Kuidas Scoutsrännakust sai võitlus iseendaga
Ilmus 4. mai ajalehes Sõdurileht: https://issuu.com/sodur/docs/s_durileht_4.05.2026
2. aprillil oli Läsnas kaunis hommik. Päike paistis ning kuigi õhutemperatuur oli vaid kergelt plusspoolel, siis ilmastik soosis õues viibiimist. Stardikoridori oli kogunenud poolteist tuhat julget hinge, et astuda vastu katsumusele iseendaga. Samm sammu haaval ja nii 30 kilomeetrit järjest.
Ma ei osanud tolle päeva eel ootuseid seada, sest ajateenijana puudus mul varasem võistluskogemus. Olin kurikuulsast Scoutsrännakust varem kuulnud vaid (hirmu)lugusid: kuidas energia valearvestusel võib kergesti ära vajuda ning kuidas rada imeb sinust kogu elujõu ja -vaimu. „Mingil ajal teel olles hakkad sa igat sekundit vihkama,“ heidutati mind. Pinget lisas asjaolu, et kuulusin küberväejuhatuse meeskonda, kes tahtis saavutada kollektiivse esikoha. Seetõttu tekitas 30-kilomeetrine distants minus aukartust. Ma polnud kunagi varem niivõrd pikka vahemaad jooksnud, rääkimata samal ajal vormi, saabaste, 10-kilogrammise koti ning relva kandmisest.
Et rännak mööduks võimalikult valutult, hakkasin kevade saabudes jooksumeetreid koguma. Nädal enne võistluspäeva soovitas küberväejuhatuse spordiinstruktor Sander Laht teha pikem ring, mis valmistaks keha pingutuseks ette. „Siis võib rajal lihtsam olla, aga võib-olla ka mitte!“ naljatles ta. Nõu kuulda võttes sörkisin võistlusele eelnenud nädalavahetusel poolmaratoni pikkuse distantsi ning leidsin, et minimaalne põhi on võistluseks laotud.
Pinge läheneb haripunktile
Jõudsime võistluspaika kolmveerandtund enne starti. Minu üllatuseks oli selleks ajaks juba parkla sõidukeid täis ning autod ootasid pikas rivis, et neid suunataks üksikutesse vabadesse kohtadesse. Kui senimaani valitses hinges rahu, siis võistlusnumbri kättesaamisega puges naha vahele ootusärevus. Väike osa minust mõtles, et miks ma vabatahtlikult sellise enesepiinamise ette võtsin, kuid ülejäänu pulbitses kärsitusest luua mälestus pikkadeks aastateks, kui mitte kogu eluks.
Meie võistkonna stardieelne protseduur oli asjatundlik. Vohmisime parklas kehasse magneesiumi, energiageele ja soola, et ennetada jõetust ning vedelikukaotusega kaasnevaid lihaskrampe. See tekitas elukutselise spordimehe tunde ja ühtlasi andis kollanokale mõista, et järgmised tunnid tulevad füüsiliselt ülinõudlikud. Lisaks pistsime hulga lubatud abivahendeid püksitaskusse, et võistluse ajal energiavarusid kiiresti taastoota.
Läksime!
Et meeskondliku võistluse arvestuses mitte midagi juhuse hooleks jätta, soovitasid kogenumad sihtida lõpptulemuseks aega, mis on kolmest ja poolest tunnist kiirem. Seetõttu võtsin eesmärgiks liikuda kogu distantsi vältel tempos 6,5 minutit kilomeetri kohta, jõudes nii finišisse ajaga 3 tundi ja 15 minutit. Stardipaugu kõlades oli keha adrenaliinist tulvil. Samm oli kerge, aga kaaslased manitsesid stardi eel, et 30 kilomeetrit on pikk distants ning esmane lennukas hoog võib petlikuks osutuda, makstes nii hiljem kätte. Esimestel meetritel oli möödujaid vasakult-paremalt, kuid hoidusin nende tempo vastuvõtmisest, et vältida sportlaste keeles „haamri“ saamist.
Esimese viiendiku jooksust suutsin laias laastus seatud graafikust kinni pidada – jäin sellest maha vaid mõnekümne sekundiga. Ka enesetunne oli võrdlemisi hea hoolimata tavapäratust ning sportimiseks üsna ebamugavast võistlusriietusest. Häirivaim tegur oli kaelas rippunud relv, mille asendit üritasin jooksu vältel aeg-ajalt muuta. Paraku mul ei õnnestunudki seda enda jaoks mugavalt keha külge sättida, mistõttu lõin juba üsna võistluse alguses käega ning leppisin sellega, et relv peabki tülikas olema.
