnamissõjas, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.

Sõja esimene nädal

Adolf Hitler andis käsu Poolat rünnata 31. augustil 1939. Öösel enne 1. septembrit korraldasid sakslased casus belli tekitamiseks mitmeid piiriprovokatsioone, millest tuntuim oli rünnak Gleiwitzi (Gliwice) raadiojaamale Sileesias. Sõja esimese lahingu täpne aeg ning koht on vaieldavad. Alates kella 4.30–4.45 hommikul, vahetult enne päikesetõusu, alustas Saksa soomuslaev Schleswig-Holstein Danzigis poolakate Westerplatte baasi tulistamist. Samas linnas ründasid Danzigi SS-Heimwehr ning Saksa politseijõud seal asunud Poola postiameti kontorit. Mõlemad kohad olid õiguslikult Versailles’ rahulepingu järgi Danzigi vabalinnas asuvad Poola nn eksklaavid. Samal ajal ründas Saksa lennuvägi mitmeid Poola linnu ja Saksa väed tungisid üle piiri.

Poola vägede visast vastupanust hoolimata õnnestus Saksa vägedel mitmes kohas kaitsest läbi murda ja poolakaid taganema sundida. Juba 5. septembril ühinesid Ida-Preisimaalt ja Pommerist pealetungivad Saksa väed Chelmno (Kulm) juures, lõigates Poola Pomorze armee ülejäänud Poolast ära. Ka mitu suuremat linna langes kiirelt sakslaste kätte: Bydgosz (Bromberg) 3. septembril, Krakow 6. septembril ja 10. septembril Poznan. 8. septembri õhtul jõudis Ida-Preisimaalt lõuna poole rühkiv Saksa 4. tankidiviis juba Varssavi külje alla (Ida-Preisimaa piirist Varssavini oli kõigest 130 km).

Et mitte sattuda Varssavis piiramisrõngasse ja eeldatavalt hiljem sakslaste kätte sõjavangi, lahkusid 7. septembril pealinnast Lublinisse Poola president Ignacy Moscicki ja valitsus eesotsas peaminister Felicjan Slawoj-Skladowskiga. Järgmisel päeval lahkus linnast ka ülemjuhataja marssal Edward Rydz-Smigly koos oma staabiga, esialgu Bresti linna. Ülemjuhataja lahkumist on üldiselt peetud veaks, sest väljastpoolt Varssavit oli Poola vägede juhtimine keeruline ja hiljem muutus päris võimatuks. Juba 9. septembril kolis valitsus Lublinist Rumeenia piiri äärsesse väikelinna Krzemienieci.

Poola vägede ebaõnnestumised sõja algperioodil (vaatamata üksikutele taktikalistele võitudele) on seletatavad mitme põhjusega. Kuigi poolakate endi võitlusvaim oli suur, moodustasid nad riigi elanikkonnast kaks kolmandikku. Ülejäänud vähemusrahvuste esindajad (sakslased, valgevenelased, ukrainlased jt) Poola sõjaväes kippusid sõdima loiult ja hoopis deserteeruma, mida soodustas ka sakslaste vastavasisuline propaganda.

Sakslaste sõjatehnika oli parem ja moodsam, eriti lennuvägi. Saksa lennuvägi saavutas kiiresti ka ülekaalu õhus. Saksa sõjavägi ületas poolakaid ka väljaõppe ja eduka taktika poolest. Just Poolas sai kuulsaks sakslaste välksõja (sks Blitzkrieg) taktika.

Poola põhjaosas on ajalukku läinud väikese Poola baasi kaitsmine Danzigis Westerplatte neemel kuni 7. septembrini. 3800 Poola sõdurit ja mereväelast kaitsesid mereväebaasi Heli neemel hoolimata pommitamistest, suurtükitulest ja rünnakutest kuni 2. oktoobrini 1939. Poola suuremad sõjalaevad ja kaks allveelaeva pääsesid Inglismaale, kus nad võitlust jätkasid.

Suurlahing Bzura juures

Sakslaste jõudmisega Varssavi alla süvenes järsult kogu Poola armee kriisisituatsioon. Saksa 3., 4., 8. ja 10. armee surusid kindral Tadeusz Kutrzeba juhitud armee Poznan ja armee Pomorze lõunatiiva Bzura jõe ääres Varssavist lääne pool tohutusse piiramisrõngasse, mille pikkus oli 9. septembri õhtul 225 km ja laius Varssavi juures 40 km. Järgnevate päevade jooksul koondas Saksa väejuhatus lisajõude sissepiiratud Poola väegrupi hävitamiseks. Sissepiiratud poolakad osutasid visa vastupanu, korraldasid vasturünnakuid ja püüdsid mitmes suunas piiramisrõngast välja murda.

Osalenud vägede arvu poolest oli Bzura lahing suurim Saksa-Poola sõjas ja ühtlasi teise maailmasõja esimene suur piiramislahing. Poolakad pidasid võideldes vastu 19. septembrini, siis olid 170 000 sõdurit sunnitud moonapuudusel alistuma. 20 000 sõdurit olid langenud ja 32 000 haavata saanud. Poola lennuvägi võitles vapralt, kuid jäi arvuliselt Luftwaffele alla. Pärast NSV Liidu sõttaastumist lendas suurem osa allesjäänud Poola lennuväe riismetest – 116 lennukit – Rumeeniasse, kus need interneeriti.

