Reportaaž talvesõja laagrist: krõbedas külmas harjutades kasvab üksus lahutamatuks

Juba laagri alguses mõistsin, et kõik tegevused võtavad tavapärasest mitu korda kauem aega. Kinnastega on kõik liigutused ebatäpsed ja aeg paistab venivat. Poiste pilgud on väsinud, kuid samas teravad. Nad teavad, et ees seisab veel palju pingutust.

Veebruari keskpaigas võtsin osa 2. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii talvise sõjapidamise laagrist. Tegemist oli mitmepäevase väljaõppega metsas, kus harjutasime liikumist, varjumist, ellujäämist ja koostööd karmides talvetingimustes. Eeldasin, et kohtan laagris Jõhvi väeosadele mainekohast pealehakkamist ja ma ei eksinud. Laagri päevad olid tihedalt tegevusi täis. Mind võeti vastu kasarmuhoones, kus lõhnas tõrva ja lõkkesuitsu järele. Harjutasime sügavas lumes relvastusega liikumist, kus abiks olid suusad, räätsad ning jaokelk. Õppisime, kuidas säilitada lahinguvõimet ka siis, kui külm ja väsimus püüavad oma osa nõuda.

Suuskadega sõiduki taga

Meeldejäävaim õpetatust oli skijöring’u tund. Kõige ees liigub mistahes sõiduk, enamasti ATV või mootorsaan. Sõidukilt ulatub köis, millest hoiab kinni üks suuskadel võitleja, teine tema järel ning nii moodustub ahel. Selline liikumine nõuab õiget tunnetust ja suurt vilumust suusatamises. Kiirus on korralik ning kukkumine tähendaks kogu ahela peatamist.

Talvel öö üleelamine on omaette katsumus. Paljude tegevustega on kiire, sest pimedus saabub ruttu ja ühes sellega langeb ka temperatuur. Kogemuse sunnil õpid kuulama ümbrust teistmoodi. Iga krõps ja tuuleiil kipub tunduma märgina millestki enamast. Selles olukorras saavad ülimalt oluliseks ellujäämisoskused. Kui olukord lubab, siis lõkke süütamine ja varju loomine on vägagi vaeva väärt, kuid nõuavad oskust.

Lõikav valu jääaugus

Tankitõrjekompaniis valmistatakse sõdureid ette kõige halvimateks stsenaariumiteks. See tähendas, et ühel hommikupoolikul suusatasime ükshaaval otse jääauku. Õige tehnika abil on võimalik ka sellest olukorrast pääseda. Esimene samm on säilitada rahu ja korrapärane hingamine. On täiesti soovitatav ka natuke karjuda. Oma kogemuse põhjal ütleksin, et auku kukkumise tunne on parajalt omapärane. Külm lõikab sinust läbi ning hingamine ja mõtlemine tarduvad. Just siis saab määravaks varem harjutatud liigutuste automaatsus ja võime säilitada rahu.

Krõbedad külmakraadid panevad üksuse proovile

Laager õpetas kannatlikkust ja tõi esile hea meeskonnatöö väärtuse. Kui varustus vajas kohendamist või sõber vajus väsinult kokku, ei saanud lihtsalt edasi minna. Teist inimest tuli kohe aidata. Iga hetk oli aeg õppimiseks – kuidas otsustada, tegutseda ja ellu jääda.

Talviste olude raskused on kõigile teada. Need panevad proovile nii üksikvõitleja kui meeskonna. Muidu tühised eksimused võivad kallilt kätte maksta. Ühe sõduri hoolimatus enda korrashoiu suhtes võib varem või hiljem tähendada võimete nõrgenemist ja lisakoormust kogu üksusele. Katkine kinnas, märg sokk või kehvasti pakitud varustus võivad tähendada peatust hetkel, mil liikumine peaks olema kiire ja otsustav. Samuti peavad kõik plaanid jääma paindlikuks, seda peamiselt suure ajakulu ja tihti ettearvamatute raskuste tõttu. Näiteks võib kaardil lühikesena näiv liikumistee võtta tegelikkuses poole rohkem aega, sest sügav lumi, tuisk või ootamatu sulailm muudavad maastiku läbimatuks. Olud sunnivad arvestama loomuliku, pidevalt suureneva võime kaoga, sest külm ja väsimus ju luba ei küsi.

Võttes arvesse laagris nähtut ja kogetut, jään kindlale arvamusele, et talvine sõjapidamine on võimalik, kuid ainult siis, kui arvestada kõigi hooajaliste eripäradega. Aega ja energiat kulub tavapärasest rohkem ning täpsest planeerimisest ja drillist tuleb lugu pidada. Talvel selgub, kas meeskond ja üksiksõdur suudavad tegutseda rasketes ja ettearvamatutes oludes. Mõistagi tuleb selliseid olukordi ette ka teistel aastaaegadel. On alust arvata, et meeskond, kes talve koos läbi teeb, jagades raskusi, sealhulgas ületades külma ja väsimuse, on kevadeks palju tugevam. Selline kogemus loob usalduse ja vastupidavuse, mille najal on lihtsam võtta vastu uusi ülesandeid ning astuda järgmiste katsumuste poole enesekindlamalt kui varem.

Talv pole pelgalt raskus

Ajalugu kinnitab, et talv on sõja kaitsvale poolele pigem liitlane kui vaenlane. Näiteks talvesõja ajal kasutas Soome oskuslikult ära maastikku, külma ja liikuvust suuskadel, muutes ülekaaluka vastase edenemise äärmiselt keeruliseks. Kohalikud olud ja nendega kohanenud üksused suutsid talve pöörata enda kasuks ja teha seda, mis muul aastaajal olnuks mõeldamatu. Sama mõtet kinnitas ka meie laager. Talv ei ole midagi, mis automaatselt halvab või peatab. Ta lihtsalt nõuab inimeselt rohkem tahtejõudu, läbimõeldust ja üksteise hoidmist. See karmus kingib eelise neile, kes on valmis selle hinnaga arvestama.

Ka 2025. aastal ajateenistusse astunud tankitõrjekompanii sõdurite jaoks ei ole talvine sõjapidamine enam teoreetiline mõiste. Need on jäätunud saapad ja ebameeldiv hetk jääaugus. Aga ka vaikne rahulolu, kui pärast mitut päeva metsas tead, et tulid toime.