Esimesed rasked hetked hakkasid ilmnema pärast seitsmendat kilomeetrit. Tempo langes varasemaga võrreldes märgatavalt, kuid seda endale teadvustades jooksin järgmise kilomeetri taas endisel kiirusel. Pärast üheksandat kilomeetrit sain aru, et esialgu seatud tempo ei ole jätkusuutlik ning liikumiskiiruses tuleb teha järeleandmisi. Kui kolmandik distantsist oli läbitud, jäin graafikust kahe minutiga maha ning kuni poole vahemaa täitumiseni lisandus veel omakorda kaks minutit.
Võistluse keskpunkti tähistas 15 kilomeetri märk, kuigi oleksin tahtnud, et see märgistaks hoopis finišit. Järsku oli liikumine muutunud väga raskeks ja enesetunne oli ideaalsest kaugel. Kui teadvustasin, et pool distantsist vajab veel läbimist, muutus pilt hägusaks. Tollal sain aru, et olin juba stardis enda võimeid üle hinnanud ning valinud liiga optimistliku tempo. Toibusin nõrkusehetkest kõndides ja vett tarbides, aga jooksusammu taastamine käis väga visalt.
Olukord on kriitiline
Ei möödunud palju, kui tekkis öökimisvajadus, aga tegelikult ei tulnudki organismist midagi välja. Üritasin rännaku teise poole läbida viie kilomeetri kaupa ning lubada selle täitumisel endale väikese, jalutamiseks mõeldud toibumispausi. Paraku tuli tõdeda, et jalg oli selleks hetkeks juba liiga raske. Kippusin kõndima iga kord, kui kell randmel teatas järjekordse kilomeetri läbimisest. Ühel hetkel loobusin selle vaatamisest, sest numbritele pilgu heitmine mõjus demoraliseerivalt. Ülipikana näiva sirge läbimise järel näitas kell, et lisandunud on heal juhul vaid paarsada meetrit. „Kuidas see võimalik on?“ vandusin omaette.
Viis kilomeetrit enne finišit lõppes joogivaru. Peale selle olid jalad niivõrd kanged, et pidin seisma jääma ning lihaseid venitama. Võtsin istet teeäärsel kivikünkal ning venitusharjutuste ajal koondasin mõtteid, et teha viimane pingutus. Keha andis signaale, et jätkata on üliraske. Olin vaimses võitluses iseendaga jooksnud tupikusse. Möödunud kaasvõitlejad, nähes mind kivistikul mornilt istumas, ergutasid võitlust jätkama. Vastasin naeratusega, aga ei suutnud neile sappa võtta, sest jalad ei tahtnud enam ülejäänud kehaga koostööd teha. Jätkasin venitusharjutusi ega tahtnud mõeldagi, et senised 25 kilomeetrit said läbitud asjata. Veensin end, et kui vaja, siis kasvõi rooman üle finišijoone.
Ei anna ära!
Sellest mõttest juhindudes ajasin end umbes kümneminutilise pausi järel püsti ning surusin hambad ristis finiši poole. Kui raja ääres seisnud võitluskaaslane teatas, et jäänud on viimane kilomeeter, olin leidnud uue hingamise. Rühkisin jooksusammul viimasest tõusust üles ja ootasin languse järel pikisilmi finišijoont, mida aga ei paistnud kusagil. Viimane kilomeeter tundus olevat lõpmata pikk. Kui nägin metsa vahelt väljudes enda ees tuttavat parklat, sain aru, et nüüd on tõesti jäänud vaid paarsada meetrit. Viimaseid jõuvarusid välja pigistades kulgesin üle finišijoone, misjärel heitsin meeletult raskeks saanud koti seljast ning vajusin esimesele ettejuhtunud murulapile hinge tõmbama. Olin esialgu pettunud, sest lõpuks jäi paari minutiga alistamata ka nelja tunni piir. Diplomi ja medali kaela saamise järel hakkasin esimese asjana otsima kraanikaussi, kust saaks veetäiendust. Sellega sai hetkeks taastunud energia taas otsa ning jäin pudeliga vastu seina lebama, meenutades samal ajal viimastel tundidel juhtunut.
Arvasin, et tulemus ei luba üksusel isegi medalimängu sekkuda, kuid üllataval kombel kuulus meile kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna järel ja Scoutspataljoni ees hõbemedal. Tore oli koju naasta kaitseväe meistrisärgiga, kuid medali muutis valusaks tõsiasi, et meeskondlikust võidust jäi lahutama vaid 11 minutit. Hiljem võistlusele tagasi vaadates jäi napp allajäämine hinge kriipima ning pani endamisi arutlema, kust saanuks need minutid kärpida. See omakorda tekitas isu uuel aastal taas starti minna, olles tulevikus juba kogemuse võrra targem.