Varssavi kaitsmine

Lahingud Poola pealinna kaitsmiseks kestsid kolm nädalat ja tõid kaasa suuri purustusi ja inimohvreid. Varssavi kaitsjate tuumiku moodustasid linna taganenud Poola väeosad, kellele lisandusid linnaelanikest vabatahtlikud. Kaitsjatel õnnestus vastu pidada üllatavalt kaua, lüües tagasi Saksa vägede katsed linna tungida.

Sakslased püüdsid poolakate vastupanu murda ägeda suurtükitule ja õhurünnakutega. Kokku heideti Varssavile tuhandeid pomme, suur osa hoonetest (12%) põles maha ja surma sai üle 10 000 tsiviilelaniku. Linn jäi elektrita, puruks oli pommitatud veevärk, tänavad olid mattunud rusudesse. Kokku heitis Luftwaffe Poola kohal alla 20 908 tonni pomme.

27. septembril alustas linna kaitse üldjuht kindral Juliusz Rómmel sakslastega alistumisläbirääkimisi, mis viisid samal päeval vaherahuni ja 28. septembril kapitulatsioonini. Relvad pani maha 140 000 Poola sõdurit. 29. septembril alistus ka Varssavi lähedal asuva Modlini kindluse garnison.

5. oktoobril pidas Hitler Varssavis võiduparaadi. See toimus küll veidi ennatlikult, sest viimane sakslaste vastu võidelnud Poola väeosa Varssavist 110 km kagu pool Lublini piirkonnas asuva Kocki asula juures polnud veel alistunud. Sissepiiratuna brigaadikindral Franciszek Kleebergi juhtimisel võidelnud 16 250 Poola sõdurit operatiivgrupist Polesje panid relvad maha samal 5. oktoobril laskemoona ja toiduainete lõppemise tõttu.

NSV Liidu kallaletung Poolale

Nõukogude-Saksa mittekallaletungipakti ja selle salajase lisaprotokolli kohaselt, mille järgi kuulus Ida-Poola Nõukogude mõjusfääri, tungis Punaarmee 17. septembril Ida-Poolasse. 17. septembri varahommikul kutsuti NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaati Poola suursaadik Waclaw Grzybowski ja anti üle noot, mis õigustas valelike väidetega Punaarmee sissetungi: Poola riik ja valitsus olevat lakanud olemast, Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud ukrainlastest ja valgevenelastest „vennasrahvaid“. Poola suursaadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb.

Nõukogude Liit pidi kokkuleppe kohaselt ründama Poolat koos Saksamaaga 1. septembril, kuid Stalin teatas sakslastele, et tema väed ei ole veel valmis, jättes sellega Hitlerile ülejäänud maailma rahvaste silmis sõja alustaja rolli. Poola ründamisega rikkus NSV Liit Riia rahulepingut (1921), NSV Liidu-Poola mittekallaletungi pakti (1932) ja teisi rahvusvahelisi leppeid.

Kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa olid Poola kaitseks kuulutanud sõja Saksamaale, ei teinud nad seda NSV Liidu suhtes, kes oli samasugune agressor. Küllap olid selleks poliitilised põhjused (võimalik sobing NSV Liiduga) ja ka lootus, et ehk tekib sakslaste ja venelaste vahel Poolas konflikt.

Saksamaaga kokkulepitu järgi tungisid Nõukogude Liidu väed 17. septembri varahommikul Poola territooriumile, hõivates Poola idaosa (Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina). Piirkonnad olid asustatud põhiliselt etniliste valgevenelaste ja ukrainlastega, kes ka Poola riigi koosseisus olles ei katkestanud võitlust Ukraina iseseisvuse eest Ukraina rahvuslaste organisatsiooni (OUN) juhtimisel. Muidugi elas neis piirkondades ka poolakaid, juute, leedulasi ja teisi rahvusrühmi.

Poolal oli idas vastu panna esimesel päeval umbes 12 000 meest, põhiliselt piirivalvurid ja üksikud formeerimisel olevad reservväeosad. Lahingutes punaväelastega osalesid ka kiiruga moodustatud vabatahtlike üksused. Kuna Punaarmeel õnnestus oma edasitungi käigus vangistada rohkearvuliselt Poola sõdureid, siis pidi Ida-Poolasse jõudma ka palju lääne poolt taganevaid väeosi. Samuti olid seal piirkonnas mõned suuremad väekoondised (Narewi grupp, Polesje grupp).

Poola armee ülemjuhataja Rydz-Smigly andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. 17. septembril anti korraldus taanduda üle piiri Rumeeniasse või Ungarisse. Sama päeva õhtul või järgnenud öösel suundusid üle Poola-Rumeenia piiri naaberriiki ka Poola president, valitsus ja ülemjuhataja marssal Rydz-Smigly.

Viimase käitumist mõisteti hukka juba siis ja põlu all on ta ajaloolaste silmis tänapäevani. Kui esimeses maailmasõjas ja Poola vabadussõjas oli ta end näidanud eeskujuliku komandörina, siis septembrisõja juhtimine käis marssalile ilmselt üle jõu. Kuid tema õigustuseks võib öelda, et kahe vaenuliku suurriigi vahele surutud väikesel Poolal võidušansse ei olnudki.

Sõjategevuse käik Ida-Poolas

19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase lahingu tulemusena Vilniuse (tol ajal Wilno), 20. septembril mitmepäevases ägedas lahingus Grodno, 21. septembril Pinski ja 22. septembril Bialystoki ning Bresti. Suuremad lahingud peeti Lvovi pärast, mille ründamist olid Saksa väed alustanud juba 12. septembril, venelased liitusid nendega 19. septembril. 22. septembril olid linna kaitsjad sunnitud alistuma.

Brestis sõbralikult kohtunud Wehrmachti ja Punaarmee väeosad leppisid kokku sakslaste lahkumises linnast ja see toimus 22. septembril ühise võiduparaadiga linnas, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein. 28. septembril 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprusleping, millega Poola kui riik kaotati, selle territoorium jagati kahe vallutaja vahel, täpsustati neid eraldavat kontrolljoont ning Leedu läks Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokolli muutmisega NSV Liidu mõjusfääri. 28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud kontrolljoonele. 29. septembril langes haavatuna venelaste kätte vangi ratsaväebrigaadi juhtinud kindral Wladyslaw Anders, kes püüdis oma väeosaga läbi murda Ungari piiri suunas. Viimane suurem kokkupõrge Poola ja Nõukogude vägede vahel toimus 1. oktoobril.

Kindral Andersil õnnestus 1942. aastal NSV Liidust Iraani kaudu välja viia (Stalini ja Poola eksiilvalitsuse kokkuleppe alusel) moodustatud uue Poola armee (79 000 sõjaväelast ja 37 000 eraisikut) üksused, mis jätkasid võitlust koos inglastega Itaalia rindel, päästes sellega kümneid tuhandeid vangistatud ja küüditatud poolakaid NSV Liidu käest. Septembri lõpuks oli suutnud vaenlaste haardest pääseda ja üle Poola piiride välismaale pageda ligi 75 000 Poola sõdurit: 40 000 Ungarisse, 20 000 Rumeeniasse, 14 000 Leetu ja 1315 Lätti. Naabrid suhtusid Poola sõjaväelaste interneerimisse üsna liberaalselt ja peagi õnnestus neist enamikul jõuda Prantsusmaale, kus liituti Poola eksiilarmeega.

Invasiooni tulemused

Punaarmee sõjategevus kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250–350 kilomeetrit ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas kokku 12 miljonit inimest. NSV Liidu kätte langes vangi 240 000 – 250 000 Poola sõjaväelast, neist 10 000 ohvitseri. Novembri algul koondati ohvitserid, piirivalvurid ja kinnivõetud politseinikud – 22 000 inimest Katõni, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja mõrvati 1940. aasta kevadel (Katõni massimõrv).

Sõjavangidest vabastati enamik valgevene ja ukraina sõdureid. Osa poola sõdureid, kelle elukoht oli sakslaste okupatsioonitsoonis, vahetati välja lääne pool vangistatud valgevenelaste ja ukrainlaste vastu. Vallutatud aladel pani NSV Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise – kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise.

Mis sai edasi?

Saksamaa ja NSV Liit olid veendunud, et Poola riik on nüüd igaveseks ajaks likvideeritud ja asusid nende kätte sõjasaagina langenud rahvast ja territooriumi oma äranägemise järgi ümber korraldama. Saksamaa annekteeris umbes poole Lääne-Poolast ja ülejäänud territooriumist moodustas okupeeritud ala, mille nimeks sai Kindralkubermang (sks Generalgouvernement). Poolakad olid seal teisejärgulised inimesed, kelle osaks sai terror ja sunnitöö, ning nad vastasid sellele partisanisõjaga.

NSV Liit annekteeris Ida-Poola täielikult ja liitis põhjapoolse ala Valgevene NSV-ga ja lõunapoolse Ukraina NSV-ga. Ka seal olid poolakad teisejärgulised inimesed, keda tapeti, arreteeriti ja küüditati. Vilnius koos seda ümbritseva piirkonnaga anti lahkelt Leedule, seda muidugi ajutiselt.

Poola riik eksisteeris edasi eksiilis, kus moodustati uus valitsus ja sõjavägi, kes jätkas võitlust esialgu Prantsusmaal, hiljem Suurbritannias. Uueks presidendiks sai Wladyslaw Raczkiewicz, uueks valitsusjuhiks kindral Wladyslaw Sikorski. 85 000 mehe suurust sõjaväge Prantsusmaal juhatas peaminister Sikorski.

Iseseisev Poola riik õnnestus pärast teise maailmasõja lõppu jälle taastada, kuid kahjuks nüüd juba kommunistliku korraga NSV Liidu satelliitriigina.